kõrval vastu seina ja vaatas, kuidas varjud all üle linna venivad.
Kuberner laskis tal oodata. Ta üritab selgeks teha, et siin on võimul ikkagi tema, öelgu Kinnine Nõukogu, mida tahab. Kuid Gloktal polnudki midagi selle vastu, et natuke paigal olla. Päev oli olnud väsitav. Ta oli mööda linna ringi kõmpinud, uurinud müüre, väravaid, sõdureid. Ja esitanud küsimusi. Küsimusi, millele kellelgi rahuldavaid vastuseid ei ole. Tema jalg tuikas, selg valutas, peopesa oli kepi hoidmisest hell. Aga see kõik pole hullem kui tavaliselt. Ma olen veel püsti. Kokkuvõttes oli hea päev.
Hõõguva päikese ees olid oranžid pilvetriibud. All mere peal sillerdas viimastes päikesekiirtes pikk valgusrada. Maamüürid olid juba pooled all-linna osmikud sügava hämarusega üle valanud, suure templi kõrgete tornide varjud sirutusid üle ülalinna katuste ja roomasid mööda kaljunõlvu üles tsitadelli poole. Varjudest tulvil künkad mandril paistsid ainult kaugete, ähmaste aimdustena. Ja need kihavad gurkuli sõduritest. Kindlasti nad jälgivad meid, nagu meie jälgime neid. Nad näevad, et me kaevame kraave, lapime müüre, tugevdame väravaid. Kui kaua nad veel jälgimisega rahulduvad? Kui kaua läheb, enne kui päike loojub ka meie jaoks?
Uks avanes, Glokta pööras pead ja võpatas, kui kaelast käis läbi raksatus. Tuli kuberneri poeg Kursten dan Vurms. Ta pani ukse enda taga kinni ja sammus sihikindlalt tuppa, metallkontsad mosaiikpõrandal klõpsumas. Aa, Uniooni noore aadelkonna uhkeim õis. Autunne on peaaegu füüsiliselt tuntav. Või peeretas keegi?
„Üleminkvisiitor Glokta! Ma loodan, et ei lasknud teil oodata.”
„Lasksite küll,” vastas Glokta ning liipas laua juurde. „Nii läheb, kui üks pool jääb kohtumisele hiljaks.”
Vurms kortsutas pisut kulmu. „Sellisel juhul palun vabandust,” lausus ta kõige vähem andekspaluval toonil, mida on võimalik ette kujutada. „Kuidas linn teile tundub?”
„Palav ja treppe täis.” Glokta räntsatas imekaunisse tooli. „Kus kuberner on?”
Vurmsi kulm läks veel rohkem kortsu. „Minu isa pole kahjuks terve, ta ei saa tulla. Te mõistate kindlasti, et ta on vana inimene ja vajab puhkust. Kuid mina saan rääkida tema eest.”
„Kas tõesti? Ja mida teil kahel öelda on?”
„Minu isa on väga mures tööde pärast, mida te kaitserajatiste juures alustanud olete. Ma kuulsin, et kuninga sõdurid on pandud poolsaarele auke kaevama, selle asemel et ülalinna müüre kaitsta. Te ju saate aru, et nii te jätate meid pärismaalaste armu alla!”
Glokta mühatas. „Need pärismaalased on Uniooni kodanikud, ükskõik kui vastumeelselt siis. Uskuge mind, nende halastusele on rohkem põhjust loota kui gurkullaste omale.” Gurkullaste halastusega on mul isiklikud kogemused.
„Nad on metslased!” hüüatas Vurms põlglikult. „Ja ohtlikud metslased veel lisaks! Teie pole siin nii kaua olnud, et mõista, millist ohtu nad endast kujutavad! Te peaksite Harkeriga rääkima. Temal on kohalike osas õiged arusaamad.”
„Ma rääkisin Harkeriga, ja mulle tema arusaamad ei meeldi. Tegelikult on mul kahtlus, et ta on sunnitud praegu all koobastes, pimeduses nende üle järele mõtlema ja neid muutma.” Mul on kahtlus, et ta mõtleb nende üle järele lausa praegusel hetkel ja muudab neid nii kiiresti, kui tema hernesuurune aju võimaldab. „Mis puutub teie isa muresse, siis tema ei pea linna kindlustuste pärast enam oma pead vaevama. Ma olen kindel, et ta annab vastutuse nende eest hea meelega mulle üle, kuna ta on vana mees ja vajab puhkust.”
Üle Vurmsi kena näo käis vihatõmblus. Ta tegi juba suu lahti, et midagi mürgist sisistada, kuid mõtles siis ilmselt ringi. Ja õigesti tegi. Siis naaldus ta tooli seljatoele ning hõõrus mõtlikult pöialt vastu nimetissõrme. Kui ta rääkima hakkas, oli tema näol sõbralik naeratus ja tema hääl oli võluvalt leebe. Nüüd tuleb lipitsemine. „Üleminkvisiitor Glokta, mul on tunne, et me alustasime vale jalaga…”
„Mul on ainult üks terve jalg.”
Vurmsi naeratus lahtus pisut, kuid ta jätkas vapralt. „On selge, et praegu on kõik kaardid teie käes, kuid minu isal on Midderlandis palju sõpru. Soovi korral saan ma teie elu üsna raskeks teha. Üsna raskeks või väga kergeks…”
„Väga tore, et te olete otsustanud koostööd teha. Alustada võite sellest, et ütlete, mis juhtus üleminkvisiitor Davoustiga.”
Vurmsi naeratus kadus sootuks. „Kust mina võin teada?”
„Iga inimene teab midagi.” Ja mõni inimene teab teistest rohkem. Kas see inimene olete teie, Vurms?
Kuberneri poeg mõtles hetke. Kas ta on juhmivõitu või süüdi? Kas ta üritab mõelda, kuidas mind aidata, või kuidas oma jälgi peita? „Ma tean, et kohalikud vihkasid teda. Nad hauvad kogu aeg meie vastu mingeid plaane, ja Davoust oli reeturite tagaajamisel väsimatu. Mul pole vähimatki kahtlust, et ta langes mõne nende vandenõu ohvriks. Mina teie asemel esitaksin küsimusi all-linnas.”
„Oh, ma olen üsna kindel, et vastus peitub siin, tsitadellis.”
„Minul seda igatahes pole,” heitis Vurms ning mõõtis Gloktat pilguga pealaest jalatallani. „Uskuge mind, kui ma ütlen, et minule meeldiks palju rohkem, kui Davoust oleks endiselt meiega.”
Võib-olla meeldiks, võib-olla mitte, kuid täna me vastuseid ei saa.„Olgu pealegi. Rääkige mulle linna varudest.”
„Varudest?”
„Toidumoonast, Kursten, toidumoonast! Nagu ma aru saan, tuleb pärast seda, kui gurkullased maismaateed kinni panid, kõik meritsi kohale tuua. Linnarahva toitmine on kuberneri jaoks ju kindlasti üks olulisemaid küsimusi.”
„Minu isa mõtleb alati rahva vajadustele!” nähvas Vurms. „Meil on toidumoona kuueks kuuks!”
„Kuueks kuuks? Kõikidele linnaelanikele?”
„Loomulikult.” Olukord on parem, kui ma arvasin. Siis on selles tohutus muredepuntras vähemalt üks mure vähem. „Muidugi mitte siis, kui kohalikke ka arvestada,” lisas Vurms, justkui oleks see täiesti tähtsusetu.
Glokta vaikis hetke. „Ja mida nemad söövad, kui gurkullased peaksid linna piirama hakkama?”
Vurms kehitas õlgu. „Sellele pole ma tõesti mõelnud.”
„Või nii? Mis te arvate, mis juhtub, kui nad nälga jäävad?”
„Noh…”
„Siis tuleb kaos, vaat mis! Me ei suuda linna enda käes hoida, kui neli viiendikku linnaelanikest on meie vastu!” Glokta imes jälestusega oma tühje igemeid. „Te lähete kaupmeeste juurde ja hoolitsete, et linn saaks kuue kuu toidumoona! Kõigi jaoks! Kuue kuu varu peab olemas olema isegi rottide jaoks kanalisatsioonis!”
„Kes ma teie arvates olen?” torkas Vurms. „Mingi jooksupoiss või?”
„Ma arvan, et te olete täpselt see, kes ma käsin teil olla.”
Nüüd oli Vurmsi näolt kadunud viimane kui sõbralikkuse raas. „Ma olen kuberneri poeg! Ma ei lase end niimoodi kohelda!” Ta kargas püsti, nii et toolijalad kriiksatasid raevukalt, ja suundus ukse poole.
„Suurepärane,” ütles Glokta vaikselt. „Iga päev läheb siit Aduasse laev. Kiire laev,
