style="font-size:15px;"> „Kas juhtus midagi?”
„Tule lihtsalt siia!”
Martinsson sai aru, et asi on tõsine. Ta ei esitanud rohkem küsimusi. Politseiauto saabumist oodates käis Wallander aias ringi ja uuris maapinda. Kulus üheksateist minutit. Martinsson jõudis kiiresti kohale. Wallander läks talle maja ette vastu. Martinssoni ilme oli murelik.
„Mis juhtus?”
„Ma komistasin.”
Martinsson vaatas teda üllatunult.
„Sa helistad mulle selle pärast, et komistasid millegi otsa?”
„Mingis mõttes küll. Ma tahan, et sa näeksid, mille taha ma komistasin.”
Nad läksid tagaaeda. Wallander osutas maast välja paistvale käele. Martinsson jahmus.
„Mis kurat see veel on?”
„Näeb välja nagu käsi. Kas see on osa tervest skeletist, seda ei oska ma muidugi öelda.”
Martinsson vahtis jahmunult kätt.
„Ma ei saa mitte millestki aru.”
„Käsi on käsi. Surnud käsi on surnud inimese käsi. Kuna me pole surnuaial, siis on midagi valesti.”
Nad seisid liikumatult ja silmitsesid kätt. Wallanderit huvitas, mida Martinsson küll mõtleb. Seejärel aga: mida ta ise mõtleb?
Mõte see maja ära osta oli täiesti peast pühitud.
5
Kaks tundi hiljem oli talu piirdelintidega ümbritsetud ja sündmuskoha uurimine oli täies hoos. Martinsson püüdis veenda Wallanderit koju sõitma, tal oli ju siiski vaba päev. Kuid Wallander ei kavatsenudki Martinssoni soovitust järgida. Tema pühapäev oli juba nii või naa rikutud.
Wallander mõtles, mis oleks juhtunud siis, kui ta poleks käe otsa komistanud. Kui ta oleks maja ära ostnud ja alles hiljem inimluud avastanud? Kuidas ta oleks reageerinud, kui peaks selguma, et maa sees on terve skelett?
Politseinik ostab kolleegi käest maja ja avastab hiljem, et kunagi on selles talus toime pandud jõhker kuritegu.
Ta nägi juba vaimusilmas ajalehtede kriiskavaid pealkirju.
Kohtuarst Stina Hurlén sõitis kohale Lundist, Wallander oli kindlalt veendunud, et tüdruk on selle töö jaoks liialt noor. Aga loomulikult ei öelnud ta midagi. Tüdruku poolt kõneles siiski see, et ta oli kõiges väga põhjalik.
Martinsson ja Wallander ootasid, kuni Hurlén sündmuskoha kiiresti üle vaatas. Eemalt kostis kriminalistide ülemuse Nybergi vihast häält. Wallanderile tundus, et ta on seda varem tuhat korda kuulnud. Nüüd oli tüli põhjuseks mingi puuduv present.
See on pidevalt kadunud olnud, mõtles ta. Kõikide minu politseis töötatud aastate jooksul on alati mingi kuradi present maha unustatud.
Stina Hurlén ajas end sirgu.
„Kahtlemata on see inimese käsi. Täiskasvanu, mitte lapse oma.”
„Kui kaua see on siin olnud?”
„Ma ei tea.”
„Midagi oskad sa ju ometi öelda?”
„Sa tead, et mulle ei meeldi oletada. Pealegi pole ma luujäänuste alal spetsialist.”
Wallander silmitses teda hetke vaikides.
„Me siiski oletame,” ütles ta lõpuks. „Mina, ja sina ka. Sest me ei tea kindlalt. Aga oletused võivad meile niidiotsa kätte juhatada. Isegi siis, kui need hiljem valeks osutuvad.”
Stina Hurlén mõtles järele.
„Hästi, ma oletan. Ma võin ka eksida. Aga ma arvan, et see käsi on siin kaua olnud.”
„Miks sa seda arvad?”
„Ma ei tea. Ma isegi ei arva. Ma lihtsalt oletan. Ehk võib seda nimetada autopiloodile seadistatud kogemuseks.”
Wallander jättis kohtuarsti sinnapaika ja läks telefoniga kõneleva Martinssoni juurde. Martinssonil oli käes kohvikruus, mille ta Wallanderile ulatas. Kumbki neist ei pannud kohvi sisse suhkrut ega piima. Wallander võttis lonksu. Martinsson lõpetas kõne.
„Hurlén arvab, et käsi on siin kaua olnud.”
„Hurlén?”
„Kohtuarst. Kas sa pole temaga varem kokku puutunud?”
„Seal Lundis vahetuvad need ju kogu aeg. Kuhu kõik vanad kohtuarstid kaovad? Lihtsalt haihtuvad.”
„Kaovad, kuhu nad kaovad, aga igal juhul arvab Hurlén, et käsi on siin olnud pikka aega. See võib loomulikult tähendada mida iganes. Aga sa võib-olla tead selle maja ajalugu?”
„Ega eriti palju ei tea küll. Müüja, Karl Eriksson, elas siin umbes kolmkümmend aastat. Aga ma ei tea, kellelt ta selle ostis.”
Nad läksid majja ja istusid köögilaua äärde. Wallander mõtles, et see on hoopis teine maja kui see, kuhu ta tuli mõni tund tagasi kavatsusega järele vaadata, kas see tasuks ära osta või mitte.
„Eks me peame vist kogu aia üles kaevama,” ütles Martinsson. „Aga kõigepealt katsetavad nad ühte uut masinat, mingit detektorit, mis peaks inimkeha jäänused avastama. Umbes sama nagu metallidetektor. Nyberg ei usu sellesse mitte vähimatki, aga ülemus nõudis. Eks Nyberg arvab vist, et saab siis käsi hõõruda, kui kogu see kuramuse riistapuu kasutuks osutub. Siis saab ta vana ausa meetodi käiku lasta ja labidatega kaevama hakata.”
„Mis siis saab, kui me midagi ei leia?”
Martinsson kortsutas kulmu.
„Mis sa sellega mõtled?”
„Mis sa ise arvad? Maa sees on käsi. Järelikult peaks siin midagi rohkemat olema. Terve surnukeha. Ma mõtlen seda, et kust kohast saab surnud käsi välja ilmuda? Kas vares on selle kuskilt kätte saanud ja siia aeda maha pillanud? Kas siin aias kasvavad mullast käed välja? Või sajab sel sügisel Löderupi kohal taevast käsi alla?”
„Sul on õigus,” ütles Martinsson. „Me peaksime veel midagi leidma.”
Wallander silmitses mõtlikult läbi akna aeda.
„Keegi ei tea, mille me leiame,” ütles ta. „Võib-olla terve surnuaia. Ehk on see vana katkuaegne kalmistu?”
Nad läksid uuesti aeda. Martinsson pidas Nybergi ja teiste kriminalistidega nõu. Wallander mõtles oma kujuteldava koera peale, kes just sel silmapilgul tundus kättesaamatum kui kunagi varem.
Martinsson ja Wallander sõitsid politseimajja tagasi. Nad parkisid autod ja läksid Martinssoni kabinetti; Wallander polnud varem näinudki, et see nii sassis võib olla. Kunagi väga ammu oli Martinsson olnud äärmiselt korralik, peaaegu pedantne politseinik. Nüüd elas ta kaoses, kus võõrale tundus täiesti võimatuna mõnda vajalikku paberit üles leida.
Martinsson
