on sama lugu,” ütles Wallander. „Alguses, kui mul õnnestus arvuti kasutamine selgeks õppida, siis arvasin, et paberikuhjad hakkavad kahanema. Aga tegelikult läks hoopis vastupidi.”
Wallander jäi vait ja vahtis aknast välja.
„Mine koju,” ütles Martinsson. „Sul on täna vaba päev. Ma tunnen ennast süüdi, et palusin sul seda maja vaatama minna.”
„Maja meeldis mulle,” ütles Wallander ja tõusis püsti. „See meeldis mulle ja ma olen peaaegu kindel, et see oleks ka Lindale meeldinud. Ma kujutasin juba ette, et helistan sulle ja teatan oma lõplikust otsusest see ära osta. Aga nüüd ma enam ei tea …”
Martinsson tuli koos temaga valvelaua juurde.
„Mis see oli, mis me leidsime?” ütles Wallander. „Käsi, käe jäänused. Aiast.”
Ta vaikis, sest järeldust polnud vaja valjusti välja öelda. Neil tuleb lahendada mõrvajuhtum. Juhul muidugi, kui käsi pole olnud seal nii kaua, et surma põhjust või ohvri isikut ei suudeta enam tuvastada.
„Ma helistan,” ütles Martinsson. „Kui vahepeal midagi ei juhtu, näeme homme.”
„Kell kaheksa,” sõnas Wallander. „Siis arutame asja läbi. Kui ma Nybergi ikka tunnen, siis kaevab ta seal öö otsa.”
Martinsson läks oma kabinetti tagasi. Wallander istus autosse, kuid muutis siis meelt ja jättis auto parklasse. Ta kõndis ringiga läbi linna ja ostis raudteejaama lähedalt kioskist õhtulehe.
Pilved hakkasid taas kogunema. Ta märkas, et ka õhk on jahedamaks läinud.
6
Wallander avas välisukse ja kuulatas. Lindat polnud kodus. Ta keetis teed ja istus köögilaua äärde. Käe leidmine valmistas talle pettumuse. Lühikeseks silmapilguks oli ta olnud veendunud, et see on just see maja, mida ta on oodanud. Just nimelt see maja ja mitte mõni teine. Ja ootamatult muutus koht kuriteopaigaks. Või vähemalt aiaks, mis peidab endas sünget saladust.
Ma ei leia kunagi maja, mõtles ta. Ei tule ei maja, koera ega ka uut naist. Kõik jääb vanaviisi.
Ta jõi teetassi tühjaks ja heitis voodi peale pikali. Kuna on pühapäev, peaks ta järgima Linda juurutatud kommet linu vahetada. Aga ta ei jaksanud seda teha.
Kui ta ärkas, oli ta mitu tundi maganud. Akna taga oli kottpime. Linda polnud ikka veel koju tulnud. Ta läks kööki ja jõi vett. Samal silmapilgul, kui ta klaasi kraanikausi kõrvale pani, helises telefon.
„Wallander.”
„Nyberg siinpool. Me ootame.”
„Mida?”
„Sind. Mis sina siis arvasid?”
„Miks te mind ootate?”
Nyberg hingas raskelt. Wallander sai aru, et Nyberg on väsinud ja ärritatud.
„Kas keskjaamast sulle ei helistatud?”
„Mulle pole keegi helistanud.”
„Kurat, kuidas on politseil võimalik oma tööd teha, kui isegi selle peale ei saa kindel olla, et vajalikud teated edasi antakse?”
„See pole praegu oluline. Mis juhtus?”
„Me leidsime surnukeha.”
„Surnukeha või skeleti?”
„Mis sa ise arvad? Loomulikult skeleti.”
„Ma tulen sinna.”
Wallander pani toru hargile, otsis kapist sviitri ja jättis köögilauale sedeli. Läksin tööle. Ta kiirustas politseimaja juurde autot ära tooma. Kohale jõudes soris ta taskutes ja talle meenus, et oli võtme köögilauale pannud.
Hetkeks tekkis tal tahtmine nutta. Või lihtsalt minema minna. Ilma tagasi vaatamata. Minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla.
Ta tundis ennast idioodina. Viivuks ta koguni haletses ennast. Siis läks ta veidi kaugemale pargitud patrullauto juurde ja palus end kuriteopaigale sõidutada. Enesehaletsus oli kadunud ja asendunud vihaga. Keegi oli jätnud talle edastamata teate, et tal tuleb Löderupi minna.
Ta nõjatus autos vastu seljatuge ja kuulas politseiraadiost kostvat juttu. Järsku kerkis silme ette isa kuju.
Kunagi oli tal isa. Ühel päeval isa kadus. Järsku oli aeg, distants elava isa ja urni vahel, mis ta kalmistul auku pani, peaaegu kadunud. Tundus, nagu oleks see kõik toimunud eelmisel päeval. Või siis oli see lihtsalt uni.
Tugevad prožektorid valgustasid aeda. Iga kord, kui Wallander saabus öösel sündmuspaigale, tekkis tal tunne, nagu astuks ta filmi.
Nyberg tuli talle vastu. Mees oli kaelani mulla ja saviga koos. Nybergi rokased kombinesoonid olid nii kuulsad, et ükskord oli neid ära märgitud koguni kohalikus uusaastaetenduses.
„Ma ei tea, miks teade sinuni ei jõudnud,” ütles ta.
Wallander tõstis tõrjuvalt käe.
„Sel pole tähtsust. Mis te leidsite?”
„Ma juba ütlesin.”
„Skeleti.”
„Täpselt nii.”
Wallander järgnes talle, nad läksid kohta, kus Wallander oli komistanud. Sinna oli kaevatud umbes meetrisügavune auk. Augu põhjas olid inimese säilmed. Lisaks skeleti osadele, mis olid enamjaolt terved, olid seal vaid mõned riideräbalad.
Wallander tegi tiiru ümber surnukeha. Nyberg köhis ja nuuskas nina. Martinsson tuli majast, haigutas ja silmitses Wallanderit, kes ei lausunud enne oma ringi lõpetamist sõnagi.
„Kus Hurlén on?”
„Ta oli just minema sõitnud,” ütles Nyberg irooniliselt. „Aga ma helistasin talle, kui luud hakkasid lagedale ilmuma. Ta tuleb varsti tagasi.”
Wallander ja Martinsson kükitasid.
„Mees või naine?”
Küsijaks oli Martinsson. Wallander oli skelettide kohta nii palju õppinud, et oskas vaagnaluu järgi hõlpsasti eristada, kas see kuulub mehele või naisele. Aga mida ta siin õigupoolest peab vaatama? Järsku muutus ta ebakindlaks.
„Mees,” ütles ta. „Arvatavasti ma lihtsalt loodan, et see oleks mees.”
Martinsson vaatas teda imestusega.
„Miks?”
„Ma ei tea. Mulle ei meeldi mõte, et ma oleksin äärepealt ostnud maja, mille aeda on maetud naine.”
Põlved naksusid, kui ta ennast püsti ajas.
„See käsi tekitab küsimusi,” ütles Wallander. „Miks see järsku mullast välja hakkas tulema?”
„Võib-olla tahtis see meile lehvitada ja öelda, et mullas on midagi, mida seal ei peaks olema.”
Martinsson
