et teil on omad kohustused, mis?” Glokta nihkus müüriserva juurde, tõstis kepi ja tonksas murenevat kivinurka üsna Vitari kanna juures. Kivikamakas tuli lahti ja varises tühjusse. Mõni hetk hiljem kostis kaugelt alt kaitsekraavist kolinat. Glokta pöördus Vissbrucki poole. „Kas teie kui linna kaitsejõudude juht müüride hooldamist peate oma kohustuseks?”
Vissbruck läks turri. „Ma olen teinud kõik, mis võimalik!”
Glokta loendas vaba käe sõrmede peal punkte. „Maapoolsed müürid lagunevad, mehi on vähe. Kaitsekraav on rämpsu nii täis, et seda pole enam peaaegu olemaski. Väravaid pole aastaid vahetatud, need kukuvad juba ise tükkideks. Kui gurkullased peaksid homme ründama, oleksime minu arvates üsna armetus olukorras.”
„Ma kinnitan, asi pole minupoolses hooletuses! Palavuse, tuule ja soolase õhu käes lagunevad puit ja metall imekiiresti, isegi kivi ei pea palju kauem vastu! Kas te mõistate, kui suur ülesanne see on?” Kindral osutas tohutule kõrguvale müürikaarele, mis sirutus mõlemal pool mereni. Müür oli isegi harjal nii lai, et selle peal oleks saanud vankriga sõita, jalamil oli müür palju paksem. „Mul on vähe oskuslikke müürseppi ja imevähe ehitusmaterjale! Kinnise Nõukogu saadetud rahast jätkub vaevu tsitadelli ülalpidamiseks! Vürtsikaupmeestelt saadud rahast jätkub aga hädapärast ülalinna müüride korrashoidmiseks…”
On alles narr! Võiks peaaegu arvata, et tal polegi tõsiselt kavas linna kaitsta.„Tsitadelli ei saa mere kaudu varustada, kui ülejäänud linn on gurkullaste käes, on mul õigus?”
Vissbruck pilgutas silmi. „Nojah, aga…”
„Ülalinna müürid võivad küll kohalikud eemal hoida, aga need on liiga pikad, liiga madalad ja liiga õhukesed, et kaua lausrünnakule vastu pidada, kas olete nõus?”
„Küllap vist, aga…”
„Niisiis püüavad kõik plaanid, kus tsitadelli või ülalinna peetakse peamiseks kaitseliiniks, ainult aega võita. Aega, et abi jõuaks saabuda. Abi, mille tulek võib võtta palju aega, kuna meie sõjavägi on kinni sadu kolmikmiile eemal Anglandis.” Abi, mis tegelikult ei tule kunagi. „Kui maamüürid langevad, on linn hukule määratud.” Glokta koputas kepiga vastu tolmuseid kiviplaate. „Me peame gurkullastele vastu hakkama just siin, siit ei tohi nad edasi pääseda. Kõik muu on tähtsusetu.”
„Tähtsusetu,” kordas Vitari vaikselt ja hüppas järgmisele müürisakile.
Kindrali kulm oli kipras. „Ma saan teha ainult seda, mida kuberner ja linnakogu käsivad. All-linna on alati peetud ebaoluliseks. Mina ei vastuta üldise poliitika ja põhimõtete eest…”
„Mina vastutan.” Glokta vaatas Vissbruckile väga pikalt silma. „Nüüdsest peale suunatakse kõik vahendid maamüüride parandamisse ja tugevdamisse: uus kaitserinnatis, uued väravad, kõik katkised kivid tuleb välja vahetada. Ma ei taha näha ühtegi pragu, kust isegi sipelgas läbi mahuks, rääkimata Gurkhuli sõjaväest.”
„Aga kes seda kõike teeb?”
„Kohalikud ju ehitasid selle neetud müüri, eks? Kindlasti on nende hulgas osavaid töölisi. Otsige nad üles ja võtke palgale. Mis puutub kraavi, siis selle peab kaevama merepinnast madalamaks. Kui gurkullased tulevad, saame kraavi vee sisse lasta ja linna saareks muuta.”
„Aga sellega võib minna mitu kuud!”
„Teil on aega kaks nädalat. Võib-olla isegi vähem. Pange kõik niisama istuvad mehed tööle. Naised ja lapsed ka, kui nad jõuavad labidat hoida.”
Vissbruck põrnitses Vitarit. „Aga inkvisitsiooni omad?”
„Oh, neil on liiga palju tööd, nad peavad küsimusi esitama, et selgitada välja, kuhu teie viimane üleminkvisiitor kadus. Mõned aga valvavad ööl ja päeval mind, minu eluruume ja tsitadelli väravaid, et uue üleminkvisiitoriga sama ei juhtuks. Oleks ju kahju, Vissbruck, kui ma kaoksin, enne kui kaitserajatised valmis saavad, mis?”
„Muidugi, üleminkvisiitor,” pomises kindral. Aga minu meelest küll tohutu entusiasmita.
„Kuid kõik teised peavad tööle hakkama, teie sõdurid sealhulgas.”
„Aga te ei saa ju ometi oodata, et minu mehed…”
„Ma ootan, et iga mees annaks oma osa. Kõik, kellele see ei meeldi, võivad minna Aduasse. Nad võivad minna Aduasse ja selgitada oma vastumeelsuse põhjusi ülemlektorile.” Glokta kinkis kindralile hambutu irve. „Keegi pole asendamatu, mitte keegi.”
Vissbrucki punetav nägu oli väga higine, higipiisad olid suured. Tema mundri jäik krae oli niiskusest tume. „Muidugi, iga mees peab andma oma osa! Kraavi kallal asutakse kohe tööle!” Ta tegi hädise katse naeratada. „Ma leian vajalikud inimesed, üleminkvisiitor, aga mul on vaja raha. Inimestele tuleb maksta, isegi kohalikele. Lisaks on mul vaja ehitusmaterjale, kõik tuleb laevadega tuua…”
„Laenake kõik, mis vaja, et töödega pihta hakata. Võtke võlgu. Esialgu lubage kõike ja ärge andke midagi. Tema Eminents hoolitseb kõige eest.” Ma väga loodan. „Igal hommikul tahan ma ettekannet tööde edenemise kohta.”
„Selge, igal hommikul.”
„Teil on palju teha, kindral. Mina hakkaksin pihta.”
Vissbruck tardus hetkeks paigale, nagu ei teaks, kas anda au või mitte. Lõpuks ta lihtsalt pöördus kannal ja marssis minema. Kas ta on pahur, sest tsivilist käsutab teda, elukutselist sõdurit, või on seal midagi enamat? Kas ma rikkusin tema hoolega sepitsetud plaanid? Võib-olla oli tal plaan linn gurkullastele anda?
Vitari hüppas rinnatisesakilt müüriharjale. „Tema Eminents hoolitseb kõige eest? See oleks küll vedamine.”
Glokta põrnitses minema lonkiva Vitari selga, siis künkaid mandril, siis tsitadelli. Igal pool ohud. Ma olen ülemlektori ja gurkullaste vahel lõksus, kaaslaseks ainult tundmatu reetur. Huvitav, kas ma pean siin päevagi vastu?
Parandamatu optimist oleks seda paika võib-olla joomaurkaks nimetanud. Aga see pole isegi seda nime ära teeninud. See oli kusehaisune lobudik paari üksiku mööblitükiga, igal pool olid plekid igivanast higist ja hiljuti mahaaetud vedelikest. Roojaauk, kust pool rooja on välja tõstetud. Kõrtsi kundede ja töötajate vahel ei olnud võimalik vahet teha: purjus ja kärbseid täis kohalikud olid palavuses siruli. Nicomo Cosca, kuulus seiklejast palgasõdur, lamaskles keset seda prassingustseeni ja magas sügavalt.
Tema ajupuidust valmistatud tool oli tagasi kallutatud, nii et see seisis tagumistel jalgadel ja toetus vastu räämas seina. Cosca üks saapas jalg oli laua peal. Tõenäoliselt oli see saabas – mustast stüüria nahast, kuldse kannuse ja kuldsete pannaldega – olnud kunagi nii peen ja uhke, kui veel ette võib kujutada. Kuid enam mitte. Saapanahk oli lonti vajunud ja halliks kulunud. Kannus oli küljest murdunud, pannalde kullatis koorus ja raud selle all oli roostest pruuniplekiline. August saapatallas vahtis Gloktale vastu roosa, villis nahasõõr.
Ja saabas ei saakski omanikuga paremini kokku sobida. Cosca pikad vuntsid, mis kahtlemata oleksid pidanud olema stüüria keigarite kombel vahaga külgedele silutud, rippusid lõdvalt ja elutult tema paokil suu ümber. Tema kaelal ja lõual oli nädalane karvastik, midagi habeme ja tüüka vahepealset, krae vahelt vaatas korbaga kaetud, kooruva nahaga lööve. Mehe rasvased juuksed olid igas suunas turris, tühi oli ainult suur kiilas laik, mis punetas päikesepõletusest raevukalt. Lõtv nahk pärlendas higist, üle palgasõduri paistes
