õiged, siis võib ta samahästi kohe otsa ringi pöörata ja minema sõita. Kuid kuulatades tundis ta rahu. Teda ümbritses talveootuses Skåne sügise vaikus.
Wallander kõndis ümber maja. Selle taga oli paar õunapuud, sõstrapõõsad ja lagunenud, kivist aiamööbel. Ta kolas ringi, komistas lehtede sees millegi otsa, see võis olla vana katkine reha, ja läks siis maja ette tagasi. Ta mõtles, milline võtmetest võiks sobida, pistis selle lukuauku ja avas ukse.
Õhk majas oli kopitanud ja umbne. Vana mehe kirbe lõhn. Ta kõndis läbi tubade. Mööbel oli vana, seintel rippusid pildid vanasõnadega. Toas, mis nähtavasti oli olnud vana mehe magamistuba, seisis vana telekas. Wallander läks kööki. Külmkapp oli välja lülitatud. Kraanikausis olid surnud hiire jäänused. Ta läks trepist üles teisele korrusele, see kujutas endast sisustamata pööningut. Maja nõuab väga palju tööd, see oli kohe selge. Ja see pole sugugi odav, ehkki ta võib saada üht-teist ka omal jõul ära teha.
Ta läks trepist uuesti alla, istus ettevaatlikult vanale diivanile ja valis Ystadi politseimaja numbri. Kulus mõni minut, enne kui Martinsson vastas.
„Kus sa oled?” küsis Martinsson.
„Vanasti küsiti esimese asjana, kuidas läheb,” vastas Wallander. „Nüüdsel ajal küsitakse, kus sa oled. Tervitusfraasid on tõelise revolutsiooni läbi teinud.”
„Kas sa sellest rääkimiseks mulle helistasidki või?”
„Ma olen majas.”
„Kuidas tundub?”
„Ma ei tea. Maja on võõras.”
„Sa oled seal ju esimest korda. Muidugi on see võõras.”
„Ma tahaksin teada, mis hinda te olete kaalunud. Enne kui ma seda tean, ei taha ma midagi mõtlemagi hakata. Sa kindlasti tead, et siin on vaja väga palju tööd teha.”
„Ma olen seal käinud. Muidugi tean.”
Wallander ootas. Ta kuulis, kuidas Martinsson hingab.
„Heade sõpradega pole sugugi lihtne äri ajada,” ütles Martinsson lõpuks. „Ma saan sellest nüüd aru.”
„Suhtu siis minusse kui vaenlasesse,” vastas Wallander reipalt. „Aga soovitavalt vaesesse vaenlasesse.”
Martinsson hakkas naerma.
„Võileivahind: viissada tuhat. Ilma tingimisruumita.”
Wallander oli mõttes juba otsustanud, et kõige rohkem suudab ta kokku saada viissada viiskümmend tuhat.
„See on liiga kallis,” ütles ta.
„Kurat, ära aja jama. Österleni maja eest?”
„See on ju lobudik.”
„Kui sinna mõnisada tuhat veel sisse panna, on maja väärt tublisti üle miljoni.”
„Ma saan maksta 475 000.”
„Ei.”
„Siis jääb kaup katki.”
Wallander lõpetas kiiresti kõne. Siis seisis ta, telefon käes, ja ootas. Ta luges sekundeid. Jõudis mööduda 24 sekundit, enne kui Martinsson helistas.
„Ütleme siis 490 000.”
„Lööme telefonis käed,” vastas Wallander. „Õigemini: ma löön maja osas käed kahekümne nelja tunni jooksul. Ma pean Lindaga rääkima.”
„Saad aega täna õhtuni.”
„Milleks selline kiirustamine? Mul on vaja kakskümmend neli tundi.”
„Võta siis see aeg. Aga mitte kauem.”
Kõne lõppes. Wallander tundis rõõmusööstu. On ta nüüd lõpuks saamas endale maakodu, millest ta nii kaua on unistanud? Lisaks asub see veel nii lähedal isa majale, kus ta on nii palju käinud.
Ta jooksis trepist üles ja kõndis maja uuesti läbi. Mõttes hakkas ta juba seinu maha võtma, uusi elektrijuhtmeid vedama, tapeeti panema ja sisustama. Tal oli kange tahtmine Lindale helistada, kuid ta suutis ennast talitseda.
Veel on liiga vara midagi rääkida. Ta polnud veel veendunud.
Ta kõndis mööda maja alumist korrust, peatus aeg-ajalt ja kuulatas, läks siis edasi järgmisse tuppa. Seintel rippusid kunagi majas elanud inimeste pleekinud fotod. Suurima toa kahe akna vahel seinal oli ka koloreeritud aerofoto talust.
Ta mõtles, et seniajani on seintes siin elanud inimeste hõng. Kuid siin ei kummita, mõtles ta. Sellepärast, et ma ei usu kummitustesse.
Ta läks õue. Vihm oli lõppenud, pilved hakkasid hajuma. Ta proovis keset õue seisvat kaevu pumbata. Kaev krigises, esialgu hakkas voolama pruuni ja seejärel täiesti selget vett. Ta maitses vett ja mõtles, et näeb vaimusilmas juba enda kõrval kausist vett joovat koera.
Ta käis veel kord tiiru ümber maja ja läks siis auto juurde.
Autoust avades peatus ta järsku. Üks mõte oli pähe turgatanud. Algul ei saanud ta aru, mis takistas teda rooli taha istumast. Ta kortsutas kulmu. Miski oli hakanud teda häirima. Miski, mida ta oli näinud ja mis ei klappinud.
Ta pöördus uuesti maja poole. Mitu asja käis peast läbi.
Siis ta taipas, mis see on. Ta oli maja taga millegi otsa komistanud. Vana reha jäänused, võib-olla puujuur. See hoidiski teda siin kinni.
Ta oli midagi vaadanud, seda ometi nägemata.
4
Wallander läks uuesti maja taha. Algul polnud ta kindel, kus ta täpselt komistas. Ta ei saanud ka sellest aru, miks tal oli vaja järele vaadata, mille taha ta jalg kinni jäi.
Ta uuris maad. Peagi leidis ta otsitava. Ta vahtis maast turritavat eset tükk aega. Algul seisis ta liikumatult, seejärel tegi aeglase tiiru. Wallander läks lähtepunkti tagasi ja kükitas. Põlved andsid tunda.
Polnud mingit kahtlust, mis see on, mis poolenisti maa seest välja ulatub. See polnud vana reha ega ka puujuur.
See oli käsi. Kondid olid pruunid, kuid tal polnud mingit kahtlust. Pruunist savisest maapinnast tungis välja inimese käsi.
Wallander ajas selja sirgu. Sisemisel häirekellal, mis oli teda hoiatanud, kui ta käe autoukse poole sirutas, oli tõsi taga olnud.
Ta vaatas ringi. Muid kondijäänuseid polnud näha. Ainult maast välja sirutuv käsi. Ta kummardus uuesti ja sonkis ettevaatlikult mulda. Kas maa sees on terve skelett või on tegemist ainult käega? Ta ei jõudnud selgusele.
Pilved olid kadunud. Oktoobrikuine päike kiirgas ebalevat sooja. Varesed muudkui lärmasid kõrge kastani otsas. Wallanderile tundus kogu olukord ebareaalsena. Ta oli pühapäevasel päeval sõitnud maja juurde, kuhu ta võib-olla elama kolib. Juhuslikult komistas ta aias inimkäe jäänustele.
Wallander raputas imestades pead. Siis helistas ta politseimajja. Kulus tükk aega, enne kui Martinsson vastas.
„Ma ei ole nõus hinda rohkem alla laskma.
