siiski viisakusest ja sündsusest lugu pidada ja vastas, et ta hommikuti nii varakult ei söö. Kuid selline härra Vaali tagasihoidlikkus oli üldiselt tuntud ja emand Saarmas, kes täna oli eriti järeleandmatu, talutas mehe lauda.
Algul söödi vaikides, ent siis, kui Vaal oli juba teist kohvitassi lõpetamas, julges emand Saarmas nagu poolkogemata pillata küsimuse:
„Ei tea mis see Amanda ja Tossu-eit täna nii vihaselt ragistasid?”
„Kas seie kah oli kuulda?”
„Taevake, terve tänav oli ju nende möllamist täis!”
„Ah, oli teistel väike lööming,” seletas Vaal huvitust teeseldes.
„Oi-jeh, või päris lööming kohe?!” imestas Saarmaseemand. „Kas nad teineteisel karvu ka palju sagasid?”
Vaal vaikis ja ainult sõi.
„Teie, härra Vaal, teate sellest muidugi rohkem?” usutles Saarmase-emand.
„Ma õieti ei tahagi teada, sest võib-olla veavad viimati veel kohtu ette tunnistajaks, ja kellele sa seal siis õigust mõõdad või kellele mitte?”
„Tohoh, või nii kaugel juba asi?!” hüüdis põnevusest võbisedes Saarmase-emand, kuna seni vaikides istunud kingseppmeister nihkus toolil ja torkas siis sekka:
„Eks kohtusaksad saa sellest kasu!”
Kuid tema arvamust ei pandud tähelegi, sest Saarmaseemand oma pärimistega, pistes nagu herilane kord siit ja kord sealt, ei andnud Vaalile enam hingerahu. Härra Vaal aga punnis vastu ega tahtnud selle tüli kohta enam midagi lähemat seletada, sest ta olevat rahulik inimene ega tahtvat tallata kohtuteed.
Alles siis, kui Saarmase-emand oli sahvrist toonud oma pühapäevase roa ülejäägi, suured juustu- ja vorstiviilakad, liigatas härra Vaali parempoolne vurruots ja ta sõnas, et seal aetud ju sihukest narri juttu ja krõbedat kõnet, mida täismehe suu ei tihkavat ütelda, sest see olnud puha liiderlik värk.
„Lapsed, kasige välja Hantsuga mängima!” ütles Saarmase-emand, ja haaranud kassipoja turjapidi pihku, viskas näuksatava loomakese koridori.
Kuid Mirjam ja Lembit olid täna õige tõrksad ega võtnud ema käsku kuuldagi; alles siis, kui neile oli antud tublid vorstiviilakad kummalegi pihku, asusid nad lustikalt trallitades täitma ema soovi.
„Millest seal siis räägiti?” pöördus Saarmase-emand nüüd, mil kõik takistused olid kõrvaldatud, kuulamisvalmilt ja õhinal härra Vaali poole.
„See oli muidugi üks kentsakas tüli,” seletas härra Vaal, „aga ma ütlen, et sellest tuleb vaikida, sest ma olen rahuarmastaja inimene.”
„Vaikin nagu haud!” tõotas Saarmase-emand, ja vaadates härra Vaalile otse silmi, oli ta hing varjamatu ning saladusteta nagu lahtine raamat.
Ka kingseppmeister leidis vajalikuks lisada, et egas tema perekond latramisega tegele.
Siis köhatas härra Vaal hääle viisakalt puhtaks ja hakkas pooleldi sosinal seletama:
„Noh, Tossu-emand kiitis Amanda-prouale kohe suu sisse, et tema pidavat omal mehe asemel peni, kelle koonu ta ühtepuhku aina lakkuvat.”
„Kas see peaks tõsi olema?” päris Saarmase-emand õudusvõbinaga hääles, kuna kingseppmeister, kes oli süüdanud paberossi, unustas kuulamishoos põleva tiku näppude vahele ja põletas oma pigitunud sõrmi.
„Ah et, kas ta teda lakub või?” küsis omakorda härra Vaal.
„Ei-ei, seda nüüd küll, selles ma ei kahtle mitte üks põrm, olen ise oma ihusilmaga neid suudlemas näinud,” seletas Saarmase-emand, „aga kas ta Amandal nüüd päris mehe asemel ikka on?”
„Vaat seda ma küll ei tea, räägin ainult nii, nagu Tossuemand kõneles.”
„Ei noh, muidugi – kust siis teie, härra Vaal, seda võitegi teada,” õiendas Saarmase-emand. „Ma ainult küsin, et mida teie ise sellest loost arvate?”
Kuid selliseis asjus ei avaldanud härra Vaal kunagi oma arvamist, vaid jättis mõistatamise targu teiste hooleks.
Saarmas süütas vahepeal kustunud paberossi ja seletas, et see on puha lobajutt, kuid ta naine ei tahtnud seda kuuldagi ja aina kinnitas, et jutul peab ikka tõepõhja olema, sest kui tema teeninud mõisas härraste juures, juhtunud seal ühe parunipreiliga täpselt sama lugu.
Nüüd, millal Saarmase-emanda uudishimu oli saanud esimese sööda, võisid lapsed tagasi tuppa tulla. Nad tulid rõõmsasti vadistades, kuna kassipoeg Hants roomas värisedes ja sorgus sabaga järele.
Laste toas viibides enam ei korratud endist juttu, kuid emand Saarmas näis ikka veel viibivat vastkuuldu vapustava mõju all.
Söömise lõpetanud, tänas härra Vaal viisakalt, ja et mitte näidata, nagu oleks ta ainult sellepärast siin, ei rutanud ta kohe minema, vaid pöördunud Saarmase poole, asetas mõnusamaks jutuajamiseks jala teisele risti.
„Tänane töö ei taha mul hästi klappida ja ma viskaksin selle kas või praegu nurka,” seletas Saarmas, „aga mis sa hing teed, inimene palub jumalakeeli, et ole hää mees ja tee aga lõunaks valmis. Ja kus sa siis saad, kui sul on veel nii hale ja sant süda, nagu ta mul on,” lausus Saarmas ja asus uuesti töösse.
Et mitte teha tööd, kui see toob raha, selline mõte näis Vaalile päris arusaamatu ja ta küsiv pilk jäi peatuma Saarmase näol.
„Egas mul täna harilik päev olegi,” seletas Saarmas, lastes saapa põrandale kolksatada, et hakata toppima uut paberossi. „Näe, memmgi ei näita täna kurja nägu.”
„Tohoh! No mis pidupäev teil siis on?” imestas Vaal.
„Egas nüüd midagi erilist, aga…” Sõnad takerdusid Saarmasel suus.
„Tal ju täna juubel,” torkas pliidi ääres kohmitsev Saarmase-emand sekka.
„On jah nii väikest viisi juubel, või kuidas seda peenemas keeles kutsutakse,” sai nüüd ka Saarmas sõnasaba suhu.
„Vaata, või koguni juubel,” imestas härra Vaal, „ja mina ei teadnud sest midagi!”
„Jah, kakskümmend aastat on mul nüüd liistude taga orjatud.”
„Vaata-vaata, või kakskümmend aastat kohe; no siis peate küll püsti rikas olema?!”
„Kellest seda rikkust või kedagi,” – ja Saarmas heitis käega –, „see aeg on samuti maha loksitud ja targemat ei kedagi.”
„Küllap ikka oleks olnud kah, aga sa priiskad ju kõik maha,” lausus Saarmase-emand ja tema hääles tundus vaikne etteheide.
Kuid Saarmas ei pannud seda tähelegi, vaid jätkas paberossisuitsu puhudes innukalt:
„Mul endal ei olnud seda asja enam meeleski, aga no küll ametivennad nuhivad välja, et oma joodud tuleks ikka teha. Eile oli meil meistrite seltsis üldkoosolek, valisime ühingule uut abipresidenti, sattusime seal siis nokkapidi kokku; kus teistel kõik ilusti välja nuhitud ja teada, et kunas selliks sain ja puha; ja siis ei olnud ka muud kui kärgiti ja põrutati liigud välja.”
„Ai-ai,
