korda siia saabusin, püüdis Angbard mind veenda, et ma peaksin looma liidu, nagu ta seda nimetas. Otsekoheselt väljendudes peaksin ma end siduma võimuka mehega, kes suudaks mind kaitsta.” Kurrud ta laubal süvenesid. „Ma pidin talle peaaegu ütlema, et pistku see liit sinna, kus päike ei paista.”
„Hea, et sa ei öelnud,” lausus ema diplomaatiliselt.
„Oh, ma tean! Nüüd. Aga juba see mõte ajab mul kananaha ihule. Ja veel.” Helge hingas sügavalt sisse ja vaatas hertsoginnale otsa. „Siis veel sina, sinu kogemus. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas sa suudad viibida samas ruumis tema hiilguse sinu emaga, selle litaga! Kuidas ta sai…”
„Kaasa aidata kodusõja lõpetamisele?” küsis hertsoginna teravalt.
„Müüa oma tütar naisepeksjast lurjusele, oleksin ma pigem öelnud.” Helge vaikis hetke. „Vastu tema tahtmist,” lisas ta. Pikem paus. „Noh?”
„Noh…” lausus hertsoginna vaikselt. „No-noh. Ja veel kord noh. Tahad sa teada, kuidas ta seda tegi?”
„Ma pole selles kindel.” Helge krimpsutas nägu.
„Ma arvan, et sul on vaja seda teada, tahad sa siis seda või mitte,” ütles Iris-Patricia, hertsoginna Patricia. „Valmisolek on relv ning tõesti, sinuvanusena ja nooremana ei tahtnud mina ka sellest midagi teada. Aga keegi ei kavatse sind leti pealt maha müüa nagu tükki hobuseliha. Ma arvan, et kõige hullem, mida nad võivad teha, on sulle läbipaistvate vihjete jagamine ning koostööst keeldumise tagajärgedega hirmutamine – lootuses, et sa annad järele kas või selleks, et nad sind rahule jätaksid. Tõenäoliselt on sul piisavalt mõjujõudu, et neid ignoreerida – kui see peaks sulle piisavalt tähtis olema. Kuid kas nende ignoreerimine on tark tegu, see on juba hoopis teine küsimus.”
„Kes on „nemad”?”
„Ahhaa! Viimaks ometi õige küsimus!” Iris ajas end sohval vaevaliselt istuma, ise näost särades. „Ma ütlesin sulle, et Klann on klassikalises mõttes demokraatlik. Abieluturg on näide selle demokraatia toimimisest, Helge, ja nagu me teame, On Demokraatial Alati Õigus. Jah? Nüüd – oskad sa mulle öelda, kes perekonnas maksab pruudi kaasavara?”
„Ah…” Helge mõtles hetke. „Noh, see on perepea omand, millest see võetakse, aga kas polnud mitte pruudi emal midagi öelda selle kohta, kui suur osa sealt võetakse?”
„Täpselt nii.” Hertsoginna noogutas. „Lõimed käivad läbi kolme perekonna, mis mõne põlvkonna järel vahetuvad, et ei tekiks veresugulust, kuid säiliks Klanni retsessiivsetes geenides peituv anne. Lõime korraldamine nõuab järjepidevust vähemalt kolme põlvkonna vältel. Loomulikult langeb see koorem Klanni kõige vanematele naistele. Mehed ei tule arvesse – meestel on kalduvus minna ja lasta end tobedatel duellidel ära tappa. Või sõdades. Või verivaenudes. Või siis teevad nad sohilapsi, kellest saavad välisperekondade liikmed ja kes on tüütuks koormaks. Sohilapsed ise maailmade vahet ei rända, aga mõnel nende lastest võib see omadus esile tulla – või lapselastest. Nii et meil tuleb nende üle arvet pidada ja leida neile kasulikku tegevust – erinevalt ülejäänud aadlist on meil põhjust oma kõrvalehüpete eest hoolitseda. Ma arvan, meil on vedanud, et meil käib pärimisõigus emaliini pidi – ma õppisin noores eas hõimuühiskondi ja patrimoniaalsetes polnud naiseks sündida üldse mitte tore. Aga ükskõik, igal juhul sugupuude säilitamisega tegelevad peamiselt vanad naised üheskoos. Sa võid seda kosjasobitajate vandenõuks pidada. „Need vanad litad”, nagu kõik alla-kuuekümnesed kipuvad neid nimetama.” Hertsoginna kortsutas kulmu. „Nüüd, kui ma olen kuuskümmend kaks, ei tundu see enam nii naljakas.”
„Hmm.” Helge kummardus ema poole. „Sa tahad öelda, et Hildegarde ei tegutsenud üksi? Või et tema ema avaldas talle survet? Või mida?”
„Oh, kui üks õel lita on ta muidugi täiesti omal tasemel,” tõrjus Patricia käeviipega küsimuse. „Aga jah, talle avaldati survet. Temal ja teistel teatud ikka jõudnud daamidel pole enam neid kahte võimalust kasulik olla, mis on noortel ja sobilikel Klanni daamidel: nad ei sünnita enam uusi maailmarändureid ja nad ei jaksa enam kanda Klanni ärile vajalikke raskeid koormaid. Nii nad peavadki kasutama oma positsiooni säilitamiseks teisi, peenemaid tööriistu. Näiteks oskust lõimesid punuda ja üksteisele oma lapselaste kaudu teeneid osutada. Ning kui mu ema oli kolmekümnendates aastates – veidi vanem kui sina praegu –, siis avaldati talle kõvasti survet.”
„Nii et on olemas vanade naiste vandenõu, kes suudavad kõigi elu õnnetuks teha?” Helge hakkas põhimõttest aru saama.
„Ära neid alahinda,” hoiatas hertsoginna. „Lõpuks jääb võit alati neile ja varem või hiljem pead sa nendega rahu sõlmima. Minu juhtum on tavatu, minul õnnestus neid vältida üle kolmekümne aasta. Aga seda juhtub väga harva – ja isegi kui juhtub, pole sa ikkagi võitnud, sest võitled sa nendega või mitte, lõpuks saab sinust üks neist.” Ta tõstis hoiatavalt sõrme. „Sinu jaoks on seis suhteliselt turvaline, plika. Sa oled liiga vana, liiga haritud ja sul on endal baas, millest jõudu ammutada. Nii palju kui mina aru saan, pole neil põhjust sinuga jändama hakata, kuni sa just nende au ei ähvarda. Au tähendab siin ellujäämisvahendit. Nii et ära seda tee, Miriam… Helge. Sest kui sa nende au riivad, leiavad nad tee sulle kätte maksmiseks. Selleks on vaja vaid mõjujõudu, see on aga ainus asi, mida neil on küllaga.” Ta muigas põgusalt. „Võta neid kui Darwini kättemaksu meile ning ära unusta naeratada ja kniksu teha, kui sa neist möödud, sest kuni sa pole andnud neile lapselapsi, peavad nad sind ebaoluliseks nupuks, mida mängulaual liigutada. Ent kui sa annad neile lapse, on neil pantvang, keda sinu vastu kasutada.”
Pärastlõunal naasis Helge oma ruumidesse, et kontrollida, kuidas edenevad ettevalmistused tema teekonnaks Östhallesse – oli kesksuvi, päike loojus õhtul alles pärast kümmet, tal polnud vaja lahkuda enne kui seitsme paiku – ja pöördus siis emand Kara poole. „Ma tahaksin näha emand Olgat, kui ta peaks olema kättesaadav. Kas sa uuriksid seda? Ma pole temaga viimasel ajal kohtunud.”
„Emand Olga on täna linnas. Ta peaks viibima suurtükkide polügoonil,” ütles Kara silmagi pilgutamata. „Ta mainis mulle täna hommikul, et oleks väga teretulnud, kui te läbi astuksite.”
Väga teretulnud – ja miks sa seda siis mulle ei öelnud? Helge hammustas keelde. Ilmselt oli Karal olnud mingi tol hetkel mõjusana tundunud põhjus kutse edastamisega viivitada. Kui temaga nüüd selle argise asja teatamata jätmise pärast riielda, kuhjaks ta edaspidi oma perenaise õlgadele kõik pisiasjad, mis ta kõrvu on jõudnud, et mitte riskida uute etteheidetega.
„Lähme siis teda vaatama!” ütles Helge reipalt. „See pole ju kaugel, eks ole?”
Polügoon asus palee välismüüri läheduses – see oli suvepalee, mille omanikeks ja asukateks olid need Klanni juhtkonna liikmed, kes vajasid majutust pealinnas Niejweinis – ja oli sellest eraldatud kõrge kivimüüriga. Miriam jalutas aeglaselt oma ihukaitsjate taga, nautides sooja õhku ja mõlemal pool teed kasvavate ilutaimede lõhna. Tema ülemteener hoidis ta pea kohal siidist päevavarju, et päikesevalgus ta nahale ei satuks. Kogu see aadlidaami-värk tundus endiselt veidrana, kuid mõned selle küljed olid täiesti väljakannatatavad. Jõudnud müüris oleva väravani, ta peatus. Teiselt poolt kuulis ta summutatud tärinat.
„Teata meist,” ütles ta Karale.
„Jah, mu emand.” Hetke pärast avanes värav hullumajja.
Emand Olga Thorold Arnesen oli blond, kaunis ja esimesel pilgul täielik udupea. Teda vaimustas vioola mängimine, tantsimine ja lootus õnnelikule abielule. Aga nagu Miriam oli kogenud, võis esimene pilk olla Klanni laste puhul äärmiselt petlik. Sest sel hetkel lebas see
