Ja kõige tähtsam ärireegel on siin: väljapressijaid ei tohi vihastada.”
Miriami tõrksast noogutusest näis hertsoginnale piisavat, sest ta noogutas ja jätkas: „Pea meeles, daam ei solva kedagi tahtmatult – eriti veel inimesi, kellest sõltub ta eluspüsimine. Kui sa valid endale üheainukese reegli, mis aitaks sul Klannis elus püsida, siis võta just see. Aga ma olen järge kaotamas. Kuidas sinul läheb? Ega ei ole mingeid järelmõjusid?”
„Järelmõjusid?” Miriam märkas, et näpib oma lõuga, ja sundis sõrmed paigale jääma. Ta punastas, meenunud hirm ja viha tekitasid adrenaliinitulva, mis pani südame kiiremini lööma. „Ma…” Ta langetas käe. „Oh, ei midagi füüsilist,” ütles ta kibedalt. „Ei midagi…”
„Ma olen viimasel ajal tema peale palju mõelnud, Miriam. Tead, ta poleks sulle sobinud.”
„Ma tean.” Noorem naine – noorus on muidugi suhteline, kolmekümnendat eluaastat ei saanud ta enam kunagi tagasi – langetas pilgu. „Poliitiliste seoste tõttu oleks see olnud parimal juhul kahtlane väljavaade,” ütles ta kulmu kortsutades. „Isegi kui unustada ta nõrkused.” Hertsoginna ei vastanud. Lõpuks tõstis Miriam pilgu, silmis põlemas tunded, mida ta oli kogenud alles pärast seda, kui oli õppinud olema Helge. „Ma ei ole talle andestanud, eks ole.”
„Rolandile andestanud?” Hertsoginna toon oli nüüd teravam.
„Ei. Su neetud poolvennale. Tema pidi julgeoleku eest vastutama! Tema aga…” Miriami hääl hakkas murduma.
„Jah, jah, ma tean. Ja mis sa arvad, kas tal on viimasel ajal rahulik uni olnud? Ma usun küll, et tal on praegu kohutavalt kiire. Rolandi kaotamine on meie muredest kõige väiksem – kui sa lubad mul otsekoheselt väljenduda – ja Angbard peab praegu lahendama suuremat sorti kriisiolukorra. Sinu afäärist Rolandiga võib nõukogu ka mööda vaadata, kui see üldse peaks jutuks tulema. Sa ei ole ju mingi halvale teele meelitatud süütu teismeline, kelle au kaotus rikuks mõne aristokraatliku liidu – aga parem, kui sa sellele edaspidi rohkem mõtleksid, sest au on nende ringkondade valuuta, milles sa liigud; selline valuuta, mida, kui see kord käest antud, on väga raske tagasi saada. Ent see märksa suurem kahju, mida Matthias Klannile tekitas…”
„Räägi aga jah,” ütles Miriam kibedalt. „Niipea, kui ma jalad jälle alla sain, öeldi mulle, et ma tohin kullerina üle käia ainult ühest turvatud majast teise. Ja koju ei lubata mul minna!”
„Matthias tunneb sind,” rõhutas ema. „Kui ta rääkis sinust oma uutele tööandjatele…”
„Ma mõistan.” Miriam jäi mornilt vait, käed rinnal risti ja õlad kühmus. Hetke pärast hakkas ta kinganinaga kopsima.
„Lõpeta!” Juba mõõdukamas toonis lisas hertsoginna: „Kui sa teed seda avalikus kohas, mõjub see täiesti vale signaalina. Näivus on kõik, sa peaksid selle juba selgeks saama.”
„Jah, ema.”
Mõne minuti pärast ütles hertsoginna: „Sa ei ole õnnelik.”
„Ei ole.”
„Ja see pole ainult tema pärast.”
„Täpselt nii.” Seelikuserv tõmbles korraks, siis sai Helge kopsimise soovist võitu.
Hertsoginna ohkas. „Kas ma pean selle sinust välja pigistama?”
„Ei, Iris.”
„Sa ei tohiks mind siin niiviisi kutsuda. Halvad harjumused võivad olla nii mõtlemises kui käitumises, eks ole?”
„Halvad? Või lihtsalt sobimatud? Kalduvad mõjuma vale signaalina?”
Hertsoginna itsitas. „Ma peaksin ometi teadma, et sinuga ei tasu vaielda, armas!” Siis ta tõsines. „Vale signaal jah, lühidalt kokku võttes. Miriam ei saa koju minna, Helge. Mitte praegu, võib-olla mitte kunagi. Selle mudasööjast, rotivärdjast reeturi tõttu on Klanni kogu Massachusettsi võrgustik ribadeks, ja kui sa ainuüksi mõtled minemisest …”
„Jah, jah, ma tean, mu tagaaias varitseb FBI eriüksus ja ma kaon supersalajasse vanglasse nii kiiresti, et jalad ei puuduta maad. Kui veab,” lisas ta kibedalt. „Nii et kõik on lukus just nagu terroristide rünnakut tähistava punase koodi ajal, ainuke võimalus oma maailma pääseda on käia kullerina mingis maa-aluses metroojaamas, kuhu päike ei paista, ning kui ma midagi vajan – kas või pakki tampoone –, siis ma pean esitama avalduse ja keegi julgeolekust täidab riskihinnangu tõendi, et kas seda on ikka turvaline hankida, ja, ja…” Ta õlad kerkisid põlglikult.
„Kodusõja ajal oli see kogu aeg nii,” rõhutas hertsoginna.
„Nii kõik mulle räägivad, nagu peaksin ma selle eest tänulik olema!
Aga see pole ju mu ainus võimalus. Mul on kolmandas maailmas uus identiteet ja…”
„Kas seal tampoone on?”
„Ah.” Helge mõtles hetke. „Ei, mulle tundub, et ei ole,” ütles ta aeglaselt. „Aga neil on vatti.” Ta kohmitses hetke ja tõmbas välja sulepeasuuruse diktofoni. „Märkus: äriplaanid. Uurida varasemaid patendiavaldusi tampoonide ja aplikaatorite kohta. Samuti desinfitseerimismeetodite kohta – kuum kuiv õhk?” Ta lülitas diktofoni välja ning pani jälle ära. „Aitäh.” Naeratus sähvatas välguna ta näol – see oli vägagi Miriami moodi – ja kadus. „Ma peaksin seal olema,” lisas ta innukalt. „Kolmas maailm on minu projekt. Ma panin seal firma käima ja peaksin seda juhtima.”
„Esiteks on seal meie ammukadunud sugulased,” rõhutas hertsoginna. „Vaherahu või mitte – ning kui sõnum pole veel nendeni jõudnud, võib juhtuda, et niipea, kui sa nina sinna pistad, lõigatakse see sul peast. Ja teiseks…”
„Ah, jah. Teiseks.”
„Sa tead, mida ma tahan öelda,” lausus hertsoginna vaikselt. „Nii et palun ära tapa sõnumitoojat.”
„Hästi.” Helge pööras pead, et lähimast aknast tusaselt välja vaadata. „Sa tahad mulle öelda, et poliitiline olukord on kahtlane. Et kui ma praegu sinna läheksin, võiksid mõned närvilisemad tüübid Klanni juhtkonnast pidada seda uppuvalt laevalt põgenemiseks ning neid aitaks ja ässitaks selle mõtteni jõudmisel mu imelise vanaema sosinakampaania…”
„Jäta jämedused minu hooleks. Ta on minu rist kanda.”
„Jah, aga.” Helge jäi vait.
Ema hingas sügavalt sisse. „Kõigi oma vigade juures on Klann siiski väga demokraatlik organisatsioon. Demokraatlik just selle algupärases mõttes. Kui piisav hulk ladvikusse kuuluvaid liikmeid on ühel nõul, võivad nad juhi ametist maha võtta, anda Klanni liikme kaaslastest vandemeeste kohtu alla ja mida kõike veel. Just seepärast ongi väline külg, kombed ja sotsiaalne staatus nii olulised. Silmakirjalikkus on õli, mis määrib Klanni masinavärki.” Ta põsk tuksatas. „Oh, jah. Kui see mul juba meelde tuli, armas – kui sind kunagi peaks milleski süüdistatama, siis ära mingil juhul nõua vandemeeste kohut. Siin tähendab see sõna midagi muud, kui see sinu arvates peaks tähendama. Just nagu sõna sekretär. Oh, ma jäin lobisema! Hea küll. Minu emal, sinu vanaemal, on oma toetajaskond, Miri… Helge. Neetud. Riidle minuga, kui ma jälle libastun, eks ole, armas? Me peame teineteist sellest harjumusest võõrutama.”
Helge noogutas. „Jah, Iris.”
Hertsoginna
