oli kummaline maa, maa, kus Ferrole polnud kohta. Tal oli vaja mingit põhjust, et siin olla, ja mõjuvat põhjust. „Kuule, Bayaz!” hüüdis ta ja ratsutas maagi kõrvale. „Kuhu me läheme?”
„Mhh,” mühatas Bayaz ning põrnitses lainetavat rohuvälja, mis ulatus mitte kusagilt mitte kuhugi. „Me läheme lääne poole, üle tasandiku, üle suure Aose jõe Murtud Mägedeni.”
„Ja edasi?”
Ferro nägi, kuidas vaevumärgatavad jooned Bayazi ninajuurel ja silmade ümber muutusid sügavamaks, huuled suruti kokku. Pahameel. Bayazile ei meeldinud tema küsimused. „Siis läheme edasi.”
„Kaua see aega võtab?”
„Terve talve, kevadeni välja,” nähvas maag. „Ja siis peame tagasi tulema.” Ta vajutas kannad hobuse külgedesse ja traavis mööda rada eemale, salga eesotsa.
Ferro ei lasknud end nii kergesti heidutada. Igatahes sellel riuklikul vanal roosal mitte. Ta surus samuti kannad hobuse külgedesse ja jõudis jälle Bayazi kõrvale. „Mis on Esimene Seadus?”
Bayaz heitis tema poole terava pilgu. „Mida sa sellest tead?”
„Mitte nii palju, kui tahaksin. Ma kuulsin läbi ukse, kuidas te Yulweiga rääkisite.”
„Kuulasid pealt, jah?”
„Teil mõlemal on kõva hääl ja minul on hea kuulmine.” Ferro kehitas õlgu. „Ma ei hakka endale ainult selle pärast ämbrit pähe toppima, et teie saladusi hoida. Mis see Esimene Seadus on?”
Bayazi laup tõmbus rohkem kipra, tema suunurgad pöördusid allapoole. Nüüd oli seal juba viha. „See on piirang, mille Euz seadis oma poegadele, esimene seadus, mis pärast vanade aegade kaost loodi. Teispoolsust on keelatud otse puudutada. Keelatud on suhelda allmaailmaga, keelatud on kutsuda välja deemoneid, keelatud on avada põrgu väravaid. Selline on Esimene Seadus, igasuguse võlukunsti peamine põhimõte.”
„Mhh,” mühatas Ferro. See ei öelnud talle midagi. „Kes on Khalul?”
Bayazi paksud kulmud tõmbusid kokku, laup läks veel enam kipra, silmad läksid pilukile. „Kas sinu küsimustel ei tulegi lõppu, naine?” Ferro küsimused ärritasid maagi. See oli hea. See näitas, et küsimused on õiged.
„Seda näed sa siis, kui ma küsimise lõpetan. Kes on Khalul?”
„Khalul oli üks maagide ordust,” urises Bayaz. „Üks meie ordust. Teine Juvensi kaheteistkümnest õpilasest. Khalul kadestas mind alati minu koha pärast, janunes alati võimu. Ta rikkus Teist Seadust, et seda võimu saada. Ta sõi inimliha ja veenis teisi sama tegema. Ta hakkas valeprohvetiks ja pettis gurkullasi, et nad teda teenima hakkaksid. Selline ongi Khalul. Ta on sinu vaenlane ja minu oma ka.”
„Mis on Seeme?”
Maagi nägu tuksatas. Raevust ja võib-olla ka imekergest hirmust. Siis tema ilme leebus. „Mis see on?” Ta naeratas Ferrole ja see naeratus tekitas Ferros suuremat kõhedust, kui kogu maagi viha oleks saanud tekitada. „See on sinu kättemaksu tööriist. Meie kättemaksu. Kuid see on ohtlik. Ohtlik on sellest isegi rääkida. On neid, kes alati kuulavad. Sul oleks targem küsimisele lõpp teha, enne kui vastused meid kõiki hukka saadavad.” Ta andis jälle hobusele kannuseid ja traavis üksinda salgast ette.
Ferro jäi tahapoole. Praeguseks oli ta piisavalt teada saanud. Ta oli saanud teada piisavalt, et usaldada Esimest Maagi veel vähem kui enne.
Lohk maa sees, kõige rohkem nelja sammu laiune. Maaõnarus, mida ümbritsesid madalad niiskest ja tumedast mullast, sassis rohujuuri täis seinad. See oli kõige parem koht, mille nad olid ööbimiseks leidnud, ja neil oli vedanud, et nad sellegi leidsid.
See oli terve päeva jooksul kõige tähelepanuväärsem koht maastikul, mida Ferro oli näinud.
Pikk-koiva tehtud lõke põles juba hästi, eredad leegid nilpsasid näljaselt puud, pragisesid ja vajusid kaldu, kui järjekordne tuuleiil läbi maaõnaruse pühkis. Viis roosat istusid kobaras koos lõkke ümber, kössis ja kägaras, et soojem oleks. Tulevalgus paistis eredalt nende tusastele nägudele.
Pikk-koib oli ainus, kes rääkis. Kogu tema jutt oli tema enda suurtest saavutustest. Sellest, kuidas ta oli ühes või teises kohas käinud. Kuidas ta teadis seda või toda. Kuidas tal on märkimisväärne anne selle või tolle asja peale. Ferrol oli tema lobast juba kõrini ja ta oli seda talle juba kaks korda ka öelnud. Ta arvas, et ütles juba esimene kord selgelt. Teisel korral hoolitses ta, et Pikk-koib kindlasti aru saaks. Ferrole ta enam oma lollakatest reisidest ei pajatanud, kuid teised kannatasid ikka veel vaikides.
Tule ääres oli ka Ferrole ruumi, kuid ta ei tahtnud sinna minna. Tema istus parema meelega ristisjalu teistest kõrgemal, maaõnaruse serval. Siin tuule käes oli külm ja Ferro tõmbas teki värisevate õlgade ümber koomale. Imelik ja hirmutav asi see külm. Ferro vihkas seda.
Kuid ta eelistas külma seltskonnale.
Ja nii istuski ta tusaselt ja vaikselt omaette ning vaatas, kuidas valgus süngest taevast minema immitses ja pimedus üle maa hiilis. Päikesekuma kaugel silmapiiril oli nüüd ainult imeõrn. Viimane nõrk heleduseriba ümber ähvardavalt kõrguvate pilvede.
Suur roosa tõusis ja vaatas Ferro poole. „Pimedaks läheb,” ütles ta.
„Mhmh.”
„Eks vist ikka läheb pimedaks, kui päike loojub, mis?”
„Mhmh.”
Roosa kratsis oma jämedat kaela. „Keegi peab valvesse jääma. Siin võib öösel ohtlik olla. Valvame kordamööda. Mina valvan kõigepealt, siis Luthar…”
„Mina jään valvesse,” mühatas Ferro.
„Ära muretse. Sa saad praegu magada. Ma ajan su pärast üles.”
„Ma ei maga.”
Roosa jäi talle otsa vahtima. „Mis, mitte kunagi või?”
„Mitte sageli.”
„Võib-olla see seletabki tema tuju,” heitis Pikk-koib vaikselt.
Kindlasti tahtis ta seda ainult endamisi poriseda, kuid Ferro kuulis teda. „Minu tuju on minu enda asi, narr.”
Navigaator ei öelnud rohkem midagi, vaid mässis end teki sisse ja heitis tule äärde pikali.
„Tahad esimesena valvata?” küsis Üheksasõrm. „Olgu pealegi, aga ärata mind paari tunni pärast üles. Me kõik peaksime kordamööda valvama.”
Aeglaselt, vaikselt, kogu aeg võpatades kartusest, et teeb häält, varastas Ferro vankrist asju. Kuivatatud liha. Kuiva leiba. Veepudeli. Sellest jätkub talle mitmeks päevaks. Ta pistis kõik lõuendist kotti.
Üks hobustest kohkus ja norsatas, kui Ferro temast mööda hiilis. Ferro põrnitses hobust. Ta oskas ratsutada. Ta oskas hästi ratsutada, kuid ta ei tahtnud hobustega tegemist teha. Igavesed suured ja tobedad loomad. Halva haisuga. Nad liiguvad kiiresti, aga neil on vaja liiga palju toitu ja vett. Nad on mitme miili kaugusele näha ja kuulda. Neist jäävad maha suured jäljed, mida mööda on kerge minna. Ratsutamine teeb inimese nõrgaks. Kui hobusele lootma jääd ja siis on sul vaja joosta, avastad sa, et joosta enam ei suudagi.
Ferro oli õppinud
