style="font-size:15px;"> „Ma võiksin sinu asemel minna,” sõnas Nele.
„Ei, tee on liiga porine.”
„Miks tahad sa, väike tüdruk, teda keelata minuga tulemast?” küsis daam vihaselt ja ühtlasi kiivalt.
Nele ei vastanud, kuid ta silmist voolasid suured pisarad, ja ta vahtis ilusat daami kurvalt ning vihaselt.
Nad asusid neljakesi teele: daam kuningannana oma valgel hobusel, millele oli laotatud must sametist tekk, valitseja, kelle paks magu rappus igal sammul, Ulenspiegel valjaid pidi valget hobust vedades, ja Bibulus Schnuffius Ulenspiegeli kõrval, saba uhkelt selga tõmmatud.
Nii sammusid nad tükk aega. Kuid Ulenspiegel polnud heas tujus; vaikiva kalana hingas ta enesesse daamilt levivat õrna bensoelõhna ja vaatles vargsi toredaid hobuseriistu, väärtasju ja kalliskive, samuti ta õrna nägu, säravaid silmi, katmata kaela, ja juukseid, mis päikeses kiirgasid kui kuldne loor.
„Miks sa nii vait oled, väikemees?” küsis ta.
Poiss ei vastanud.
„Sa pole ometi nii kidakeelne, et ei saaks täita mõnesugust ülesannet?”
„Selle järgi, missugune see on,” vastas Ulenspiegel.
„Siit sõidan ma nüüd üksi edasi, kuna sina lähed tagasi Koolkerkesse ja ütled seal ühele pooleldi musta, pooleldi punasesse riietatud aadlimehele, et ta mind täna ei ootaks, vaid tuleks pühapäeva õhtul kell 10 minu lossi salaukse kaudu.”
„Ma ei lähe,” vastas Ulenspiegel.
„Miks?”
„Ei, ma ei lähe!”
Daam jätkas: „Mispärast oled sa nii kangekaelne, väike kukeke?”
„Ma ei lähe mitte.”
„Kui ma sulle aga floriini annan?”
„Ei.”
„Dukati?”
„Ei.”
„Kuldtüki?”
„Ei,” vastas Ulenspiegel ja jätkas ohates: „Olgugi, et need mulle kaugelt rohkem meeldivad kui konnakarbid ema taskus.”
Daam naeratas; äkki hõikas ta:
„Ma olen oma toreda pärlitikandustega siidist rahatasku kaotanud! Dammes oli ta veel mu vööl.”
Ulenspiegel ei liigahtanudki, kuna valitseja erutatult daami juurde jooksis:
„Kõrgus, ärge ainult seda võrukaela taskut otsima saatke, sest sel puhul ei näeks teie seda enam iialgi.”
„Kes peab siis minema?”
„Mina,” vastas valitseja, „hoolimata mu kõrgest vanadusest.”
Ja ta läkski.
Keskpäevane kuumus oli talumatu ja kõikjal valitses vaikus ja üksindus. Sõnagi lausumata laotas Ulenspiegel oma uue kuue pärna vilusse, et daam sellele võiks istuda, ilma et riided tarvitseksid kokku puutuda jaheda rohuga. Poiss ise jäi ta juurde püsti, vahetevahel ohates.
Daamil hakkas hale arglikust poisist ja ta küsis, kas ta noored jalad mitte väsinud pole kauasest püstiseismisest. Ulenspiegel ei vastanud sõnagi; ja kui ta langema hakkas, tahtis daam teda hoida ja tõmbas ta oma paljale rinnale. Siia jäi ta lamama nii suure rõõmuga, et daam ebainimlikuks julmuseks pidas talle öelda, et ta endale mõnda teist patja peaks otsima.
Valitseja oli vahepeal naasnud teatega, et ta rahataskut kusagilt ei leidnud.
„Ma leidsin ta,” vastas daam, „hobuselt maha tulles; kukkudes oli ta sadularihma külge peatuma jäänud.”
„Ja nüüd,” sõnas ta Ulenspiegelile, „juhata meid otsemat teed Dudzeelesse ja ütle mulle oma nimi.”
„Minu patrooniks on püha Thijlbert, ja tema nimi tähendab: võta jalad selga, kui midagi head või ilusat näha on; mu isa nimi on Klaas ja minu hüüdnimi Ulenspiegel. Kui teie soovite ennast vaadelda minu peeglis, siis võite näha, et terves Flandrias ükski kannike ei suuda kauniduselt teie veetleva armsusega võistelda.”
Daam punastas rõõmust ja ei vihastanud Ulenspiegeli peale. Kuid Soetkin ja Nele nutsid kogu tema kauase äraoleku ajal.
Dudzeelest tagasi tulnud, nägi Ulenspiegel linna väraval kõigepealt Nelet, kes lasilale toetudes mustaviinamarja kobaraid noppis. Loomulikult pidid marjad teda karastama ja virgutama, kuid see ei paistnud välja millestki. Hoopis vastupidi, ta oli nähtavasti ärritatud ja kiskus vihaselt marju üksteise küljest. Ta oli nii kurb, ja ta kaunis näoke nii murelik ja kannatav, et sõbralikust kaastundest vallatud Ulenspiegel talle selja tagant juurde hiilis ja teda õrnalt kaelale suudles.
Kuid selle tasuks sai Ulenspiegel vägeva kõrvalopsu.
„Ma ei saa millestki enam aru,” sõnas ta.
Nele nuttis kibedalt.
„Tahad sa enesest siin linnaväraval purskkaevu kujutada?”
„Tee, et sa kaod!”
„Ma ei või lahkuda, kui sa nii nutad, mu lapsuke.”
„Ma pole su lapsuke ja ma ei nutagi,” vastas Nele.
„Ei, sa ei nuta, ainult vesi jookseb su silmist.”
„Hakkad sa juba minema?”
„Ei.”
Nele näppis värisevate sõrmedega oma põlle, mis oli pisaratest niiske.
„Nele,” küsis Ulenspiegel, „kas varsti tuleb ilus ilm?”
Ja ta vaatles teda õrnalt naeratades.
„Kas sul pole ükskõik?”
„Tähendab, et mitte, sest ilusa ilmaga vihma ei saja.”
„Mine oma sametkleidis daami juurde; seda sa juba oskad naerma panna.”
Seepeale laulis Ulenspiegel:
„Mu südames on pime öö,
kui nutmas näen armsamat,
kui mesi on ta naeratus,
kui pärlid on ta pisarad.
Nii palju kui te nõuate,
Louvaini maksan veini eest,
ma maksan, mida nõuate
mult Nele naeratuse eest.”
„Sa, alatu inimene, koguni naerad veel mind.”
„Nele,” sõnas Ulenspiegel, „ma olen küll inimene, kuid mitte alatu; sest meie aadlikul suguvõsal, juhtide suguvõsal on vapiks kolm hõbekannu õlle foonil. Nele, on siis Flandrias tõesti niisugune kord, et suudlusi külvates kõrvalopse pead lõikama?”
„Ma ei taha sinuga kõnelda.”
