naeratas. See oli tema kõige jäledam, kahjurõõmsam, hambutum naeratus. „Peaks olema väga vapper inimene, et loota sellele, mida ma ei julge. Kui vapper te olete?” Noormees noolis huuli, kuid ei suutnud Gloktale kuigi kaua silma vaadata ja lõi pilgu maha. Nii ma arvasingi. Ta meenutab mulle mu sõpra kapten Lutharit. Kehastunud uljus ja ülbus, aga nende taga pole mingit iseloomu. Suska korra nõelaga ja ta vajub kokku nagu läbitorgatud nahklähker.
„Kuue kuu toidumoon. Kuue kuu toidumoon kõigile. Ja kiiremas korras.” Jooksupoiss.
„Muidugi,” urises Vurms, vahtides ikka veel süngelt maha.
„Siis saame veega tegelema hakata – kaevud, veehoidlad, pumbad. Linnarahval on ju vaja midagi, millega teie raske töö tulemus alla loputada, või mis? Kandke mulle igal hommikul ette.”
Vurmsi käed tõmbusid rusikasse ja lõtvusid jälle, lõualihased tukslesid raevust. „Muidugi,” õnnestus tal suust pressida.
„Muidugi. Võite minna.”
Glokta vaatas, kuidas Vurms minema marssis. Ja ongi kahega neljast räägitud. Kaks neljast – ja ma olen endale juba kaks vaenlast soetanud. Kuid mul on vaja liitlasi, kui ma tahan, et mul kõik õnneks läheks. Liitlasteta ma vastu ei pea, ükskõik mis dokumente mul ette näidata poleks. Liitlasteta ei suuda ma gurkullasi tagasi hoida, kui nad otsustavad sissetungi üritada. Mis veel hullem, Davoustist ei tea ma endiselt mitte midagi. Linna inkvisitsiooni ülem kadus nagu vits vette. Jääb üle loota, et ülemlektor on kannatlik.
Lootus. Ülemlektor. Kannatlikkus. Glokta kortsutas kulmu. Kolm sõna pole eales nii halvasti kokku sobinud.
Usalduse küsimus
Vankriratas pöördus aeglaselt ja kriiksatas. Ratas pöördus uuesti ja kriiksatas. Ferro põrnitses ratast. Neetud ratas. Neetud vanker. Ta suunas oma põlguse vankrilt vankrijuhile.
Neetud maagiõpilane. Ferro ei usaldanud teda karvavõrdki. Poisi pilk vilksas temale, püsis solvava hetke ja tõmbus kähku eemale. Justkui teaks ta Ferro kohta midagi, mida Ferro ise ei tea. See ajas Ferro vihale. Ta pööras pilgu maagiõpilaselt lähimale hobusele ja selle ratsanikule.
Neetud Uniooni poiss, istub sadulas kange seljaga nagu kuningas troonil, justkui oleks kenakujulise näoga sündimine saavutus, mille üle lõputult uhke olla. See poiss oli ilus ja puhas ja pirts nagu printsess. Ferro muigas süngelt. Uniooni printsess – just see see poiss ongi. Ilusa välimusega inimesi vihkas Ferro veel rohkem kui koledaid. Ilu ei tohi kunagi usaldada.
Oleks pidanud päris kaugelt otsima, et leida kedagi, kes oleks vähem ilus kui see üheksasõrmeline lurjus. Tema lösutas sadulas nagu tohutu riisikott. Ta liigutas aeglaselt, sügas end, tõmbas ninaga, mäletses nagu suur lehm. Üritas jätta muljet, et temas pole mingit tapmist, pole mingit hullu raevu, pole deemonit. Aga Ferro teadis. Põhjalane noogutas talle ja Ferro põrnitses vastu. Üheksasõrmeline roosa oli deemon lambanahas, Ferro ei lasknud end ära petta.
Aga ta oli ikkagi parem kui see pagana navigaator. See rääkis kogu aeg, naeratas kogu aeg, naeris kogu aeg. Ferro vihkas rääkimist, naeratamist ja naermist, iga järgmist rohkem kui eelmist. Tobe mehike oma tobedate lugudega. Oma valede taga haudus ta mingeid salaplaane ja jälgis kõike, Ferro tajus seda.
Nii jäi üle veel ainult Esimene Maag – ja teda usaldas Ferro kõige vähem. Ta nägi, kuidas vanamehe pilk libises vankrile. Ta vaatas kotti, mille sisse oli pandud Looja Majast toodud kast. Kast oli kandiline, hall, ilmetu ja raske. Maag arvas, et keegi ei näinud, kuid Ferro nägi. See maag oli saladusi täis. Kiilakas paksu kaela ja puukaikaga närukael, tegi näo, nagu oleks teinud terve elu ainult head, nagu poleks tal aimugi, kuidas inimesi lõhki lendama panna.
„Kuradi neetud roosad,” sosistas Ferro endamisi. Ta kummardus ja sülgas rajale ning jäi siis jälle tema ees sõitva viie mehe selgasid põrnitsema. Miks ta oli lasknud Yulweil endale augu pähe rääkida, et ta selles hulluses kaasa teeks? Reis kaugele külma läände, kuhu Ferrol polnud mingit asja… Ta oleks pidanud Lõunas olema ja gurkullaste vastu võitlema.
Panema nad maksma selle eest, mis nad talle võlgu olid.
Hääletult Yulweid manades jõudis Ferro teiste järel silla juurde. Sild paistis igivana – armilised kivid olid samblikust laigulised, vankrirattad olid silla sisse sügavad roopad kulutanud. Siin olid vankrid tuhandeid aastaid edasi-tagasi sõitnud. Ainsa sillakaare all vulises jõgi, salvavalt külm vesi voolas kiiresti. Silla kõrval seisis madal osmik, mis oli pikkade aastatega vajunud ja maastikuga ühte sulanud. Lõikav tuul haaras osmiku korstnast suitsututsakaid ja kandis üle maa.
Osmiku kõrval seisis üksik sõdur. Võib-olla oli ta liisutõmbamises kaotanud. Ta surus end vastu seina, raskesse mantlisse mässitud. Tema hobusejõhvidest kiivritutt viskles tuulehoogude käes, oda oli unustatult tema kõrval. Bayaz peatas oma hobuse silla ees ja noogutas sõdurile tervituseks.
„Me läheme tasandikule. Darmiumi poole.”
„Ei saa soovitada. Seal on ohtlik.”
Bayaz naeratas. „Oht tähendab kasumit.”
„Kasum ei peata noolt, sõber.” Sõdur mõõtis neid pilguga, üht teise järel, ja tõmbas ninaga. „Olete teie alles kirev seltskond.”
„Ma võtan häid võitlejaid igalt poolt, kust leian.”
„Muidugi.” Sõdur vaatas Ferro poole, see põrnitses vastu. „Nad on kindlasti väga sitked, aga tasandikul on surmavalt ohtlik, praegu on seal ohtlikum kui kunagi varem. Mõned kaupmehed lähevad veel sinna, kuid tagasi nad ei tule. Mina arvan, et sellel hullul Cabrianusel on seal röövlid, kes ihkavad riisuda. Scarion ja Goltus pole palju paremad. Siinpool jõge suudame veel natuke seadust hoida, aga seal olete omapead. Kui teid tasandikul kätte saadakse, pole abi loota.” Sõdur tõmbas uuesti ninaga. „Abi pole kuskilt tulemas.”
Bayaz noogutas tõsiselt. „Me ei palugi abi.” Ta andis hobusele kannuseid ja see sörkis üle silla ning jõudis teisel pool rajale. Teised läksid tema kannul: kõigepealt Pikk-koib, siis Luthar, siis Üheksasõrm. Quai laksutas ohje ja vanker sõitis kolinal üle silla. Ferro läks viimasena.
„Abi pole tulemas!” hüüdis sõdur talle järele ja surus end jälle vastu osmiku karedat seina.
Suur tasandik.
Siin oleks pidanud olema hea ratsutada, hea ja rahulik. Siin oleks Ferro näinud vaenlast mitme miili tagant, aga ta ei näinud kedagi. Ta nägi ainult määratu suurt kõrgest rohust vaipa, mis õõtsus ja lainetas tuule käes ning sirutus igas suunas kauge-kauge silmapiirini. Ainult rada rikkus tasandiku üksluisust – lühemast ja kuivemast rohust joon, kus laiguti oli paljast musta mulda, lõikus sirgelt läbi tasandiku nagu noolega lastud.
Ferrole see tohutu ühetaolisus ei meeldinud. Ta ratsutas, kulm kipras, ning vaatas kogu aeg vasakule ja paremale. Kanta Kurjal Maal oli viljatu maa täis asju, mida vaadata – kivirüngad, kuivad orud, kuivanud puud, mis heitsid küüniselise käpa taolisi varje, kauged varjulised maalõhed, valgusega üle ujutatud heledad seljandikud. Kurjal Maal oli taevas alati tühi ja liikumatu, eredal taevakummil ei olnud päeval midagi peale pimestava päikese, öösel midagi peale tähtede.
Siin oli kõik kummaliselt vastupidi.
Maa oli ilmetu, kuid taevas oli täis liikumist, täis kaost. Tasandiku kohal kerkisid kõrged pilved, kus valgus ja vari keerlesid kolossaalsete spiraalidena. Pilved kihutasid piitsutavast tuulest aetuna üle rohumaa, muutusid, pöörlesid, tõmbusid laiali
