edasi elada. Varsti sõidab surmavanker igal öösel linnapidi, ja me kuuleme, kuidas selles hakkab koputama ta kuivetanud kondik.”
Soetkin sõnas: „Ära hirmuta mind, armas mees. Keiser on Flandria ning Brabanti isa ja – nagu isa kunagi – pikameelne, kaastundlik, halastav ja kannatlik.”
„Ta kaotaks selle juures liiga palju,” vastas Klaas, „sest ta pärib ju konfiskeeritava varanduse.”
Äkitselt hakkas linnaheeroldi pasun puhuma. Klaas ja Soetkin, vaheldamisi Ulenspiegelit kandes, jooksid lärmi peale rahvahulga sekka.
Raekoja ees nägid nad ratsaheeroldeid pasunaid puhumas ja trumme löömas, profossi, käes kohtunikukepp, ja linna prokuröri, hobuse seljas; prokurör hoidis mõlemate kätega keisri käskkirja, et seda rahvahulgale ette lugema hakata.
Ja nüüd siis kuulis Klaas, et sellest ajast peale kõigile üldse ja igaühele eraldi on keelatud Martin Lutheri, John Wiclefi, Jan Hus’i, Padua Marsiliuse, Oecolampadiuse, Ulricus Zwingli, Philipp Melanehthoni, Franciscus Lambertuse, Johannes Pomeranuse, Otto Brunselsiuse, Justus Jonase, Johannes Puperise ja Gorcianuse kirju, raamatuid ning õpetusi trükkida, lugeda, omandada ja levitada, samuti ka Adrian de Berghesi, Christoffel van Remonda ja Johannes Zeli trükitud Uusi Testamente, kuna need on täis Lutheruse ja teisi väärõpetusi ja selle tõttu Louvain’i ülikooli usuteaduskonna poolt taunitud ja neetud.
„Samuti on keelatud maalida, joonistada ehk tellida pilte kõlvatute kujutustega issandast jumalast, pühast neitsist Maarjast ja pühameestest; keelatud on lõhkuda, katki rebida ehk kustutada pilte ja kujusid, mis on määratud jumala, püha neitsi ja kiriku poolt tunnustatud pühakute kiituseks, mälestuseks või austamiseks.”
„Üldse,” jätkab käskkiri, „ei tohi keegi, missugusest seisusest ta ka olekski, julgeda pühakirja seletama ehk selle üle vaidlema hakata; isegi mitte kahtlaseid kohti, kui ta pole mõne kuulsa ülikooli poolt tunnustatud teoloog.”
Muude karistuste hulgas määras Tema Pühim Majesteet kindlaks, et kahtluse alla sattunud alatiseks kaotavad õiguse ausa ameti pidamiseks. Inimesed, kes oma väärusust ei loobu või sellesse tagasi langevad, mõistetakse aeglasele ehk kiirele tulesurmale, kas õleriidal või tulba küljes – kohtuniku äranägemise järgi. Teised surmatakse mõõga läbi, kui nad aadlikud või aulikud kodanikud on, talupojad puuakse üles ja naised maetakse elusalt. Nende pead torgatakse teiba otsa hirmutavaks ja hoiatavaks eeskujuks. Kõigi hukatute varandus läheb keisri omanduseks, niivõrd kui see asub kohtades, mis võimaldavad konfiskeerimist.
Tema Pühim Majesteet annab ülesandjale poole hukkamõistetute varandusest, kui viimaste eraomanduse väärtus ei tõuse üle saja kuldtüki Flandria rahas. Keisrile kuuluv osa kulutatakse heategevaks ja jumalakartlikuks otstarbeks, nagu tehti ka Rooma korjandusega.
Kurvalt lahkus Klaas ühes Ulenspiegeli ja Soetkiniga platsilt.
Aasta oli hea olnud. Klaas ostis seitsme floriini eest eesli ning üheksa vakka herneid. Ühel hommikul istus ta oma looma selga ja Ulenspiegel võttis aset selja taha, hoides isast kinni. Nii sõitsid nad külastama Klaasi vanemat venda Judocus Klaasi, kes elas Saksamaal, Meiborgi lähedal.
Judocus, kes noores eas oli olnud kohtlane ja heasüdamlik, oli pidanud kannatama palju ülekohut, mis muutis ta tigedaks; ta veri muutus mõruks sapiks, ta vihkas inimesi ja elas erakuna.
Talle valmistas lõbu kahte niinimetatud head sõpra tülli ajada; ja ta andis kolm plapparti sellele, kes teist valusamini peksis.
Samuti armastas ta kutsuda kuumaksköetud saali suure hulga naisi ja nimelt vanemaid ja mürgisemaid keelepeksjaid, ning seal kostitas ta neid küpsiste ja magusa viinaga.
Neile, kel oli aastaid üle kuuekümne, andis ta ketramiseks villu sel tingimusel, et nad oma küüned peavad pikaks kasvatama. Ja tõesti tore oli kuulata, kuidas need vanad nõiad kallasid mürki, laimasid kogu maailma, itsitasid, kraaksusid ja sülitasid, värtnad kaenlas, hammastega ligimese head nime puredes.
Kui nad kõige suuremasse hoogu sattusid, võttis ja viskas Judocus harja tulle; harjaste süttimisel täitus tuba otsekohe talumatu haisuga.
Nüüd hakkasid eided kõik ühekorraga kisendades üksteist haisu tekkimises süüdistama; kui nad lõpuks hakkasid üksteist juukseid pidi kiskuma, viskas Judocus veel harjaseid tulle ja mahalõigatud hobusejõhve põrandale. Kui lõppude lõpuks kisa nii metsikuks ja hais nii vängeks olid läinud ning tolm nii kõrgele oli kerkinud, et Judocus enam midagi näha ei võinud, kutsus ta oma kaks teenrit, kes linnavahtideks olid riietatud: need pidid siis eided kepihoopidega saalist välja ajama nagu hulluks läinud hanekarja.
Lahinguvälja üle vaadates leidis Judocus undrukute, sukkade ja särkide räbalaid ning vanu hambaid.
Ja kurvalt ütles ta enesele:
„Päev läks kaotsi, keegi neist pole kakluses kaotanud keelt.”
Meiborgi läheduses sõitis Klaas läbi metsatuka, sörkides räpsis eesel ohakaid ja Ulenspiegel püüdis mütsiga liblikaid, eesli seljast maha tulemata. Klaas sõi kannika leiba, kavatsedes seda lähemas kõrtsis korralikult niisutada. Äkki hakkas eemalt kostma kuljuste helin ja lärm, nagu suure inimhulga jutukõmin.
„Need on kindlasti palverändajad,” sõnas Klaas, „ja neid on kahtlemata palju. Poeg, hoia kõvasti kinni, et nad sind maha ei lükka. Läheme vaatama. Edasi, hallikene, rutemini!”
Ja hallikene hakkas traavima.
Metsatukast välja jõudnud, sõitsid nad põldude vahel, mida läänest jõgi palistas, ida pool oli väike kabel: selle katusel oli jumalaema kuju, ja selle jalgade ees kaks statuetti, mis kujutasid härgi. Kabeli trepil seisis erak, kes laginal naerdes kella helistas, ja tema ümber viiskümmend kirikuteenrit põlevate küünaldega, peale selle muusikamehed, kellalööjad, vile- ja pasunapuhujad, trummilööjad, ja veel mõned lustlikud sellid, kes hoidsid käes rauatükkidega täidetud plekk-kaste, kuid kõik nad olid liikumata ja vait.
Teed mööda sammusid tihedais ridades, seitsmekesi kõrvuti, viis tuhat või veel enam palverändajat, kõigil peas kiivrid ja käes toorest puust kepid. Vahel saabus kõrvalteid mööda kiivrites ja keppidega mehi, kes nendega ühinesid ning käratsedes ritta asusid. Seitsmekaupa möödusid nad kabelist, lasksid oma keppe õnnistada ja iga mees võttis kirikuteenrilt küünla ja maksis selle eest erakule pool floriini.
Ja nende rongkäik oli nii pikk, et esimeste küünlad olid lõppu põlenud juba ammu enne, kui viimaste omad rasvakülluse tõttu põlema said hakata.
Hämmastunult vahtisid Klaas, Ulenspiegel ja eesel seda paksude, kõhetute, pikkade, kitsaste, saledate, tähtsate ja loiult oma loomulikkudele alustugedele nõjatuvate magude kirjut hulka. Ja kõigil palverändajail olid kiivrid.
Neid oli pärit Troojast, mis sarnlesid früügia mütsiga; mõnel olid tutiks punased hobusesabad ja mõnel koguni kotkatiivad, kuigi sugugi oletada ei võinud, et neid kandvad paksmaod kõrgustesse lennata kavatsevad. Siis tuli neid, kes olid oma kiivrid ilustanud salatikimpudega, millest nähtavasti isegi teod ei hoolinud. [Sõnamäng: la salade tähendab mitte ainult „salatit”, vaid ka „kiivrit” (tuletatud itaaliakeelsest sõnast celata)]
Kuid suurem osa kiivreid olid nii vanad ja roostetanud, et näisid pärit olevat Cambrinuse, vana Flandria hea õlle kuninga ajast, kes elas üheksa sajandit enne Kristust ja peas kandis kiivri asemel õllekannu, et mõnikord jooginõu puudusel joomisest ära ei tuleks öelda.
Järsku hakkasid lööma, kiunuma, müristama, taguma,
