looja. Käesoleval juhul, nagu edaspidisest nähtub, oli ühiskondlik loodus, see loodus looduses, huvitatud sellest, et tegelikkus oleks huvitavam kui romaan, samuti nagu sageli veevood moodustavad fantastilisi joonistusi, milleni kunstnikud ei küüni, ja loovad tõelisi kunstiimesid, nihutades ja lihvides kive, nii et kujuritel ja arhitektidel jääb üle vaid imestada. Kell oli kaheksa õhtul. See on tund, mil tollel aastaajal hakkab kaduma viimane ehavalgus. Sel õhtul oli taevas täiesti pilvitu; soe, mahe õhk silitas maad; lilled lõhnasid; liiv krabises kojuruttavate jalutajate jalge all. Meri helkis nagu peegel. Õhk oli nii vaikne, et kaardilaual põlevate küünalde tulukesed ei vilkunud, ehkki aknad olid avatud. Too salong, too õhtu, too elamu – milline oivaline raam selle noore neiu portreele, keda kohalviibijad silmitsesid niisama sügava tähelepanuga, nagu maalikunstnik oleks silmitsenud Margherita Donit, naist, kelle portree on palazzo Pitti suurimaid tähelepanuväärsusi. Ent kas Modeste, too samasuguse hoolega hoitud lill nagu Catullusegi oma, vääris kõiki neid ettevaatusabinõusid? … Te tunnete juba puuri, tutvuge siis nüüd ka linnukese endaga.
Modeste oli tollal kahekümne aastane; ta oli sale ja sihvakas nagu üks neid inglise kunstnike poolt loodud sireene, kes esinevad nende «iluduste albumites»; Modeste, nagu omal ajal ta emagi, kehastas graatsiliselt seda Prantsusmaal vähe hinnatud võlu, mida meil nimetatakse «sentimentaalsuseks», kuid mis sakslaste juures on väliskujus peegelduv sisemine poeesia: rumalate neidude juures muutub see edvistamiseks, tarkade juures – jumalikuks võluks. Väärides tähelepanu oma valkjaskullakate juuste poolest, kuulub Modeste nende naiste hulka, keda kindlasti nende esiema Eeva mälestuseks kutsutakse «taevalikeks blondiinideks» ja kelle atlass-sile epidermis on nagu õhuke siidpaber, mis väriseb talviselt külma pilgu all ja õitseb leebe pilgu soojas päikeses, tekitades kätes kadedust silma vastu. Juuksed, mis on kerged nagu marabusuled ja inglise moe järgi lokitud, ümbritsevad otsaesist, mille kohta võiks öelda, et see on konstrueeritud sirkli abil – nii puhtad on selle jooned; alati on see otsaesine kaine, viimase võimaluseni rahulik ja vaikne, ehkki hingestatud mõtteist, mis kunagi ega kuskil ei saa olla tasakaalukamad või selgemad ja läbipaistvamad. See otsaesine on nagu pärl, mis kiirgab tasast valgust. Sinakashallid silmad, selged nagu lastel, väljendavad neiu kelmikust ja süütust, ning see ilme on kooskõlas ta kulmukaartega – need koosnevad õrnadest karvakestest ja jätavad mulje, nagu oleksid nad hiina kunstniku maalitud. Neiu hingelist süütust ja puhtust rõhutab veel enam ta õrn nahk, mis silmade ümber ja meelekohtadel on sinakate joonekestega ja läikiv-valge nagu pärlmutter – valgevereliste eriline omadus. Nägu, mille ovaali võib sageli leida Raffaeli madonnade juures, kütkestab oma põsenukkide mõõduka neitsiliku punaga, mis on nii õrn nagu bengaali roos ja millele läbipaistvate laugude pikad ripsmed heidavad kergeid varje. Langetatud pea ja piimvalge habras kael meenutavad neid pehmeid jooni, mida Leonardo da Vinci nii väga armastas. Üksikud väikesed tedretähed, mis meenutavad XVIII sajandi iludustäppe, kõnelevad sellest, et Modeste on siiski maine neiu ja mitte üks neid õhulisi olevusi, kes Itaalias olid «inglite koolkonna» unistuseks. Õrnad, kuid ühtlasi täidlased huuled on veidi iroonilised ja väljendavad himurust. Piht on nõtke, kuid siiski mitte habras ja ei karda emakssaamist, nagu seda võib märgata noorte neiude juures, kes loodavad edu vaid sellest, et pressivad end korsetiga hirmsasti kokku. Korseti jäme lõuend, terasest varvad ja tugevad pihanöörid ainult toonitasid, mitte aga ei kujundanud Modeste’i piha nõtkeid ja elegantseid jooni, mis meenutasid noort tuules õõtsuvat paplit. Pika taljega pärlhall kleit, mida kaunistasid kirsspunased poordid, piirjoonestas kõlblalt rinda, kuna pitsist peleriin varjas tütarlapselikult kõhnu õlgu, lastes siiski aimata nende veetlevat ümarust.
Nähes seda unistavat ja ühtlasi intelligentset nägu, millele roosakate sõõrmete ja tugevate piirjoontega kreeka nina andis midagi positiivset, nähes seda himurate huultega suud, mis otsekui eitas müstilisel otsaesisel peegelduvat poeesiat, nähes neid sügavaid ja muutlikke silmi, kus süütus vaheldus targalt muigava kelmikusega, nähes kõike seda, pidi vaatleja tulema otsusele, et see terava kõrvaga noor neiu, kes püüdis kinni kõik elu häälitsused, kelle nina haistis Ideaali sinise lillekese lõhna, pidi kujutama endast areeni, kus toimus võitlus päikesetõusuga kaasaskäiva poeesia ja päevase raske töö vahel, fantaasia ja reaalsuse vahel. Modeste oli teadmishimuline ja häbelik noor neiu, ta tundis oma saatust ja oli ühtlasi täis süütust; see oli pigem hispaania meistrite kui Raffaeli madonna.
Kui Dumay ütles Exupère’ile: «Noormees, tulge siia!» – kergitas Modeste pead, kuid nähes mõlemaid ühes toanurgas omavahel vestlevat, arvas neiu, et Dumay tahab noormehele Pariisi sõidu puhuks mõnd ülesannet anda. Modeste silmitses oma sõpru, kes teda ümbritsesid, oli otsekui imestunud nende vaikimisest ja hüüdis kõige loomulikuma häälega:
«Noh, miks te siis ei mängi?» Ta osutas rohelisele kaardilauale, mida suurekasvuline proua Latournelle nimetas «altariks».
«Eks mängime pealegi!» ütles Dumay, kes noore Exupère’i oli ära saatnud.
«Istu sinna, Butscha,» ütles proua Latournelle, asetades küüraka teispoole lauda, kaugele grupist, mille moodustasid proua Mignon ja ta tütar.
«Ja sina istud siia!» ütles Dumay oma naisele, käskides teda jääda enda kõrvale.
Proua Dumay, kena kolmekümne kuue aastane ameeriklanna, pühkis salaja pisaraid, sest ta jumaldas Modeste’i ja kartis katastroofi.
«Te pole täna õhtul kuigi lõbusad,» ütles Modeste.
«Me mängime,» vastas Gobenheim kaarte segades.
Kui käesolev situatsioon tundub põnevana, siis muutub see veelgi huvitavamaks, kui lugejale selgub Dumay suhtumine Modeste’isse. Püüame sellest jutustada kokkusurutult, mis paraku teeb jutustuse kuivaks, kuid loodetavasti andestatakse see meile, kuna püüame sellega eelmise stseeni kiiremini lõpule viia ja panna aluse järgnevatele dramaatilistele sündmustele.
Dumay (Anne-François-Bernard), sündinud Vannes’i linnas, astus aastal 1799 sõdurina Itaalia armeesse. Ta isa, revolutsioonilise tribunali esimees, oli tegutsenud nii energiliselt, et hukkus pärast üheksandat thermidori tapalaval, ja pärast tolle kaunis andetu advokaadi surma ei saanud ta poeg enam kodukohta jääda. Kui noormehe emagi kurvastusest suri, müüs Dumay kõik oma varanduse maha ja tõttas kahekümne kahe aastasena Itaaliasse, kus prantsuse väed olid parajasti lüüa saanud. Vari departemangus kohtas Dumay üht noormeest, kes umbes samadel põhjustel nagu temagi tõttas kuulsust otsima, leides, et lahinguväli on talle ohutum kui Provence. Charles Mignon oli viimane võsu sellest perekonnast, kellele Pariis võlgneb kardinal Mignoni poolt ehitatud tänava ja palee. Charles’i isa, kaval rebane, tahtis revolutsiooni küüsist päästa La Bastie, oma ilusa läänimõisa, mis asus Comtat’s. Nagu kõik tolle aja arad inimesed, nii leidis ka krahv de la Bastie, kellest nüüd oli saanud kodanik Mignon, et kasulikum on raiuda teiste päid, kui oma pead kirve alla panna. See võlts terrorist kadus üheksandal thermidoril ja ta nimi kanti emigrantide registrisse. La Bastie mõis läks müügile. Teotatud lossi bastionid kisuti maha. Kodanik Mignon leiti lõpuks siiski Orange’ist üles ja tapeti koos oma naise ja lastega, välja arvatud Charles Mignon, kes oli isa poolt saadetud Kõrg-Alpidesse perekonnale uut varjupaika otsima. Rabatud kohutavaist uudistest, peatus Charles ühes orus Mont-Genevre’i jalamil ja jäi sinna rahulikumaid aegu ootama. Seal elas ta kuni 1799. aastani neist mõnest luidoorist, mis isa talle lahkumisel oli andnud. Lõpuks, kahekümne kolme aastasena, omamata muud varandust peale aristokraatliku rühi ja lõunamaise ilu, mis mõnikord oma täiuslikkuse tipus meenutab Antinoost, Hadrianuse kuulsat lemmikut, otsustas Charles proovida õnne verisel sõjatandril, pidades, nagu paljud teisedki, oma lõunamaist julgust sõjamehe kutsumuseks. Siirdudes Nizzasse, kus asus armee reserv, kohtus Charles Mignon bretoon Dumay’ga. Nad said peagi sõpradeks tänu ühesugusele saatusele ja erinevaile iseloomudele; need kaks jalaväelast jõid ühest veekruusist ja jagasid omavahel viimaseid kuivikuid; rahu sõlmimisel, mis järgnes Marengo lahingule, olid nad mõlemad juba seersandid.
Kui algas uus sõda, õnnestus Charles Mignonil pääseda ratsaväkke
