„alles siis, kui valimised olid läbi ja mind oli abipresidendiks vinnanud, no siis läks küll kurjaks prassimiseks lahti!”
Seega oli Saarmasel õnnestunud ütelda seda, mis tal kogu aeg oli keelel kipitanud. Ta oli suutnud seda nii imeosavasti poetada teiste sõnade vahele, et ütlemine toimus suurema piinlikkuseta ja päris libedasti. Härra Vaalgi unustas valmismõeldud noomimissõnad ja tal tuli tahtmatult aina imestada.
„Vaata-vaata, või kingseppmeistrite president kohe! No egas siis midagi, soovin aga õnne uues auametis, soovin õnne!” Ja ta ruttas suruma Saarmase kätt.
Nüüd oli Vaalilegi selge, miks tänasel esmaspäeval on Saarmase perekonnas valitsemas rahu ja üksmeel. Isegi Saarmase-emanda suu poetus häbelikuks naeratuseks pooleldi lahti, kui härra Vaal oli nii tähtsa sündmuse puhul ta kätt surumas.
Ja nüüd jutustas härra Vaal, kuis temagi viisteistkümmend aastat tagasi oli olnud karskusseltsi presidendiks.
„…ja egas igamees sinna kõlbagi,” ütles ta oma jutustamisega lõpule jõudes, „see amet nõuab ikke kirja- ja kõnemeest.”
„Kõnes olen ma küll valus, aga kiri – see just kõige puhtam ei ole!” ohkas Saarmas.
Kuid härra Vaal ei pannud seda tähelegi, sest nüüd oli ta ise sattumas kelkimishoogu:
„Kui mind Karskussõbra presidendiks pandi, siis alguses oli küll nagu veidi imelik ja isegi jube, aga pärast hakkasin sellega harjuma ja mõtlesin järele, et mis seal siis ikka: kokkuhoidlik mees ma olen, kõneand on mul kah olemas, vene ja saksa keeles ennast ära müüa juba ei lase, ja nii see läkski. Kiri oli mul seekord päris selge kohe, ainult nüüd on ta selle uue eesti keelega küll veidi vussi aetud.”
Saarmas kuulas seda tarka ning kasulikku juttu nii suure õhinaga, et oli saapatikugi hambusse unustanud.
„Ja kes on selles süüdi, et meie eesti keel on nii ropult ära vussitud?” küsis Vaal, puurides oma pilguga Saarmast, kes sihukesele tähtsale küsimusele kohast vastust leidmata oli häbelikult kössi tõmbumas.
Kuid sellisele küsimusele härra Vaal ei jäänudki vastust ootama, vaid tavaliselt kostis ise:
„Need on meie haridlased!” Ja ta jäi oma sõnade põrutavat mõju mõnuledes ootama.
„Seda olen minagi mõtelnud!” leidis nüüd Saarmaski.
Kõike seda, mis Vaali arvates kippus avalikus elus viltu minema, pani ta „haridlaste” arvele ja siunas ainult neid, nagu seda tema noorpõlves tihtigi tehti. Siis jutustas ta Saarmasele lookese, millest too võivat saada suutäie naljagi, kuidas ta ükskord isegi ühele kuulsale professorihärrale andnud õige valusasti nina pihta:
„Ma olin seekord Tapikul raudtee ehitustöödel, ülevaataja muidugi. Ühel pühapäeval oli seal siis koolimaja aastapäeva pühitsemine ja kõik, sealhulgas prohvessor Anupõld oli ka palutud sinna kõnet pidama.”
Saarmas oli toetunud küünarnukkidele, kuna pliidi juures kohmitsev kingsepaemand oli lakanud pannide, pottide ja padadega kolistamast ja kuulas samuti hiirvaikselt, et mitte kaotada ainustki sõna, millest võiks nüüd temalegi ta mehe uue auameti puhul kasu olla.
„Läksin siis kah prohvessorit kuulama,” jätkas Vaal. „Rääkis teine seal hariduse tähtsusest ja et siin koolimajas kasvatame oma tulevasi noori haridlasi ja ikke nõnda ühtesoodu edasi. Mina kuulan ja vaatan, vaatan ja kuulan, et nii mõnusasti see asi ikke ei tohiks minna. Äkki näen, et terve koolilaud mu ees on sehkendatud täis igasugu vigurisi, südameid ja inimeste nägusid. Mõtlesin siis, et oota! Noh, võtsin siis südame rindu, tõusin viisakalt püsti ja palusin rahuliku häälega sõna. Panin siis käpa laua peale ja algasin, et, härra hallpea prohvessorihärra, lubage mulle mõni sõna. Teie räägite küll, et siin kasvatame oma haritud noorsugu; aga vaadake, nüüd on mu käsi siin laua peal, ja ma ei tea mitte, mis siin selle käe all on, aga kui ma ta ära võtan, selle käe muidugi, ja siia alla vaatan, mis ma siis leian selle alt? Ja siit siis tulevad meie haridlased?!”
„Või nii julgesti kohe ütlesite?!” imestas Saarmas, kui härra Vaal oma vestluse hingetõmbeks katkestas.
„Just nõnda ma rääkisin,” kinnitas Vaal. „Kus prohvessor kukkus näost punaseks ja rahvas kihistas naerda. Aga ma kaalusin ka igat sõna, mis suust ütlesin, ja kõnelesin tasa ja targu!”
„Egas see hulga rahva ees kõnelemine niisama lihtne asi olegi, nagu siin seda va löba-juttu saab vahel visatud,” arvas Saarmas.
„Muidugi, kui sa sihukeses kohas juba pasundama kukud, siis on kõik mokas,” lisas Vaal õpetlikult.
Vali koputus uksele katkestas nende keskustelu. Tuli politseikordnik Saarmasele tema tasumata tulumaksu teadet tooma.
Vaal tõusis ja teretas viisakalt, omistas tulnukale konstaabli aunimetuse ja nihutas oma tabureti talle istumiseks.
„Teie tulumaks on ikka veel maksmata,” ütles politseikordnik nahkses mapis pabereid sorides. „Nüüd tuleb teil koos viivitusrahadega maksta kolm krooni nelikümmend senti; kas tasute kohe?”
„Aga konstaablihärra,” hädaldas Saarmase-emand, „sellepärast me ei ole maksnud, et meil tulu pole olnudki.”
„Egas mina seda tea, see on maksuinspektori määratud, ja kui teie praegu ei taha maksta, siis kirjutage alla, et olete teatelehe vastu võtnud,” sõnas kordnik ja ulatas Saarmasele paberi.
Alles nüüd toibus Saarmas ja temagi püüdis väita, et tal tõepoolest pole tulu olnud.
„Egas mulle uusi teha paljut toodagi; olen niisama vanu kottasid toginud, ja tea kust seda tulu peaks siis tulema?” Ja Saarmas keeldus pakutavat maksulehte vastu võtmast.
Nüüd pidi politseinik uuesti seletama, et kõik see ei puutu temasse ja et tema toimetab ainult teatelehe kätte.
„…nii et olge head ja kirjutage alla!” lõpetas mees kannatlikult.
„Jaa, aga kuidas ma siis ikka kirjutan, kui mul tulu pole olnud?” punnis Saarmas endiselt vastu.
„Ega ma selle kohta allkirja vaja, kas teil tulu on olnud või mitte, ma vajan seda ainult selleks, et olete selle lehe minu käest kätte saanud,” seletas kordnik tüdinult.
„Ah nii-i-i!” venitas Saarmas lõpuks taibates ja haaras paberi pihku.
„Vanamees, vaata, et sa meid hukatusse ei vii!” hoiatas teda naine.
Kuid see polnud kingseppmeistrile sugugi mokkamööda, et naine teda võõraste juuresolekul õpetama hakkas, ja ta vastas pooleldi pahuralt:
„Egas ma nii tobe ka ole, nagu sa ikka arvad!”
Siiski tuli kordnikul võita ka Saarmase-emanda süda.
Kui vastastikune arusaamine oli jalule seatud, valmistus Saarmas allkirja andma. Ta kraamis oma töölaual segipaiskunud haamrid, tangid, naasklid, näpitsad, tikukarbi ja pigipoti hunnikusse kokku, nii et seal vabanes paari kämbla laiune koht; ja siis, võtnud aknalaualt pliiatsijupi, pistis ta selle otsa esmalt suhu.
„Ei-ei, tindiga palun!” hoiatas kordnik.
„Tindiga?” Saarmas vaatas süüdlasena ringi. „Mul kooliskäijaid lapsi veel ei ole…”
Kordnik
