sellest, mis on normaalne oma esimesse teenistuskohta jõudnud algajate leitnantide puhul. Ta kahetses, et oli seda öelnud, ja kahetses hetkeks isegi seda, et oli tulnud mind süüdistama. Aga ainult hetkeks.
„Olukorda arvestades täiesti normaalne,” nõustusin ma, kuid pidasin silmas midagi hoopis muud.
„Ning ma ei saanud teda aidata, sest sa olid ära viinud iga viimase kui ravimi, mida ma oleksid võinud talle anda.”
„Jah,” kinnitasin. „Seda ma tegin. Kas tema kehas oli saabudes millegi jälgi?” Ma teadsin juba vastust, kuid küsisin siiski.
Mu küsimus pani meediku imestunult silmi pilgutama, aga jällegi vaid hetkeks. „Kui ta süstikult minu juurde tuli, siis ta nägi välja nii, nagu võiks ta olla midagi võtnud. Aga kui ma teda skaneerisin, siis ma ei näinud midagi. Ma arvan, et ta oli lihtsalt väsinud.” Ta kehaasend muutus pisut, nagu ka emotsioonid, mida ma temas tajusin, mis osutas, et ta mõtles nüüd mu küsimuse tähendusele ning veidrale väiksele ebakõlale aparaatide näidu ja selle vahel, mida tema vilunud silm oli leitnant Tisarwati juures näinud.
„Kas tema toimikus on ettekirjutusi mingite ravimite osas?”
„Ei, ei midagi.” Meedik ei paistnud mingile järeldusele jõudvat. Ammugi siis sellele, milleni olin jõudnud mina. Aga nüüd oli ta uudishimulik, kuigi ikka veel ka vihane. „Viimased sündmused on meie kõigi jaoks pingelised olnud. Ja ta on väga noor. Ja…” Ta kõhkles. Küllap tahtis öelda, et nüüd teadsid pardal juba kõik, kui vihane ma olin olnud leitnant Tisarwati Kalri Halastusele määramise pärast. Nii vihane, et ei laulnud mitu tundi.
Nüüd teadis kogu meeskond, mida see tähendas. Oli hakanud isegi mugavaks pidama, et oli nii lihtne võimalus teada saada, kas kõik oli nii, nagu pidi. „Sa tahtsid öelda?” küsisin, hoides ilmet ja häält võimalikult ükskõiksena.
„Ma arvan, ta tunneb, et sa ei taha teda siia, sir.”
„Ei tahagi,” vastasin. „Juhtumisi.”
Meedik raputas mõistmatult pead. „Ma palun admiralilt mõistvat suhtumist. Aga sa oleksid võinud ta kaasavõtmisest keelduda.”
Ma oleksin võinud teda mitte kaasa võtta. Jätta ta palee dokki ootama, kui Kalri Halastuse süstik lahkus, ja mitte kunagi talle järele tulla. Ma olin seda võimalust tõsiselt kaalunud. Olin kindel, et Skaaiat oleks mõistnud ja leidnud võimaluse avastada, et mitte ükski dokis seisev laev ei jõua noort leitnanti Kalri Halastusele viia enne kui hilja. „Kas sa andsid talle midagi?”
„Midagi, mis aitaks tal magada. Tema jaoks oli päev just läbi saanud. Muud ma ei saanud teha.” Meedikule tegi tuska mitte ainult minu tungimine tema valdustesse, vaid see, et ta polnud saanud aidata.
Ma ei pannud vastu soovile korraks järele vaadata. Leitnant Tisarwat magas, kuid mitte sügavalt. Mitte rahulikult. Ta oli ikka pingul, ikka oli taustal vaikne närvilisus. „Meedik,” ütlesin oma ümbrusse tagasi tulles, „sul on täielik õigus minu peale vihane olla. Ma eeldasin, et sa saad vihaseks, eeldasin, et sa tuled protesteerima. Ma oleksin olnud pettunud, kui sa poleks seda teinud.” Ta pilgutas segaduses silmi, käed süles ikka rusikasse surutud. „Usalda mind.” Esialgu ei saanud ma talle palju rohkem öelda. „Ma olen tundmatu suurus, ma… pole harjunud, et mind käsutatakse.” Meediku näol vilksatas äratundmine, siis kerge vastumeelsus, siis piinlikkus selle tunde pärast, mida ma, nagu ta teadis, võisin näha, ja ta oli kindel, et ma jälgin ta reaktsiooni. Meedik oli parandanud mu implandid, mis ma olin nende varjamiseks välja lülitanud ja rikkunud. Meedik teadis, kes ma olin; peale tema ja Seivardeni ei teadnud seda pardal keegi. „Aga usalda mind.”
„Mul pole muud võimalust, sir. Me oleme eraldatud kuni Athoeki jõudmiseni, mul pole kellelegi kaevata.” Pettunult.
„Esita kaebus Athoekis, kui me sinna jõuame. Kui sa siis veel tahad seda teha.” Kui seal on kedagi, kellele kaebamisest mingit kasu oleks.
„Sir.” Ta tõusis, jättes ütlemata ülejäänu, mida ta oli tahtnud öelda. Kummardas kramplikult. „Kas ma võin minna?”
„Jah, muidugi, meedik.”
Leitnant Tisarwat oli probleem. Tema ametliku toimiku kuiva faktiloetelu põhjal oli ta sündinud ja kasvanud planeedil ühe vanema kolmanda ja teise vanema teise lapsena. Ta oli saanud igale jõukale, keskmiselt auväärsest perekonnast pärit radchaaile kohase hariduse. Saanud hästi hakkama matemaatikaga, poeesia osas oli tal huvi, kuid mitte annet, ajaloo suhtes polnud aga kumbagi. Vanematelt sai ta taskuraha, kuid midagi erilist nood temalt ei oodanud. Õppimaminek oli olnud tema esimene kosmosereis.
Ridade vahelt lugedes polnud ta sündinud selleks, et võtta perekonnas üle mingi positsioon, pärida kellegi varandus või täita mingeid lootusi, vaid oli oma valikutes vaba; kahtlemata olid vanemad teda armastanud ja hellitanud kuni päevani, mil ta lahkus sõjaväkke minekuks. Ta kirjavahetus vanematega kinnitas seda. Õed-vennad olid vanemad ega pannud pahaks, et tema oli pere lemmiklaps, vaid hellitasid teda peaaegu niisama palju kui vanemad.
Kergemeelne, oli Skaaiat Awer tema kohta öelnud. Frivoolne, oli olnud mu esimene mõte ta ostetud silmavärvi nähes, ning hinnangud ta toimikus kinnitasid sama. Andmed ei maininud enesevalitsemist. Aga ka mitte närvilist süngust, mis oli alanud varsti pärast tema jõudmist Kalri Halastuse pardale.
Tema õpetajad olid temasuguseid ennegi kohanud, seetõttu olid nad temaga ranged, kuid mitte julmad. Kindlasti oli neist mõnelgi sarnaseid noori sugulasi ja liiatigi valmistati teda ju ette haldusülesannete täitmiseks. Polnud tähtis, kas tal püsib mikrogravitatsiooni tingimustes õhtusöök sees või mitte – see probleem oli paljudel noortel leitnantidel, eriti neil, kellel kosmosega vähe kogemusi.
Kahe päeva eest, kui Tisarwat istus arstiruumis läbivaatusel, laev aga tegi ühendused, mis lasid tal – ja minul – lugeda noort leitnanti nagu kõiki teisi pardal viibijaid, olid tema Bod vaadanud üle viimase kui millimeetri tema pagasist ning jõudnud tema senise eluloo osas üsna õigete järeldusteni. Nad olid valmis vastikustundeks tema teadmatuse vastu, äsja koolist tulnud nooruk kutsus paratamatult esile narrimist ja nördimust. Aga ka kaastunnet ja etteaimatavat uhkust. Sest kui Tisarwat tulevikus midagi saavutab, võisid ta Bod seda enda tulemuseks pidada, sest lõpuks olid ju nemad need, kes teda kasvatasid. Õpetasid talle kõike seda, mis oli tegelikult oluline. Nad olid valmis olema tema Bod. Tahtsid, et temast kujuneks leitnant, kelle alluvuses teenimine oleks uhkuseasi.
Ma tahtsin nii väga, et mu kahtlused ei osutuks tõeks.
Vahikord kulges muidugi sündmustevaeselt. Meedik läks meie vestluse järel komandosillale ikka vihasena. Seivardeni Amaatid harjutasid, pesid, valmistusid magamaminekuks, trügimise ja nördinud sosina saatel oma harjumuspärastele asemetele ronimiseks – enese sirutamiseks eriti ruumi ei olnud. Ekalu Etrepad küürisid oma valduste niigi peaaegu plekituid ruume ja koridore. Leitnant Tisarwatil oli ärkamiseni veel neli tundi.
Läksin laeva väiksesse võimlasse, mõned viimased Amaatid pagesid mu jalust. Tegin tund aega täie jõuga harjutusi. Läksin ikka vihasena ja võimlemisest higisena lasketiiru.
See oli läbinisti simulatsioon. Keegi ei tahtnud, et väikeses laevas hakkaksid kuulid lendama, eriti kui laevakere taga oli karm vaakum. Märklaudadeks olid kujutised, mida laev tagumisele seinale projitseeris. Relv paukus ja lõi tagasi nagu ehtsate kuulidega tulistades, kuid lasi välja ainult valguskiiri. Polnud küll nii destruktiivne, kui ma oleksin sel hetkel soovinud, kuid mul tuli sellega leppida.
Laev teadis mu meeleolu. Viskas märke üksteise järel kiiresti üles, tabasin neid kõiki peaaegu automaatselt.
