sabotöörid”. Paratamatu kild suuremast pildist. „Kroonprints James külastab Santa Cruzi” kõlas nagu riikliku tähtsusega visiit, mitte aga meeleheitlik lootus, et Vaikse ookeani soojus leevendaks lapse vaevusi. „Rudolf” pööras ümber nurga kitsamasse tänavasse. „Preisimaa suursaadik halvustab hooaja avaballil Prantsusmaa saadikut” – see ei kõlanud just väga aruka teona, eks ole? Liikus anekdoot, et kui Prantsusmaa diplomaat ütles: „Konn,” krooksusid kõik Saksamaad kooris. „Murdocki kohtuasi: Malcolm eitab oma seotust”. Kõige paremad advokaadid vaidlesid tasuta selle suure laimusüüdistuse üle – kõhetu mehe näole ilmus põgus naeratus, kui ta lambivalgel silmi kissitades esimest lõiku luges. Siis keeras ta ajalehe kokku, peitis midagi selle külgede vahele ja pistis kaenla alla, kiirustades Uue tänava ristmiku poole. Siin liikus rohkem inimesi, ja kui ta teisel pool tänavat kõnniteele astus, jooksis üks mees talle lausa otsa.
„Vabandust, isand, ega te haiget ei saanud?” küsis mees mantlit pühkides eemale astudes. „Te pillasite oma ajalehe.” Ta kummardas ja ulatas kokkukeeratud lehe „Rudolfile”.
„Kui te oleksite ette vaadanud, poleks seda juhtunud,” mühatas „Rudolf”, surus ajalehe kaenla alla ja kiirustas sihikindlalt edasi. Alles siis, kui ta oli möödunud Romanovi poe hirmkallist klaasplaadist vaateaknast, aeglustas ta sammu, köhatas paar korda tasurätikusse ja veendus kõõritades, et ta vasakusse kätte surutud ajaleht oli The Clarion.
„Kuninganna Nõunik Eitab Kõike, Ähvardab Laimu Eest Kohtusse Anda!” hüüdis pealkiri esilehel. „Rudolf” muigas endamisi. Seda ta peakski tegema, mõtles ta, seda ta peakski. Kui juba Farnsworth ütles, et neil kuuldustel pole mingit alust – mitte et ta lojaalsus oleks olnud väljaspool kahtlust, sest mitte keegi polnud väljaspool kahtlust, kuid tema vastumeelsus Tema Majesteedi kuninganna vastu oli nii suur, et kui neil kuulujuttudel oleks olnud vähimgi tõepõhi, siis oleksid tema poolt Jacki kaudu saadetud ettekanded neid kinnitanud. „Rudolf” hingas aeglaselt ja sügavalt sisse, püüdes kopse mitte ärritada, ja sundis end lõdvestuma, vana mehe ebakindla sammuga edasi astuma. Iga mööduv sekund tähendas nüüd, et süütõendina mõjuv kiri kaugenes allikast ja lähenes luurerakukesele, kus seda analüüsitakse, enne kui Kongressi järeldustest teavitada.
„Rudolf” peatus minutiks Leiva tänava nurgal trammipeatuse juures, siis viipas endale takso. „Hogarthi villade juurde,” ütles ta napilt. „Ülemisele Stepfordi tänavale.”
„Muidugi, ja eks selleks ole ka sobiv õhtu, isand.” Peeglist oli näha, kuidas taksojuht silindrisse auru lastes laialt irvitab, siis lisas auto kõnniteeservast kaugemale sõites kiirust. Reisija noogutas mõtlikult, kuid ei püüdnudki vastata.
Hogarthi villadeks nimetati raudaia taga asuvaid, värviliste laternatega kaunistatud, laia fassaadiga maju. Need võtsid enda alla pool kvartalit, kummalgi pool neist olid suletud luukidega kauplused, mis magasid, kui villade asukad töötasid (ja vastupidi). Üks suuremaid ja tuntumaid litsenseeritud bordelle Manhattani saare lõunaosas oli sel kellaajal kõike muud kui vaikne. „Rudolf” maksis arve, andis taksojuhile helde jootraha, astus sisse avatud välisuksest ja lähenes kahele turskele härrasmehele, kes seisid fuajee teises otsas klaasukse kõrval.
„Mu nimi on Rudolf,” ütles ta. „Madam Bishop ootab mind.”
„Jahah, isand, astuge palun siiapoole.” Lühem kahest, kelle kehaehitus meenutas liinilaeva, nägu aga katsid selgesti äratuntavad rõugearmid, avas talle ukse ja sisenes ka ise. Maas oli punane vaip, heledad elektrilambid särasid vastu ka kullatud raamidega peeglitest. Järgmises toas mängis keegi klaveril mahlakat meremeeste laulu; plikalikud hääled lobisesid ja naersid klientide rämedamate toonide taustal. Päris kindlasti polnud tegemist madalamate klasside ajaviitepaigaga. Uksehoidja juhatas „Rudolfi” koridori mööda edasi ja siis külguksest trepialusesse ruumi, kus tiikpuust põrandalaudadel puudus vaip ning kalli siidi asemel kattis seinu ainult taevasinine värv. Maja nagises ja värises nende ümber, pidutsemise ja muude spordialadega seotud helid kostsid läbi krohvimattide ja kipsi. Nad läksid kitsast keerdtrepist üles ja jõudsid kolme uksega mademele. Uksehoidja koputas ühele neist. „Ma jätan teid nüüd siia,” ütles ta, kui uks avanema hakkas, ning suundus tagasi maja esiküljele.
„Tule sisse, Erasmus.”
See kõlas lõbusalt. Erasmus – enam mitte Rudolf – ajas õlad otsustavalt sirgu ja astus edasi. Enam pole pääsu, ütles ta endale, tajudes uksele ja sellel ootajale lähenedes siiski veidrat uppumistunnet.
„Madam.” All oli suurem osa tüdrukutest paljastanud õlad ja nende kalasabaseelikutel olid ees põlvi paljastav lõhik – rõhutatud karikatuur Nouveau Parisi uusimast moest. Naine ukseavas polnud enam tüdruk ja ta kandis mustast krepist leinariietust. Lõppude lõpuks ta ju leinaski. Mustad juuksed olid hakanud meelekohtadest terashalliks minema, siniste silmade ümbrus ja nägu murekortsulised – ta võis olla nii hästisäilinud kuuekümnene kui ka rasket elu näinud kolmekümnene. Tõde, nagu palju muudki tema puhul, oli kusagil vahepeal.
„Tule sisse. Istu. Soovid ehk lonksukese brändit?”
„Ega ma vastu ei ole.” Toa sisustusse kuulusid mõned paksu polstriga, kohati juba viledaks kulunud toolid, ilmselt allkorruse ülejääk; voodi nurgas oli maja põhitegevuse jaoks selgesti liiga kitsas ja veel oli seal kirjutuslaud. Aken avanes tillukesse sisehoovi, vaevalt kahe meetri kaugusel oli järgmise maja sein.
Erasmus ootas, kuni perenaine laualt võetud karahvinist kaks klaasi hoolikalt täis valas; laual põles käepärases kohas ka küünal, mille abil saanuks vabaneda laegastes leiduvast, kui keegi oleks tulnud neid häirima. Ühe klaasi Erasmusele ulatanud, võttis naine istet. „Kuidas läks?” küsis ta pingsalt.
Erasmus võttis ettevaatliku lonksu. „Ma andsin üle. Ja võtsin vastu. Mul pole põhjust arvata, et mind jälitati, küll aga piisavalt põhjust uskuda, et seda ei tehtud.”
„Mitte see, rumalukene.” Naine ümises kärsitusest. „Mida paleest kuulda oli?”
„Ah.” Erasmus naeratas. „Paistab, et neid painavad seal peamiselt diplomaatilise tähtsusega asjad.” Naeratus hajus. „Näiteks see, kuidas prantslastel on õnnestunud viimasel ajal nende spioone alt vedada. Välisteenistuses kogub hoogu nõiajaht ja sõjaministeeriumis võidurelvastumine. Suurejooneline ümberpiiramise strateegia on mitte ainult kokku varisenud, vaid näib, et ka tagasilöögi andnud. Tundub, et olukord pole just hea, Margaret.”
„Sõda sobiks nende eesmärkidega.” Naine noogutas endamisi, pilk hajevil. „Tähelepanu kõrvalejuhtimine aitab alati võimulolevaid lurjuseid.” Ta heitis pilgu kõrvaluksele. „Ja see… aparaat? Andsid sa selle meie allikale üle?”
„Andsin, ja näitasin, kuidas seda kasutada. Tema teada on see väga väike kaamera. Ja ta peab selle meile tagasi tooma, et me saaksime filmi ilmutada. Või alla laadida, nagu preili Becksteini esindaja seda nimetab.”
Margaret – leedi Bishop – kortsutas kulmu. „Ma soovin, et saaksin neid sinu muulastest liitlasi usaldada, Erasmus. Ma soovin, et mõistaksin nende motiive.”
„Mis seal mõista on?” Erasmus kehitas õlgu. „Kuule, ma oleksin surnud, kui poleks neid ja nende antud alibit. Nende kuld on ehe ja nende sõnad…” Nüüd oli tema kord kulmu kortsutada. „Ma ei tea nende teiste kohta, aga Miriamit ma usaldan. Preili Beckstein on pisut sinu moodi, emand. Temas on minu meelest vägagi värskendavat siirust, kuigi ta võib vahel olla ka hirmuäratavalt otsekohene. Tema mõtteviisis on veidraid sõlmi – ta näeb kõike kuidagi pisut kummaliselt. Siiski, kui ta kedagi oma kaaslastest ei usalda, on see mitteusaldamise viis minu jaoks paljuütlev. Nad on siin raha pärast, lihtsalt ja selgelt, Margaret. Mitte kellegi motiivid pole puhtamad kui trühvlit otsiva sea omad, on ju nii? Ja
