kuid siiski kuidagi kulununa. Ta oli olnud nelikümmend kaheksa aastat vana, kui abistav ta päästepaati lükkas. Lisame vahepealsed tuhat aastat ja saamegi, et ta oli Kalri Halastuse pardal vanuselt teine.
Leitnant Ekalu, mu tähtsuselt teine leitnant seisis kahe oma Etrepaga komandosillal vahis. Teoreetiliselt polnud mingit vahipidamist vaja, sest Kalri Halastus oli alati ärkvel, alati valvel, alati teadlik laevast, mis oli ta keha, ja kosmosest selle ümber. Eriti veel väravaruumis, kus midagi ootamatut või ausalt öeldes isegi huvitavat polnud juhtumas. Aga vahel tekkis laeva süsteemides rikkeid ning nende kriiside lahendamine oli lihtsam ja kiirem, kui meeskond oli juba valvel. Ning muidugi oli asi ka selles, et kui kümneid inimesi oli pakitud väiksesse laeva, siis oli vaja leida neile tööd, et nad oleksid distsiplineeritud ja tegevuses. Laev näitas leitnant Ekalule numbreid, kaarte ja graafikuid, pomisedes ta kõrva teabe sekka sõbralikke, julgustavaid sõnu. Kalri Halastusele meeldis leitnant Ekalu, laev uskus tema arukusse ja võimekusse.
Kalr oli kapteni ehk siis minu dekaad. Kui teistes Kalri Halastuse dekaadides oli kümme sõdurit, siis Kalris oli kakskümmend. Nad magasid kordamööda, sest erinevalt teistest dekaadidest oli Kalr kogu aeg valves, see oli viimane jäänuk aegadest, mil laeva meeskonda kuulusid abistavad, killud laevast endast, mitte kümned erinevad inimolendid. Need Kalrid, kes olid äsja ärganud, kogunesid sõdurite lihtsasse valgete seintega söögituppa, kus oli parasjagu ruumi kümnele inimesele ja nende toidunõudele. Nad seisid oma skeliportsude taga – see kiiresti kasvav, tumeroheline, limane taim sisaldas kõiki toitaineid, mida inimese keha vajas. Maitse nõudis harjumist, kui sa just polnud selle peal üles kasvanud. Tegelikult kasvasid aga paljud radchaaid üles just skeli süües.
Kalri sõdurid alustasid pisut ebaühtlases unisoonis hommikust palvet. Õigluse õis on rahu. Paari sõna järel said nad vältused paika, sõnad langesid tuttavas rütmis. Sündsuse õis on mõtete ja tegude ilu.
Meedik – tal oli nimi ja formaalselt ka leitnandi auaste, aga kumbagi ei kasutatud tema poole pöördumisel kunagi – kuulus Kalri dekaadi juurde, kuid polnud Kalri leitnant. Ta oli lihtsalt meedik. Teda võis saata vahti – seda oli juhtunud varem ja järgmine vahikord ootas teda tunni aja pärast – ning kaks Kalri seisaksid vahis koos temaga. Ta oli ainus pardale jäänud kapten Veli ohvitser. Muidugi oleks olnud raske talle asendajat leida, kuid tema osalus eelmise nädala sündmustes oli olnud minimaalne.
Ta oli pikk ja kõhn, radchaai standardite kohaselt heleda nahaga, juuksed nii helepruunid, et paistsid pisut veidrad, aga mitte ka nii silmatorkavat tooni, et näida kunstlikuna. Tal oli kombeks kulmu kortsutada, aga tegelikult polnud ta pahur. Ta oli seitsekümmend kuus aastat vana, kuid nägi samamoodi välja kui kolmekümnesena – ning sellisena võis ta välimus säilida veel saja viiekümneni. Ta ema oli olnud arst, nagu ka vanaema ja vanavanaema. Hetkel oli ta minu peale äärmiselt vihane.
Ta oli ärganud täis otsustavust sel lühikesel ajavahemikul, mis tal enne vahtiminekut oli kasutada, et minuga tõsiselt rääkida, ning hommikuse palve kiiruga ära öelnud kohe, kui end asemelt maha veeretas. Hüvede õis on Amaat üleni ja täielikult. Olin oma tähelepanu sõdurite söögitoas toimuvalt ära pööranud, kuid kui ma olin kuulnud esimest rida, kõlasid minu jaoks tahtmatultki ka järgmised. Ma olen õigluse mõõk… Nüüd seisis meedik vaikides ja pingsalt oma koha juures dekaadiruumis, kus ohvitserid sõid.
Seivarden tuli dekaadiruumi – tema jaoks oli tegemist õhtusöögiga – naeratades ja rahulikult, nägi kangelt ja kärsitult ootavat, tavalisest rohkem kulmu kortsutavat meedikut. Nägin Seivardenit korraks ärritumas, siis sai ta sellest üle, vabandas hilinemise pärast, sai vastuseks pominal öeldud, formaalse sellest pole midagi.
Sõdurite söögiruumis oli Kalr lõpetanud hommikuse palve, välja öelnud ka need read, mis ma olin käskinud lisada, lühikese palve surnute eest koos nende nimedega. Awn Elming. Nyseme Ptem, sõdur, kes oli Imme jaamas mässu korraldanud, hoides oma elu hinnaga ära sõja rrrrrride võõrrassiga.
Bo dekaadi magamiskoht meenutas pigem seinaorva kui ühiskajutit, kümme magavat keha mahtus sinna hädavaevu ära, neil polnud isegi voodites privaatsust ega isiklikku ruumi. Nad tõmblesid, ohkasid ja nägid unenägusid rahutumalt kui seal kunagi varem maganud abistavad.
Oma tillukeses ruumis magas nende leitnant, väga noor ja võimatult sirelilillade silmadega leitnant Tisarwat liikumatult ja unenägudeta, kuid siiski pisut rahutult, adrenaliinitase oli normist natuke kõrgem. See oleks pidanud ta äratama, just nagu eelmisel ööl, kuid meedik oli andnud talle midagi, mis aitas tal magada.
Meedik neelas oma hommikusöögi, pomises vabanduse ja samahästi kui tormas dekaadiruumist välja. „Laev,” teatas ta rõhutatud sõrmeliigutustega, „ma tahan admiraliga rääkida.”
„Meedik tuleb siia,” ütlesin Kalr Viiele. „Me pakume talle teed. Aga tõenäoliselt ta loobub sellest.” Viis kontrollis tee taset plaskus ja võttis välja teise roosa klaastassi. Kahtlustasin, et kui ma eraldi selle järele ei küsi, siis ma oma vana glasuuritud tassi enam ei näegi.
„Admiral,” ütles Kalri Halastus otse mu kõrva ja näitas mulle Amaati, kes teel sõdurite söögiruumi vaikselt omaette laulis, üht neist tähtsusetutest salmikestest, mida lapsed peaaegu kõikjal laulavad. „Kõik käib ringi, kõik käib ringi, planeet ümber päikese, kõik käib ringi. Kõik käib ringi, kuu ümber planeedi…” Mõttetult ja vale viisiga.
Minu kajutis seisis Kalr Viis kramplikult valvel ja ütles ilmetu tooniga: „Meedik palub luba sinuga rääkimiseks, admiral.”
Koridoris kuulis Amaat selja taga teise Amaati samme ja jäi häbelikult vait. „Saada ta sisse,” ütlesin Viiele – see oli muidugi tarbetu, sest ta juba teadis, et mul oli plaanis meedikuga rääkida.
Uks avanes ja meedik sisenes pisut järsemalt, kui olnuks viisakas. „Admiral,” alustas ta pingsalt ja vihaselt.
Tõstsin ennetavalt käe. „Meedik. Istu. Kas sa teed soovid?”
Ta istus. Keeldus teest. Kalr Viis lahkus mu käsu peale, kahetsedes pisut, et tal jääb kuulmata, mida meedikul on öelda, sest kõik märgid näitasid, et see on midagi huvitavat. Kui ta oli läinud, viipasin pingsalt teisel pool lauda istuvale meedikule. Räägi.
„Ma palun admiralilt mõistvat suhtumist.” See ei kõlanud nii, nagu ta hooliks, kas ma tahan teda mõista või mitte. Laua all oli ta käed rusikasse pigistanud. „Admiral. Sir. Sa oled arstikabinetist kõrvaldanud mõned ravimid.”
„See on tõsi.”
See peatas ta hetkeks. Näis, et ta oli oodanud eitamist. „Keegi teine poleks saanud seda teha. Laev nõudis, et need peavad nimekirjas olema, ning ma kontrollisin pardapäeviku ja salvestused ise üle, ma nägin, et need olid olemas ja pole ühtegi märget, et keegi oleks need ära võtnud. Pardal pole kedagi peale sinu, kes saaks nende kadumist minu eest varjata.”
Ma kartsin, et see pole enam tõsi. Aga seda ma ei öelnud. „Leitnant Tisarwat tuli eile pärast oma vahetuse lõppu sinu juurde ja küsis abi kerge iivelduse ja närvilisuse vastu.” Kahe päeva eest, mõni tund pärast värava avamist oli leitnant Tisarwat tundnud stressi. Pööritust. Leidnud, et tal on raskusi õhtusöögi söömisega. Tema Bod olid seda murelikult märganud – enamasti on seitsmeteistaastastega probleem pigem selles, et neile ei jõuta piisavalt toitu ette anda, mitte et neid peaks sööma meelitama. Nad olid isekeskis otsustanud, et see tuleb koduigatsusest. Ja kannatustest, mida temas tekitas minu ilmselge vastumeelsus tema pardalviibimise suhtes. „Kas sa tunned muret tema tervise pärast?”
Meedik oleks peaaegu nördinult püsti hüpanud. „Asi pole selles!” Siis talle meenus, kellega ta räägib. „Sir.” Ta neelatas, ootas, kuid ma ei
