mõjus, ehitusmeistri käed lõtvusid ja ta ütles:
„Rumal, miks sa siis karjud, egas ma sulle haiget tee. Kui sa ei taha, siis on teisigi küllalt.”
Kati aga ei kuulnudki teda, sest ta ajus oli turgatanud – kingad, kingad!
Nähes tema kõhklemist, oli härra Siirak uuesti muutunud ligitikkuvaks ja leebeks:
„Kati, Katikene, egas sul sellest kedagi häda ole!”
Ja siis oli tulnud pooleldi teadmatult või tahtmatult üle ta kangestunud huulte:
„Kaheksa krooni kuuskümmend viis senti!”
„M-mis!” oli hüüatanud härra Siirak teda tõugates, „siis sihukene sa juba oled? Ja mina pidasin sind ausaks tüdrukuks!”
Katil olid pisarad silmist purskunud. Ei, tõesti on ta aus; temas pole midagi salakavalat ega võltsi. Kuid ta olevat kuulnud, et selliselt soetavad vaesed tüdrukud enestele uusi kingi. Ja ta oli lakkamatult nutnud.
Kuid härra Siiraku hale süda ei pidanud sellisele pisaratevoolule vastu ja ta lubas koguni kümme krooni, kui Kati osutub tõesti süütuks. Ja ta pidas ka sõna, sest ta olla läbi ja lõhki aumees, nagu ta seekordki ütles. Kuid ka Kati, tahtes olla aus, ei võtnud pakutavat kümmet krooni vastu, vaid ainult nii palju, kui tal kingade ostuks vaja oli.
Selliselt oli Kati soetanud enesele uued kingad, mille omandamine oli löönud ta hingesse väikese mõra.
Kuid peatselt tõrjus ta nukrad mõtted, ja pead raputades naeratas läbi pisarate, sest mis olnud, ega seda enam saa muuta, pealegi sündis see üksikus toas, kuhu kellegi silm ei küündinud nägema, ja sellest ei tea nüüd keegi.
„Mina, mina nägin ja tean ikkagi!” sosistas vaikne etteheitja nurgast.
Kati haaras padja ja virutas selle mütsatades nurka, nii et purunes ta ainukene veeklaas. Siis tõusis ta voodilt, kammis sasinenud juukseid ja tegi pühakupildi ees kolmekordse ristimärgi, mis nagu oleks veidi kergendanud ta vaeva.
Rumalus on tagantjärele nutta, mõtles ta siis voodi alt oma uusi kingi võttes ja neid jalga panema hakates.
III
Härra Vaal kavatses asuda läbi puistama prahikasti, et otsida sealt asitõendist, mis võiks kinnitada Saarmase-emanda juttu.
Valinud vaiksema aja, millal hoovis polnud liikumas majanaisi, hiilis ta raudoraga varustunult suure tõrvatud ja parmudest kihiseva prahikasti juurde; kuid vaevalt ulatunud vaatama üle kastiääre, tabas teda üllatus: tundmatu kotimees oli roninud prahikasti, kus ta nüüd ägisedes rehitses ja tuhnis.
„Mis sina siin teed?” kurjustas üllatunud Vaal.
Mehel oli hambus tossamas väike piibunosu, mis kohutavalt lurises ja särtsus.
„Mis sa siin teed?” kordas Vaal ja haaras tundmatul kraest.
„Egas see keelatud ole,” urises nüüd kotimees vastu.
„Ma sulle näitan, või ei ole keelatud,” kordas Vaal õiglases vihas, „mul prahikast välja renditud ja sina tuled siia ilma rahata tuhnima. Tühjenda oma kott!”
Et mees ikkagi tõrkus, siis haaras härra Vaal väljaupitatud koti ja puistas selle sisu – kondid, viksikarbid, pudelid, näritud leivakoorikud, riideräbalad ja muu säärase mittevajaliku sodi – prahikastis kükitajale kaela.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
