pärast muretsevale Bettinale hirmsaks hoobiks. Meeletu rõõm Charles’i taasleidmise üle oleks selle õrna saksa lille peaaegu hävitanud. Siis tuli Impeeriumi teine langemine ja lahkumine kodumaalt, mis kõik tundus endise palaviku uute hoogudena. Ja lõpuks kümme aastat kestvat hüvangut, alalised lõbustused omas majas, mis oli üks esimesi Havre’is, dineed, ballid ja pidustused, mida andis edukas suurkaupmees, villa «Mignon» toredus ja hiilgus, ülisuur lugupidamine ja austus, mida osutati Charles’ile, jagamatu poolehoid mehelt, kes vastas oma naise ainulaadsele armastusele samasuguse ainulaadse armastusega, – see kõik oli vaese proua Mignoni eluga lepitanud. Hetkel, mil ta enam ei kahelnud, mil ta uskus, et ta tormised elupäevad lõpevad ilusa õhtuga, juhtus ootamatu katastroof, millest tuleb juttu allpool ja mis viimase saatuselöögina oli maetud nende inimeste südamesse, kes moodustasid Mignon-Dumay kaksikperekonna.
Jaanuaris 1826, keset pidustust, kus kogu Havre juba Charles Mignoni oma deputaadiks pidas, saabusid New Yorgist, Pariisist ja Londonist kolm kirja, mis nagu haamrilöögid purustasid Mignonide õnne kristallpalee. Kümne minutiga oli laostumine nagu raisakull laskunud Mignoni ennekuulmatule õnnele ja selle hävitanud, nagu külm oli aastal 1812 hävitanud Napoleoni suure armee.
Üheainsa öö jooksul, mil Charles Mignon koos Dumay’ga arveid klaaris, tuli ta kindlale otsusele. Kogu ta varandusest, kaasa arvatud mööbel, piisas kõikide võlgade katteks.
«Havre ei pea mind nägema põrmus,» ütles kolonel leitnandile. «Dumay, ma laenan sinult su kuuskümmend tuhat franki kuue protsendiga aastas …»
«Kolmega, härra kolonel.»
«Siis juba hoopis ilma protsentideta,» vastas Charles Mignon otsustavalt. «Võtan sinu oma uutesse äritehingutesse osanikuks. Laev «Modeste», mis ei kuulu enam minule, sõidab homme Havre’ist välja ja kapten võtab mu pardale. Oma naise ja tütre usaldan ma sinu hoolde. Ärge oodake minult kirju! Kui minult teateid ei tule, läheb mul hästi.»
Dumay, kes end ikka veel tundis leitnandina, ei esitanud oma kolonelile tema kavatsuste suhtes ühtki küsimust.
«Ma arvan,» ütles ta Latournelle’ile asjatundliku ilmega, «et kolonelil on oma kindel plaan.»
Järgmise päeva varahommikul saatis Dumay oma patrooni «Modeste’ile», mis asus teele Konstantinoopolisse. Laeva ahtris ütles bretoon provanslasele:
«Missugused on teie viimased korraldused, härra kolonel?»
«Et ükski mees ei läheneks Šaleele!» hüüdis isa vaevaga pisaraid tagasi hoides. «Dumay! Hoia nagu buldog mu viimast last. Surm igaühele, kes püüab mu nooremat tütart võrgutada! Ära karda midagi, isegi mitte tapalava – ma järgnen sinna sinule.»
«Te võite rahulikult oma asju ajada, härra kolonel. Ma mõistan teid. Oma tagasitulekul leiate Modeste’i niisama süütuna, nagu ta on praegu, – või mind ei ole enam elus! Te tunnete mind ja tunnete meie kaht lambakoera. Keegi ei pääse teie tütrele ligi. Andestage, et räägin nii palju!»
Mõlemad sõjamehed viskusid teineteise embusse nagu inimesed, kes Siberi sügavuses olid harjunud teineteist hindama.
Samal päeval tõi «Havre’i Teataja» esimesel leheküljel järgmise kohutava kuulutuse, mis oli lihtne, energiline ja siiras:
«Charles Mignoni pangamaja lõpetab väljamaksu-operatsioonid. Allakirjutanud likvideerijad kohustuvad tasuma kõik neile esitatud võlanõuded. Alates tänasest päevast toimub tähtajaliste käskvekslite diskonteerimine. Pangale kuuluvate maaomandite müük katab täielikult jooksvad arved.
See teadaanne avaldatakse selleks, et kaitsta Mignoni pangamaja au ja takistada tema krediidi kõigutamist Havre’i börsil.
Härra Charles Mignon sõitis täna hommikul «Modeste’i» pardal Väike-Aasiasse, jättes allakirjutanuile täielikud volitused kõikide ta varanduste ja isegi kinnisvarade realiseerimiseks.
Dumay (pangakontode likvideerija).
Latournelle – notar (linnas ja maal asuvate omandite likvideerija).
Gobenheim (kaubanduslike väärtuste likvideerija).»
Latournelle võlgnes oma õnne härra Mignoni lahkusele, kes aastal 1817 oli laenanud talle sada tuhat franki, et osta kõige parem notarikontor Havre’is. See õnnetu, ilma varanduseta inimene, kes kümme aastat oli teeninud notari esimese kirjutajana, oli tollal juba neljakümne aastane ja tal puudusid lootused, et ta väljavaated tulevikuski paranevad. Latournelle oli Havre’is ainus inimene, kes Mignonile oli niisama ustav nagu Dumay’gi; Gobenheim aga kasutas likvideerimist selleks, et härra Mignoni ärisidemed ja äriasjad üle võtta, ning ta avaski hiljem oma isikliku väikese pangamaja. Seni kui börsil, sadamas ja perekondades üksmeelselt kahetseti Charles Mignoni, seni kui tolle laitmatu, ausa ja heldekäelise inimese nimi oli kõigil suus, tegutsesid Latournelle ja Dumay virgalt ning vaikselt nagu sipelgad, müües ja realiseerides, makstes ja likvideerides. Vilquin tahtis näidata oma suuremeelsust ja omandas Mignoni villa, ta linnamaja ja ühe talu. Latournelle aga kasutas seda esimest helduspuhangut ja nööris Vilquinilt hea hinna. Paljud soovisid proua ja preili Mignoni külastada, ent viimased olid kuulanud Charles’i sõna ja läinud varjule Šaleesse; nad olid teinud seda just sel hommikul, mil Charles ära sõitis, varjates esialgu oma lahkumist naise ja tütre eest. Et end oma armsate valust mitte kõigutada lasta, oli julge pankur oma naist ja tütart nende magades hüvastijätuks suudelnud. Kolmsada visiitkaarti jäeti Mignonide maja vestibüüli. Ent vaevalt oli kaks nädalat möödunud, kui laostunud perekond vajus unustusehõlma, nii nagu Charles seda oli ette kuulutanud, ja see näitas kahele õnnetule naisele, kui tark ja õige oli pankuri poolt tehtud korraldus. Dumay määras New Yorgis, Londonis ja Pariisis oma peremehele volinikud ning jälgis hoolega, kuidas toimus likvideerimine kolmes suurlinna pangamajas, mille kokkuvarisemine oli põhjustanud Mignoni laostumise. Ajavahemikul 1826–1828 õnnestus Dumay’l realiseerida viissada tuhat franki, mis moodustas ühe kaheksandiku Charles’i varandusest; vastavalt ärasõiduööl kirjalikult tehtud korraldusele saatis Dumay selle summa 1828. aasta algul Mongenod’ pangamaja kaudu härra Mignonile New Yorki. See kõik täideti sõjaväelise täpsusega, välja arvatud üks punkt: Dumay ei pidanud sellest summast kinni kolmekümmend tuhat franki, mis Charles oli käskinud jätta proua ja preili Mignonile isiklikuks tarvitamiseks. Selle asemel müüs bretoon oma linnamaja maha ja andis saadud kakskümmend tuhat franki proua Mignonile; ta arvas, et mida rohkem raha on koloneli käsutuses, seda kiiremini tuleb ta tagasi.
«Mõnikord võib inimene hukkuda, kui tal pole käepärast kolmekümmend tuhat franki,» oli Dumay öelnud Latournelle’ile, müües talle oma maja ilma vahekasuta; ta oli nimelt kindel, et Šalee elanikud võivad seal alati leida ulualust.
Selliselt lõppes kuulsale Mignoni pangamajale Havre’is see kriis, mis ajavahemikus 1825–1826 tuulispeana vapustas tähtsamaid kaubanduskeskusi ja mäletatavasti põhjustas mitmete Pariisi pankurite laostumise; teiste hulgas pankroteerus ka kommertskohtu esimees. On selge, et see tohutu langus, millega lõppes kümme aastat kestnud kodanlik õnn, oleks Bettina Wallenrodile võinud anda surmava hoobi: veel kord tuli tal oma mehest lahkuda ja olla teadmatuses ta saatusest, mis oli nähtavasti niisama ohtlik ja seiklusrikas nagu Siberi vangipõlv; ent mis oli see mure, mida ta võis avalikult näidata kõigile, võrreldes selle valuga, mis salaja näris ta südant, tõugates teda haua poole! Selle oma tütre õnnetu saatuse pärast kannatava ema südant rõhus põrgukivina mälestusmärk, mis leidus ühel haual Ingouville’i väikesel kalmistul ja millelt võis lugeda:
BETTINA-CAROLINE MIGNON, surnud kahekümne kahe aastaselt.
PALVETAGE TEMA EEST.
1827.
See
