Hjorth d’Wu ab Thorold.” Lisades leebe mässumeelsusega: „Tuntud ka kui Iris Beckstein, elukohaga Coffin Street 34…”
„Sellest piisab!” Ema noogutas järsult. „Unusta see ülejäänu nüüd mõneks ajaks ära. Kuni – kui üldse – me saame tagasi minna, teevad need mälestused sulle vaid haiget. Sul tuleb elada praeguses hetkes. Mis tähendab elamist Klanni seas ja käitumist krahvinnana. Sest kui sa seda ei tee, siis muud võimalused on dramaatiliselt halvemad. See ei ole rikas maailm nagu Ameerika. Enamikul naistest on siin ainult üks asi, mida müüa; Klanni daamina on sul õnneks kaks, isegi kolm, kui su mõistust arvestada. Ent kui sa loobud Klanni kuulumisega kaasnevast rahast ja võimust, leiad väga kiiresti, mis on pealispinna all – kui sa nii kaua elad.”
„Aga sitta on piiramatus koguses!” pahvatas noorem naine ja tõstis käed näo ette, nagu tahaks ebadaamilikku väljendit tagasi võtta.
„Ära näri küüsi, armas,” ütles ema automaatselt.
See oli alanud keskhommikul. Miriam (väljaspool seltskondlikke üritusi, kus teised eeldasid, et ta on Helge, nõudis talt tahtepingutust mõelda endast kui Helgest) oli väsinud ja kergesti ärrituv, püüdis ibuprofeeni ja propranolooli abiga üle saada eelmise päeva kulleritöö järelmõjust ning kandis teksasid koos veekindla jakiga, mis oleks vastu pidanud ka arktilisel merereisil – neis oli ta ägisenud ka seljakoti ja kanderaami raskuse all. Ta oli vedanud viiekümnekiloseid koormaid sünge kivikeldri ja kusagil Manhattanil asuva, niisama sünge maa-aluse parkla keldrikorruse vahet. New Yorgis olid teda kaitsmas relvastatud valvurid, kuni ta maailmade vahel rändamise põhjustatud ägedast migreenist toibus; palees olid teenijad ja toatüdrukud, kes teda turgutasid, talle külmlaualt maiustusi söötsid ja külma kompressi laubale surusid. Ent kogu selle tähelepanu eesmärk oli teda pehmeks teha, kuni teda sai petta järgmist tretti tegema. Kaks korda edasi-tagasi kaheksateistkümne tunni jooksul. Narkootikumid või mitte, aga igal juhul oli see jõhker tempo – ilma nende valvurite ja lakeide ja teenijate taganttorkimiseta oleks ta ehk oma kohustuse täitmisest keeldunud.
Ta oli kandnud mõlemat pidi sada kilo ühest maailmast teise, üle piiri, mis oli õhem kui aatom ja külmem kui valgusaastad. Ainult Välgulaps ise teadis, mis oli neis kohvrites. Klanni kaubanduslik tegevus Ühendriikides keskendus kõrgehinnalistele, kuid kergetele tarbekaupadele. See võis meeldida või mitte, aga salakaubaveos liikus rohkem raha kui kunstiteostes või intellektuaalses omandis. See vaevas järelejätmatult Miriami südametunnistust ja ta vabanes piinast ainult nendeks vähesteks tundideks, mil tal õnnestus olla mitte ajakirjanik Miriam Beckstein, vaid krahvinna Helge von Thorold d’Hjorth. Miriami jaoks tegi asja hullemaks teadmine, et selline ärimudel oli tobe ega olnud jätkusuutlik. Alles mõne nädala eest oli ta teinud plaane, kuidas seda kaardimajakest ümber lükata, millegi stabiilsemaga asendada. Siis oli aga hertsog Angbardi sekretär Matthias, Klanni julgeolekuteenistuse tegevjuht ise kaardimajakese ümber lükanud ja lisaks veel põlemagi pannud. Oli jooksnud üle Ameerika Ühendriikide narkopolitsei poolele. Ning olenemata sellest, kas ta oli neile rääkinud Klanni tõelisest olemusest – et on dünastia jagu tonte, kes käivad ühest maailmast teise ja pärinevad sealt, kus ajaloo jõgi oli sattunud hoopis teistsugusesse sängi –, oli ta kohe päris kindlasti halvanud kogu nende tegevuse idakaldal.
Matthiase tõttu oli Klann kaotanud ühe kuuga rohkem turvamaju ja logistikavõrkusid kui eelnenud kolmekümne aasta jooksul. Matthiase hull agent oli tahtnud tema põgenemise varjamiseks õhku lasta Klanni olulise kindluse ning tekkinud tulevahetuses tapnud Miriami kallima. Ning kuu aega hiljem oli Klanni turvateenistus käskinud Miriamil Uus-Britanniast Niejweini naasta, hoiatades, et Matthiase liitlased selles ajavoolus tegid ta sealviibimise liiga ohtlikuks. Miriam arvas, et see on jama, aga jama, mida esitavad automaatidega relvastatud mehed, on jama, millele oleks mõistlikum kaasa noogutada – vähemalt seni, kui mehed selja pööravad.
Keskhommik jõudis kätte. Sel päeval Miriamit kulleriks ei vajatud. Teoorjus oli tehtud, järgmised kolm päeva olid vabad. Miriam võis sisse magada ja siis võttis tema koha üle Helge oma haridusprogrammiga. Miriam Becksteinil oli kaks kõrgharidust, kuid krahvinna Helge oli oma uue elu põhilisteski asjades õnnetult teadmatuses. Ainuüksi selle õppimine, kuidas oma hiljuti taasavastatud suures perekonnas elada, oli täiskohaga töö. Kõigepealt hochsprache keeletunnid ülimalt tähelepaneliku õpetaja, tema õuedaami Kara d’Prahaga. Siis kokkulepitud prooviaeg rätsepa juures, kelle pingutused Helgele sobiva garderoobi loomisel meenutasid Sisüphose ettevõtmist. Kui ilm oli ilus, siis oli tulemas ehk tagasihoidlik ratsutamistund (Bostoni äärelinnas kasvades polnud ta kunagi ratsutama õppinud), kui aga mitte, ootas ees tantsimine, käitumisõpetus või õukondlik etikett.
Miriam oli tüdinenud ja närviline, kibeles tagasi oma tegemiste juurde Uus-Britannia vanas pealinnas, kus ta oli rajanud firma ketaspidurite tootmiseks ja autode tootmise tehnoloogia edendamiseks. Uus-Britannia oli oma arengus umbes viiskümmend aastat taga maailmast, milles tema oli üles kasvanud, ning sellisena täis võimalusi ettevõtjaks hakanud majandusajakirjaniku jaoks. Samas oli Helge veidral kombel võlutud oma uue elu pisiasjadest. Üleminek Ameerika keskklassi elust vaevu feodalismist välja jõudnud aristokraatia hõredasse kõrgkihti tähendas selliste oskuste õppimist, mille vajadust ta polnud varem ettegi kujutanud. Tal tuli ületada viiesaja, mitte viiekümne aasta laiune kuristik, ja see oli suuremat sorti väljakutse.
Ta oli võtnud hommiku varasema poole vabaks, et olla Miriam, istuda teksades ja sviitris oma magamistoas kokkupandaval alumiiniumist matkatoolil, läpakas põlvedel ja kohvikruus jalgade juures jahtumas. Kui ma ei saa tegutseda, siis saan ma vähemalt planeerida, kinnitas ta endale virilalt. Tal oli palju plaane, nii palju, et ta ei teadnud, mida nendega peale hakata. Mõte pöörata Klanni ärimudel ümber, hakata primitiivse merkantilismi asemel raha teenima tehnoloogiate vahendamisega maailmade vahel tundus võimatu utoopiana, eriti kui arvestada, kui vähesed Klanni juhtkonnast olid saanud tänapäevase hariduse. Aga ilma plaanide, kirjalike uurimuste, hindade ja riskide analüüsita polnud lootustki kedagi veenda. Nii et ta pani kirja veel mõned leheküljed võimalike ettepanekutega, enne kui tajus, et keegi jälgib teda.
„Jah?”
„Emand.” Kara kõverdas kenasti põlve, see oli pilt teismelise vaistlikust graatsiast, mida Miriam ei lootnudki iial jäljendada. „Eelmisel nädalal te käskisite mul meelde tuletada, et täna on esimese suvetosina esimene õhtu. Östhalles on täna aiapidu ja seejärel ball, ning siin on kaart tema hiilguselt teie emalt, kes palub pärastlõunal enne aiapidu tema juurest läbi astuda.” Ta lisas süütu ilmega: „Kas ma hoolitsen teie kaaskonna eest?”
Kui Kara hoolitses Helge tõlla ja ihukaitsjate eest, siis tähendas see, et Kara tuleb ka ise kaasa. Mälestus sellest, mis juhtus viimasel korral, kui Helge lubas Karal endaga õukondlikule sündmusele kaasa tulla, ähvardas võpatusega, kuid tal õnnestus ilme rahulikuna hoida.
„Jah, tee seda,” ütles ta vaoshoitud toonil. „Kutsu emand Tanzig enne einet mind riietama ning anna tema hiilgusele mu emale edasi minu tervitused, ma lähen tema juurde pärastlõuna teisel tunnil.” Emand Tanzig oli rätsep, kes teadis, mida Helge peaks avalikul üritusel kandma – ning veel tähtsam, oli võimeline rõivaid kohendama, kui viimasel hetkel peaks mingi probleem tekkima. Miriam salvestas oma tabelarvutuse ja ohkas. „Kas aeg on nii kaugel? Las keegi paneb mulle vanni valmis, ma tulen minuti pärast.”
Nii palju siis vabast päevast, mõtles Miriam arvutit ära pannes. Ju ma pean siis nüüd minema ja Helge olema…
„Oled sa mõelnud abielule?” küsis hertsoginna.
„Ema! Või veel!” Helge turtsatas põlglikult ja ta silmad tõmbusid kissi. „Palju möödas on, kümme nädalat? Kaksteist? Kui sa arvad, et nii ruttu pärast Rolandi kaotamist ma mõne kuldse noormehe voodisse poen…”
„Ma ei pidanud seda silmas, armas.”
Helge
