Ma kummardasin. „Ma lähen sul jalust ära.” Ta kuulas endiselt talle saabuvat teadet. Ma pöördusin minekule.
„Breq.” Vaatasin tagasi. Skaaiati pea oli ikka veidi kallutatud, ta kuulas jätkuvalt, mida talle räägiti. „Ära kaota valvsust.”
„Sina samuti.” Astusin uksest välja eestuppa. Leitnant Tisarwat seisis liikumatult ja vaikides. Dokiametnik põrnitses enda ette ja liigutas sõrmi, kahtlemata tegeles ta kiirete dokiprobleemidega. „Leitnant,” ütlesin teravalt, ei jäänud vastust ootama, vaid kõndisin ruumist välja, pahurate kaptenite vahelt läbi dokki, kus ootas mind Kalri Halastusele viima pidav süstik.
Oma gravitatsiooni loomiseks oli süstik liiga väike. Mind see ei häirinud, kuid väga noored ohvitserid tundsid end sellistes oludes sageli ebamugavalt. Jätsin leitnant Tisarwati dokki Kalr Viit ootama ning tõukasin end üle selle ebakindla ja ohtliku piiri, mis eraldas palee gravitatsiooni süstiku kaalutusest, lükkasin end istmele ja kinnitasin rihmad. Piloot noogutas lugupidavalt, kummardamine oleks neis oludes raske olnud. Sulgesin silmad ja nägin Viit seismas palee suures laoruumis, mis oli lihtsapiiriline, praktiline, hallide seintega. Täis kirste ja kaste. Ühes pruunis kindas käes hoidis ta õrna, tumeroosast klaasist teetassi. Tema ees avatud kastis oli neid veel: plasku, seitse tassi, alustassid. Tema rõõmu kaunitest asjadest, iha nende järele tumestas kahtlus. Tema mõtteid ei saanud ma lugeda, kuid oletasin – talle oli öeldud, et otsigu laost ise, mida ta vajab, ta oli leidnud need, tahtis neid väga, kuid ei uskunud, et tal lubatakse need kaasa võtta. Olin üsna kindel, et see komplekt oli käsitsi puhutud ja umbes seitsesada aastat vana. Ma polnud tajunud, et ta on sellistes asjades spetsialist.
Saatsin selle kujutise minema. Leidsin, et tal läheb veel tükk aega, ning ma võin seni pisut magada.
Ärkasin kolme tunni pärast, kui sirelikarva silmadega leitnant Tisarwat minu vastasistmel osavalt rihmu kinnitas. Kalr Viis – nüüd rahulolust säravana, oletatavasti palee laos käimise tagajärjel – tõukas end leitnant Tisarwati kõrvale ning pakkus noogutuse ja vaikse igaks juhuks, sir saatel kotti selleks peaaegu vältimatuks hetkeks, mil uue ohvitseri sisikond reageerib mikrogravitatsioonile.
Olin näinud noori leitnante, kes pidasid sellist pakkumist solvanguks. Leitnant Tisarwat võttis koti vastu põgusa naeratusega, mis ei jõudnud ta näol huultest kaugemale. Ent ta näis täiesti rahuliku ja külmaverelisena.
„Leitnant,” ütlesin, kui Kalr Viis oli ettepoole nihkunud ja end samuti Kalri dekaadi kuuluva piloodi kõrvale kinnitanud. „Kas sa tableti võtsid?” Sedagi võis mõista solvanguna. Iiveldusevastased tabletid olid saadaval ning ma olin tundnud suurepäraseid, pika karjääriga ohvitsere, kes võtsid neid süstikut kasutades iga kord. Ükski neist ei tunnistanud seda.
Leitnant Tisarwati naeratuse viimasedki jäljed kadusid. „Ei, sir.” Tasaselt, rahulikult.
„Piloodil on neid varuks, kui peaksid vajama.” See oleks pidanud mingisuguse reaktsiooni esile kutsuma.
Kutsuski, kuid sekundi murdosa võrra hiljem, kui ma olin eeldanud. Peaaegu kulmukortsutus, õlgade nördinud kerkimine, mis takerdus istme rihmadesse. „Ei, tänan, sir.”
Kergemeelne, oli Skaaiat Awer öelnud. Tavaliselt ta inimesi nii mööda ei hinnanud. „Mina sind siia ei soovinud, leitnant.” Hoidsin hääle rahuliku, väikese pahameeletooniga. Asjaolusid arvestades oli seda lihtne teha. „Sa oled siin ainult seepärast, et Anaander Mianaai andis sellise käsu. Mul pole aega ega vahendeid vastsündinu kasvatamiseks. Oleks parem, kui sa saaksid kiiresti jalad alla. Ma vajan ohvitsere, kes teavad, mida nad teevad. Ma vajan meeskonda, keda ma saan usaldada.”
„Sir,” vastas leitnant Tisarwat. Ikka rahulikult, kuid mingit laadi tõsidusega hääles ja kulmukortsutuse jälg süvenes natuke. „Jah, sir.”
Midagi oli ta võtnud. Võimalik, et iivelduse vastu, ja kui ma oleksin olnud mängur, oleksin ma võinud panna oma arvestatava suurusega varanduse sellele, et ta on kõrvuni täis vähemalt ühte rahustit. Ma oleksin tahtnud näha ta toimikut – nüüdseks oli see Kalri Halastusel olemas. Aga türann oleks näinud, et ma selle toimiku ette võtsin. Kalri Halastus kuulus lõpuks ju Anaander Mianaaile, tal oli sellisel tasemel juurdepääsukood, mis lubas tal laeva kontrollida. Kalri Halastus nägi ja kuulis kõike, mida ma tegin, ja kui türann soovis sellekohast teavet, siis tarvitses tal vaid küsida. Ning ma ei tahtnud, et ta teaks, mida ma kahtlustasin. Ausalt öeldes ma tahtsin, et mu kahtlused ei osutuks tõeks. Mis oli iseenesest ebaloogiline.
Praegu, kui türann oleks jälginud – ning ma olin kindel, et ta jälgib mind Kalri Halastuse kaudu –, võinuks talle jääda mulje, et ma olen pahane mulle kaela määritud lapse pärast, sest oleksin eelistanud kedagi kogenumat.
Pöörasin tähelepanu leitnant Tisarwatilt kõrvale. Eespool kallutas piloot end Viiele lähemale ning küsis vaikselt ja vihjamisi: „Kas kõik on korras?” Kui Viis seepeale vaid nõutult kulmu kortsutas, täpsustas piloot: „Liiga vaikne on.”
„Kogu aeg või?” küsis Viis. Ikka vihjamisi. Sest nad rääkisid minust ja oletasid, et ma võin olla andnud laevale käsu mulle ette kanda, kui meeskonnaliikmed minust räägivad. Mul oli vana harjumus – nii umbes kaks tuhat aastat vana – laulda mõnd laulu, kui see mul peas helisema hakkas. Või siis ümiseda. Algul oli see meeskonnas segadust ja kimbatust tekitanud, sest sel ainsal mulle jäänud kehal polnud kuigi hea hääl. Ent nüüd olid nad harjuma hakanud ja ma võisin endamisi lõbu tunda sellest, et neid häiris hoopis mu vaikimine.
„Mitte piiksugi,” ütles piloot Kalr Viiele. Kiire kõrvalpilk ning kerge liikumine kaela- ja õlalihastes andsid mulle teada, et ta mõtles taha, leitnant Tisarwati poole vaatamisest.
„Jah,” ütles Viis, eeldatavasti nõustudes piloodi väljaütlemata oletusega, mis nimelt mulle muret tegi.
Hästi. Las Anaander Mianaai vaatab ka.
Tagasitee Kalri Halastusele oli pikk, kuid leitnant Tisarwat ei kasutanud kotti ega näidanud mingeid märke ebamugavusest. Mina täitsin selle aja magamise ja mõtlemisega.
Laevad, side ja andmed liikusid tähtede vahel, kasutades majakatega märgistatud väravaid, mida hoiti pidevalt avatuna. Arvutused olid kord juba tehtud, marsruudid selles kummalises väravaruumis, kus kaugused ja lähedused ei vastanud normaalsele kosmosele, paika pandud. Kuid sõjalaevad, nagu ka Kalri Halastus, suutsid tekitada oma väravaid. See oli palju riskantsem, sest kui valiti vale marsruut, vale sisenemis- või väljumispunkt, võis laev sattuda ükskõik kuhu – või eikuhugi. Mulle see muret ei teinud. Kalri Halastus teadis, mida teha, et meie saabumine Athoeki jaama oleks turvaline.
Ning kuni me liigume normaalse ruumi mullis läbi enda tekitatud värava, oleme täielikult isoleeritud. Seda ma tahtsingi. Tahtsin eemale Omaughi paleest, eemale Anaander Mianaai pilgu alt ning kõigist korraldustest ja sekkumistest, mida ta võis tahta saata.
Kui olime peaaegu kohal, kolm minutit enne dokkimist, võttis laev minuga ühendust. „Admiral.” Laev ei pidanud mulle midagi otse kõrva ütlema, vaid võis lihtsalt nõuda endale mu tähelepanu. Ja ta teadis peaaegu alati, mida ma tahtsin, ilma et ma oleksin seda öelnud. Ma võisin Kalri Halastusega sidet pidada nii nagu ei keegi teine pardal. Aga ma ei saanud muutuda Kalri Halastuseks sellisel moel, nagu ma olin olnud Toreni Õiglus. See oleks tähendanud mu enda kadumist. Jäädavalt.
„Laev,” vastasin vaikselt. Ning ilma et ma oleksin pidanud midagi lisama, andis Kalri Halastus mulle arvutuste tulemused, mida ta oli palumata teinud – mu silme ees säras terve rida erinevaid marsruute ja lahkumisaegu. Valisin lähima aja, andsin käsud ja pisut enama kui kuue tunni pärast olimegi läinud.
