oli pikk ja jutustav, ülevaade viimasest vaidlusest Anaander Mianaai ja tema kunagise sõbra Naskaaia Eskuri vahel. Poeet oli hukatud tuhat viissada aastat tagasi, tema versioon toimunust näitas Anaanderit lurjusena ja lõppes lubadusega, et surnud Naskaaia tuleb kord veel kätte maksma. Radchi aladel oli laul täiesti unustatud, sest selle laulmine, võib-olla isegi selle olemasolust teadmine oleks võinud kodanikule kergesti tähendada põhjalikku ümberkasvatamist. Väljaspool Radchi mõjupiirkonda seda mõnel pool siiski veel tunti.
Reetur! Me lubasime ju,
Et vahetame võrdselt, kingi vastu kink.
Nüüd ole neetud: su hävitab see, mille hävitad sina.
Tulista. Laadi. Tulista, laadi. Kahtlemata polnud sellel – või teistel samateemalistel lauludel – mingit faktilist alust. Kahtlemata oli sündmus ise olnud üsna argine, mitte nii poeetiliselt dramaatiline, täis müütilisi ja prohvetlikke ülemtoone. Aga laulda oli seda ikkagi tore.
Lõpetasin, langetasin relva. Laev näitas mulle käskimata mu seljatagust: kolm Etrepat täitsid lasketiiru sissekäigu ning vaatasid hämmastunult. Seivarden, kes oli olnud teel oma kajutisse magama, seisis nende taga. Ta ei lugenud mu meeleolu nii hästi kui laev, aga tundis mind piisavalt hästi, et muret tunda.
„Üheksakümmend seitse protsenti,” ütles laev mulle kõrva. Poleks tarvitsenud.
Hingasin sisse. Paigutasin relva selleks ettenähtud nišši. Pöörasin ringi. Kolme Etrepa ilmed muutusid hetkega jahmunust mittemidagiütlevaks, abistava moodi tühjaks ning nad astusid tagasi koridori. Surusin end neist mööda koridori ja kiirustasin duširuumi poole. Kuulsin, kuidas üks Etrepa ütles: „Põrguvärk! Kas erivägede omad ongi sellised?” Nägin teiste paanikat, nende eelmine kapten oli olnud vandumise suhtes väga range. Kuulsin Seivardenit pealtnäha rõõmsameelselt ütlemas: „Admiral on üks neetult vinge tüüp.” Seivardeni arhailise, elegantse tooniga lausutud labasus pani nad naerma, nad tundsid kergendust, kuid olid ikka veel segaduses.
Kalri Halastus ei küsinud, miks ma vihane olen. Ei küsinud, mis viga on. Iseenesest juba see vihjas, et mu kahtlused on õigustatud. Esimest korda oma kahe tuhande aasta pikkuse elu jooksul soovisin, et oskaksin vanduda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
