lapsed, isa hakkab alla kirjutama!” kuuldus nüüd Saarmase-emanda kuri käsk.
Lapsed kohkusid, nende kisa soikus ja ainult Hants, kes oli jäänud Lembitule saba pidi pihku, näugatas hädiselt. Alles siis, kui ema oli löönud poisi näppudele, vabanes kassipoeg ja toas tekkis eksitamatu vaikus, nii et kuuldus ainult pereisa pingutav ähkimine ja nohin.
Kui allkiri oli antud, pääses Saarmase perekonnas kergendusohe valla. Saarmas, ise näost punane, aina muheles omaette.
Jätnud osa dokumendist Saarmasele pihku, pistis kordnik allkirjaga poole tagasi mappi, mille ta siis tasase naksatusega sulges. Tõusnud ja ütelnud üsna mokaotsast head päeva, ruttas ta minema.
Saarmase-emand piilus ukse vahelt, kas kordnik on ikka tõesti majast lahkunud, ja kui ta selles veendus, alles siis pääses ta pahameeletorm valla:
„Õigete inimeste juurde leiavad teed, aga et nad ka kelmide peale paneks käpa, siis seda ei ole!”
Et keegi talle vastata ei osanud, siis hakkas ta lähemalt seletama:
„Siin on see padaemand või irumant Maret, nagu ta ennast kutsub, ei aja ta üksi kaardipanekuga raha kokku, vaid ta teeb veel sihukesi nurjatuid asju, millest päris häbi rääkida, aga temale ei määrata ühtegi trahvi või tulumaksu.”
Hiromant Maret oli alles möödunud kuul asunud hoovipoolsesse majja. Et ta tegeleb kuradipiibli sirvimisega, siis see oli seaduse järgi lubatud, aga sellest muust nurjatust asjast kuulis härra Vaal nüüd alles esmakordselt, ja ta leidis vajaliku olevat selgituseks sõnada:
„Mareti asja olen ma igapidi järele kuulanud ja leidnud, et ta peale ettekuulutamise muud asja ei aja.”
„Aga, härra Vaal, kus teie silmad siis on?” hüüdis Saarmase-emand etteheitvalt. „See nõid teeb ju kogu ilma tüdrukutele nurisünnitusi ja pillub nende maimukesi prügikasti või topib ahju. Aga egas seadusemehed seda näe, sest hea maksu eest pigistavad nad teise silma kinni.”
Selles juba peitus etteheide härra Vaalile, sest temagi pidas ennast majarahva seadusemeheks.
„Ei, proua Saarmas,” kostis Vaal solvatuna, „mina kuulen seda lugu alles esimest korda, aga ma tahan välja uurida, ja kui see peaks õige olema, siis minu poolt talle halastust ei ole!”
See oli Vaalile ka tõesti uudiseks, et majas ja tema silma all sünnib sihukesi kuulmatuid asju, mida nüüd majanaised tulevad talle ninale kirjutama.
„Eks nüüd see inglikstegemine ole moes,” sõnas kingseppmeister saabast uuesti pihku kahmates.
„Ja kuidas veel,” lisas omalt poolt härra Vaal. „Varemalt, kui ma veel Ülgaste paruni juures kammerteenriks olin, ei siis sihukesi asju tuntud. Ja seda ei olnud ka vaja, sest kui niisugune lugu vahel juhtus, et mõni ulakas tüdruk sai lapsega maha, siis pisteti ta kolmeks pühapäevaks kiriku ette häbiposti, mille peale oli suurte tõrvatähtedega kirjutatud, et liiderdamise eest. Nüüd aga on maailm päris pea peale läinud. Ja kes selles kõiges süüdi on?”
Kuid härra Vaal ei hakanud ootama teiste vastamist, vaid ta tegi seda ise:
„Need on meie haridlased!”
Nüüd aga polnud härra Vaalil kauemaks enam mahti, sest oli vaja minna selgitama selle viltusuulise Mareti saladust ja kui vaja, siis näidata oma karmi majavalitseja kätt.
II
Hoovipoolse maja katusekamber ei näinud kunagi päikest, sest selle aken vahtis läbi uugi põhjakaarde, kust talvel tõusevad suured tumedad lumepilved ja kust nii sageli puhub külma lõõtsuvaid tuuli. See tilluke kamber lae all muutus ikka ahtamaks, sest katus surus seinad kokku.
Peale laua ja ühe väikese toidukapi oli selles kambris kaks nigerikku puusängi. Helendavateks täppideks selles troostitus nukruses oli aknalaual asetsev roheline kaktus ja toa parempoolses nurgas rippuv kreekakatoliku kiriku pühakupilt.
See katusekamber kuulus poolpimedale ja lombakale vanaeidele, kes mõnuledes popsis oma pigitunud piibunosu. Kui tal aga lõppes tubakas ja selle ostmiseks puudus raha, siis oli ta täis pahameelesappi ja virisedes kurjustas oma allüürniku Katarina Lulkiniga, keda majarahvas nimetas Lullikatiks ja vahel lihtsalt Katiks. Kati oli ligi paarikümneaastane neid, kes kolmekroonise kuumaksuga oli sellelt vanaeidelt lunastanud elamisõiguse.
Vanaeit, kelle nimegi majarahvas oli jõudnud unustada ja nimetas teda ta suitsetamiskire tõttu ainult Piibumooriks, elatas end linna hoolekandeasutusest antavast igakuisest mõnekroonisest toetusest. Et äraelamiseks sellest ei jätkunud, siis käis ta pühapäeviti ja ka tähtsamate matuste puhul surnuaiaväravas nutmas.
Kati isa oli hukkunud maailmasõja möllus, ema surnud peatselt pärast sõda, ja teda oli võtnud kasvatada tädi – isa õde, kes üksildasena elas kuskil Peipsi-äärses külas. Kasvades oli Kati suviti hoidnud külakogukonna karja, aga talved veetnud niisamuti vanaema hurtsikus kasinasti elades. Ema, kes eestlasena oli pärit kuskilt kaugemalt sisemaalt ja juba oma usuvahetusel jõudnud unustada omaksed, jättis ta üksikuna maailma. Ka isalt ei jäänud peale tädi kedagi lähedasemat, kuna kaugemaid sugulasi vahest leidus, aga need elasid niisamuti vaeselt ja laialipillatuina mööda Peipsi rannikut.
Igal kevadel, kui hooajatöölised rändasid küladest linna, oli piiritu igatsus ning elujanu täitnud Kati hinge. Linnuna oleks temagi lennanud suurde linna, kuid tädi oli tulehargina teda sõidelnud, öeldes, et siis ei tohi ta enam tagasi tulla. Veel oli ta mõtelnud ühe suve ja talve, ja siis, kui Peipsil jää oli juba lagunemas, oli ta ühel ööl sidunud oma kompsukese kokku ja võtnud koos müürseppadega salajase linnateekonna ette. Kuid linnaleib ei olnudki palju magusam kui külakogukonna oma, aga mõnikord veel mõrum. Vaheldumisi tegi ta nii mitmeid töid: oli ehituste juures lubjasegajaks, käis kärnerite juures aiatööl ja talviti hädaabitöölisena isegi mullatööl. Selliselt rabeleb ta juba teist aastat, aga edasi ei jõua, sest see, mis suvistel hooaegadel teenitud, kaob talvise näljaga ruttu.
Kati istus voodiserval ja mõtles, ning ta otsmikule oli tekkinud sügav kurd, sest ta lahendas rasket probleemi: tal on kolmkümmend kaheksa senti varandust, ja ta ei tea, kas osta selle eest üks kilogramm leiba ja nelisada grammi vorsti või ainult leiba ja kahekümne viie sendi eest lahtist näopuudrit. Mõlemaid oleks vaja, aga selleks ei piisa tal raha.
Olgugi et ta oli vaene, kuid ka temal kui noorel naisolendil oli õigus edevusele ning armastusele, ka temal põksus süda, ka temas hoovas tunnete laviin.
„Oh, tundmatu armsam,” ohkas ta iga päev, „kus oled sa praegusel tunnil?”
Kuid samas ta leidis, kui rumal-mõttetu ning lapsik on ta igatsus, mis ei täitu vist mitte kunagi, sest temataolistele vaestele tüdrukutele pole kuskilt tulemas ilusat ning noort meest, sest nende silmad on pöördunud majateenijaile, müüjataritele ja eriti uhkeile kontoripreilikestele, kes on suursugusemad töötavate neidude seas. Kuid ta ei unistagi kes teab millisest, ta oleks rääkimata õnnelik, kui tuleks ja kosiks teda ükskõik milline mees, jah – ükskõik milline, ta nimetaks teda oma printsiks ja armastaks teda kogu oma tänulikkuse ja hellusega.
Kuid mehed ei pane teda tähele, sest tal puuduvad kenad ning peened rõivad. Tõsi, nüüd on tal võrdlemisi hea kevadmantel, millega ta võib isegi uhkeldada, aga kingad, need on nii armetud, kulunud, tallutatud, ja mis veel tähtsam – vildakile sõtkutud. Vildakaks sõtkutud kinga panevad mehed kohe tähele, seda ta teab.
Kui ta ükskord jõuab niikaugele, et sentidena kogutud rahast jätkub kingade ostuks,
