poeg hoolsa harjutuse järele võiks kuhilate kaupa rehitseda floriine, tehes ilustusi speelvagen’itele – nii nimetatakse Flandrias ja Seelandis rändakrobaatide sõidukeid.
Samuti õppis ta kujuraiumist ja puulõikamist ühelt nikerdajalt, kes oli kutsutud Jumalaema kiriku väärile säärast tooli ehitama, milles doomhärra, juba elatanud mees, oleks istuda võinud, kuid seejuures kirikulistele ometi püstiseisvana paistnud.
Ja Ulenspiegel oli see, kes esimese nikerdatud noapea valmistas, missugused veel tänapäevani Seelandis liikvel on. Ta andis sellele puuri kuju, mille sees pealuu ja peal koer. See ese pidi tähendama: Truu surmani.
Nii hakkasid Katelijne ennustused täituma: Ulenspiegel näitas end maalrina, voolijana, talupojana ja ka aadlikuna, sest põlvest põlve oli Klaaside suguvõsas isa pojale pärandanud vapi: kolm selgest hõbedast kannu „õlle foonil”.
Kuid Ulenspiegel ei kärsinud ühtegi ametit õieti pidada, mispärast Klaas lubas ta majast minema kihutada, kui asi ei muutu.
Sõjakäigult tagasi tulles küsis keiser Karl, miks poeg Philipp polnud ilmunud teda tervitama.
Peapiiskop, kelle hooleks oli infandi kasvatamine, vastas, et infant pole seda soovinud teha, öeldes, et talle meeldivad ainult raamatud ja üksindus.
Keiser päris järele, kus infant praegusel silmapilgul viibib. Kasvataja vastas, et teda tuleb otsida sealt, kus on kõige pimedam. Ja nii tehtigi.
Läbinud otsatu saalide rea, jõudsid nad mingisse kolikambrisse, kuhu paistis valgus ainult läbi luugiaugu. Siin nägid nad mulla sisse taotud tulpa, mille küljes kõlkus poodud ahv, see oli Tema Kõrgusele saadetud Indiast, et infanti lõbustada oma naljakate grimassidega. Tulba jalal suitsesid alles tukid ja ruum oli täidetud põletatud karvade vastiku haisuga.
Loomake oli tulesurmas nii palju kannatanud, et ta väike keha rohkem tuletas meelde kortsulist ja väänatud juurikat kui olevust, kes kunagi elav oli olnud. Suu oli pärani nagu viimasest surmaeelsest karjatusest, täis verist vahtu, ja nägu märg pisaratest.
„Kes seda tegi?” küsis keiser.
Kasvataja ei julgenud vastata ja nii seisid nad mõlemad vaikuses, mis oli tulvil viha ja süngust.
Järsku eksitas seda vaikust tasane köhatus, mis tuli pimedast nurgast nende selja taga. Majesteet pööras ümber ja nägi infant Philippi, üleni mustas riides, ise imemas sidrunit.
„Don Philipp,” sõnas isa, „tule mind tervitama.”
Liikumatult vaatles infant teda oma arglike silmadega, milledest ei läikinud ühtegi armastuskiirt.
„Olid sina see, kes vaese loomakese tuliriidal põletas?”
Infant langetas pea.
Keiser jätkas: „Kui sul julmust jätkus seda teha, siis pead julgema seda ka üles tunnistada.”
Infant ei vastanud sõnagi.
Majesteet tõmbas tal sidruni käest, viskas maha ja tahtis hirmust lõdisevat poega lüüa, kuid peapiiskop haaras tal käest kinni ja sosistas:
„Tema Kõrgusest saab tulevikus suur ketserite põletaja.” Keiser naeratas ja nad lahkusid mõlemad, infanti oma ahviga üksi jättes.
Ent oli teisi, kes polnud ahvid, ja siiski pidid ka nemad leekides surema.
Oli saabunud november, külmakuu, mil läkastav inimsugu end võib meelepäraselt lõbustada köha muusikaga. Samal kuul hulguvad poisid karjakaupa kaalikapõldudel, et üle lüüa, mis aga näppu juhtub, vihastades talunikke, kes neid tagajärjetult malkade ja harkidega taga ajavad.
Ühel õhtul seesuguselt röövkäigult koju tulles kuulis Ulenspiegel aia ääres kiunumist. Kummardades nägi ta kividel koera lamavat.
„Vaeseke,” sõnas ta, „mis teed sa siin veel nii hilja?”
Koera silitades tundis ta selle selja märja olevat, millest järeldas, et teda uputada oli tahetud; et looma soojendada, võttis ta selle sülle. Koju jõudnud, sõnas ta:
„Ma tõin haavatu, mis peab temaga peale hakkama?”
„Kinni mähkima,” vastas Klaas.
Ulenspiegel asetas koera lauale. Klaas, Soetkin ja tema nägid nüüd lambi valgel väikest punast Luksemburgi tõugu spitsi, seljal verine haav. Soetkin pesi haava, määris palsamiga ja sidus kinni. Ulenspiegel viis koera oma voodisse, kuigi Soetkin teda endale tahtis; ta kartis nimelt, et Ulenspiegel, kes unes väherdas nagu saatan pühitsetud vees, võib koerakese ära magada.
Kuid Ulenspiegel tegi oma tahtmist mööda ja talitses koera nii hoolsasti, et see juba kuue päeva pärast võis joosta ehtsa peni jultumusega. Ja schoolmeester (kooliõpetaja) andis talle nimeks Titus Bibulus Schnuffius: Titus oma vooruslikkuse poolest kuulsa Rooma keisri mälestuseks, kes samuti peremeheta koerte eest hoolitses, Bibulus, s. t. joodik, sest koer oli väga õllemaias, ja Schnuffius, sest oma ninaga nuhkis ta läbi kõik roti- ja mutiaugud.
Onze-Lieve-Vronverstraati lõpul asuva sügava tiigi vastaspoolseil kallastel kasvas kaks paju.
Ulenspiegel seadis nende vahele köie ja tantsis seal ühel pühapäeval nii osavasti, et terve logardite kari talle suu ja kätega kiitust jagas. Alla tulles käis ta rahva hulgas ringi vaagnaga, mis varsti rahadega täitus; ent ta raputas rahad Soetkini põlle, jättes endale ainult üksteistkümmend hellerit.
Järgmisel pühapäeval tahtis ta oma köietantsu korrata, kuid mõned alatud poisijõmpsikad, kadestades ta osavust, olid köie läbi lõiganud, nii et see katkes mõne hüppe järele ja Ulenspiegel sulpsatas vette.
Kuna ta kalda poole ujus, karjusid poisid:
„Noh, Ulenspiegel, kuidas on lood su kalli tervisega? Kavatsed sa karpkaladele oma kunsti õpetada, võrratu tantsija?”
Ulenspiegel ronis kaldale ja raputas end; poisid tahtsid põgenema pista, kartes, et ta neid lööb, kuid ta hüüdis:
„Ärge kartke, tulge järgmisel pühapäeval, ja ma näitan teile köiel uusi kunsttükke ja sissetulekust saate ka teie osa.”
Järgmisel pühapäeval ei lõiganud poisid enam köit läbi, vaid vastupidi, valvasid hoolega, et keegi seda ei puutuks, sest rahvast oli kogunenud haruldaselt palju.
Ulenspiegel sõnas neile:
„Igaüks andku mulle üks jalats, ja ma võin kihla vedada, et sellega üle köie tantsin, olgu ta väike või suur.”
„Ja mis maksad sa kaotuse puhul?”
„Nelikümmend kannu õlut,” vastas Ulenspiegel; „minu võidu puhul maksate mulle kolm plapparti.”
„Tehtud,” vastati.
Ja igamees andis talle oma jalatsi. Ulenspiegel asetas need kõik oma põlle, mida ta kandis, ja selle sületäiega tantsis ta köiel, kuigi mitte ilma vaevata.
Köielõikajad karjusid alt: „Sa lubasid iga saapaga tantsida; tõmba nad jalga ja pea oma sõna.”
Tantsu katkestamata vastas Ulenspiegel: „Ma pole lubanud teie saapaid jalga tõmmata, vaid nendega ainult tantsida.
