style="font-size:15px;"> „Mis ta siis tahtis?”
„Tahtis mulle ühte maja näidata.”
„Ta elab ju ridaelamus. Sina tahtsid hoopis maale kolida.”
„Sa ei kuula, mis ma räägin. Ta tahab mulle maja näidata. Mitte oma maja.”
„Mis maja see sihuke on?”
„Ma ei tea. Kas tahad kaasa tulla?”
Linda raputas pead.
„Mul on muud plaanid.”
Wallander ei küsinud, mis plaanid need on. Ta teadis, et selles osas on nad tütrega sarnased. Linda ei seletanud rohkem kui just hädapärast vaja. Esitamata jäänud küsimus ei nõua vastust.
2
Veidi pärast kella kahtteist hakkas Wallander politseimajja minema. Tänavale jõudes kõhkles ta hetke ja mõtles, kas peaks auto võtma. Kuid südametunnistus tõstis otsekohe pead. Ta liigub liiga vähe. Pealegi passib Linda kindlasti üleval akna peal. Kui ta auto võtab, siis ta veel pärast Linda käest saab.
Ta seadis sammud politseimaja poole.
Me oleme nagu vana abielupaar, mõtles ta. Või nagu keskealine politseinik liiga noorukese naisega. Kõigepealt olin ma abielus tema emaga. Nüüd on tunne, nagu elaksin ma mingis kummalises abielus oma tütrega. Igapidi ontlikult. Kuid mõlema ärritus muudkui kasvab, pidevalt.
Martinsson istus inimtühjas politseimajas oma kabinetis. Ta lõpetas telefonikõnet, mille teemaks oli nähtavasti mingi kadunud traktor, Wallander lehitses kõne lõppu oodates politseiameti uut määrust, mis laual vedeles. Määrus puudutas pisargaasi kasutamist. Viimasel ajal oli seda Lõuna-Rootsis katsetatud ja uusima uuringu järgi oli relv osutunud vägivaldsete isikute maharahustamisel suurepäraseks abivahendiks.
Wallander tundis end järsku vanana. Ta polnud suurem asi laskur, ta oli alati kartnud, et satub olukorda, kus tal tuleb tuli avada. Seda oli ette tulnud, aastaid tagasi oli ta enesekaitseks ka ühe mehe maha lasknud. Kuid mõte lisada oma isiklikku relvaarsenali väikesed vihased spreipurgid ei meeldinud talle sugugi.
Ma hakkan iseenda jaoks liiga vanaks jääma, mõtles ta. Iseenda ja oma elukutse jaoks.
Martinsson virutas toru hargile ja kargas toolilt püsti. Wallanderile meenus järsku noor mees, kes umbes viieteist aasta eest Ystadi politseisse tööle tuli. Juba siis oli Martinsson kahelnud, kas ta sobib politseinikuks. Aastate jooksul oli ta töölt lahkumise mõtte mitu korda peaaegu teoks teinud. Kuid siiski jäi ta alati paigale. Nüüd pole ta enam nii noor. Erinevalt Wallanderist polnud ta aga kaalus juurde võtnud, vaid hoopis kõhnemaks jäänud. Suurim muudatus oli see, et tema paks pruun juuksepahmakas oli kadunud, Martinsson oli aastatega kiilaks jäänud.
Martinsson ulatas talle võtmekimbu. Wallander nägi, et enamik võtmeid olid vanaaegsed.
„Minu naise tädipoeg,” ütles Martinsson. „Ta on väga vana, maja on tühi, mees on viimase hetkeni vastu punninud ega ole tahtnud maja müüa. Aga nüüd on ta vanadekodus ja saab aru, et sealt tal enam pääsu ei ole. Ta palus juba ammu, et mina müümise enda peale võtaksin. See aeg on nüüd käes. Mõtlesin kohe sinu peale.”
Martinsson viipas kulunud ja kipaka lisatooli poole. Wallander võttis istet.
„Sinu peale mõtlesin mitmel põhjusel,” jätkas ta. „Esiteks ma tean, et sa otsid maamaja. Aga teiseks ka maja asukoha pärast.”
Wallander ootas, et Martinsson jätkaks. Ta mõtles, et Martinssonil on halb komme venitada, ajada lihtsad asjad keeruliseks.
„Maja asub Vretsvägenil Löderupi vallas,” jätkas Martinsson.
Wallander sai aru, mida Martinsson silmas peab.
„Milline neist?”
„Müüja nimi on Karl Eriksson.”
Wallander mõtles järele.
„Kas tal oli omal ajal bensiinijaama juures sepikoda?”
„Täpselt nii.”
Wallander tõusis ja võttis võtmed.
„Sellest majast olen ma tihti mööda sõitnud. Võib-olla on see mu isa majale liiga lähedal?”
„Sõida kohale ja vaata järele.”
„Kui palju ta selle eest saada tahab?”
„Ta jättis mulle hinna osas vabad käed. Aga kuna raha läheb minu naisele, siis tuleb mul loomulikult turuhinda küsida.”
Wallander jäi ukse vahel seisma. Ta lõi järsku kõhklema.
„Saad mulle ehk mõne vihje anda? Mul pole ju mõtet maja vaatama sõita, kui see on nii kallis, et ma ei saa ostmist isegi kaaluda.”
„Sõida kohale,” ütles Martinsson. „Hind on sulle jõukohane. Kui sa seda tahad.”
3
Wallander läks Mariagatanile tagasi. Ta oli elevil, kuid vajus samas mõttesse. Täpselt siis, kui ta autosse istus, algas tugev vihmasadu. Ta sõitis Ystadist välja Österledenile ja mõtles järsku, et sellest on juba mitu aastat möödas, kui ta sama teed mööda oma isa vaatama sõitis.
Kui kaua isa juba surnud on? Võttis natuke aega, enne kui tal aastaarv meelde tuli. See oli ammu. Palju aastaid on möödunud sellest, kui nad Roomas oma viimasel ühisel reisil käisid.
Talle meenus, kuidas ta oli isale järgnenud, kui too üksi Roomas jalutama läks. Tal oli endiselt häbi, et oli isa salaja jälitanud, soovides näha, kuhu too läheb. See, et isa oli vana ja mitte enam päris täie mõistuse juures, ei vabandanud, et Wallander tal silma peal hoidis. Miks ta ei jätnud isa rahule, kui too vanu aegu meenutades Roomas ringi liikus? Miks Wallander talle järele läks? Öelda, et ta muretses isa pärast, olnuks liiga lihtne.
Wallander mäletas seniajani tookordset tunnet. Ta ei muretsenudki eriti. Ta oli lihtsalt uudishimulik.
Tundus, nagu oleks aeg kokku tõmbunud. Nagu oleks ta alles eile isale külla sõitnud, et temaga kaarte mängida, võib-olla natuke napsu võtta ja siis millegi täiesti ebaolulise pärast tülitsema hakata.
Tunnen vanast puudust, mõtles Wallander. Isa on üks ja ainuke. Tihtipeale oli ta üsna võimatu ja suutis mind täiesti endast välja ajada. Aga ma tunnen temast puudust. Midagi pole teha.
Wallander keeras tuttavale teele ja nägi eemal isa vana maja katust. Kuid ta sõitis maja juurde viivast teeotsast mööda ja keeras selle asemel teisele poole.
Kahesaja meetri pärast jäi ta seisma ja tuli autost välja. Sadu oli lakanud.
Karl Erikssoni maja ümbritses hoolitsemata aed. Vanaaegsel Skåne talumajal oli kunagi olnud kaks tiiba. Nüüd oli üks neist puudu, see võis olla maha põlenud või lammutatud. Aiaga ümbritsetud maja seisis üksikuna keset põlde. Eemalt kuulis Wallander traktorimürinat. Üles küntud maa ootas talvist lumevaipa.
Wallander avas kriiksuva värava ja astus õuele. Liivaga kaetud rada oli kindlasti juba mitu
