purpurnägu.
Klaas avas akna ja ütles Ulenspiegelile:
„Vaata, mu tanutatud poeg, emakest päikest, kes sealt tuleb Flandriamaad tervitama. Vaatle teda, kui sa võid; ja kui sa kunagi hiljem kahtluses vaevled ja ei tea, kuidas teha, et hästi oleks tehtud, siis palu temalt nõu, ta on selge ja soe: ole südamelt nii puhas, nagu ta selge on, ja nii hea, nagu ta soe on.”
Siis ütles Soetkin: „Klaas, minu abikaasa, sa jutlustad kurdile; tule jooma, mu pojuke.”
Ja ema ulatas vastsündinule looduse kaunid joogianumad.
Kuna Ulenspiegel imes, liibunud ta vastu, ärkasid kõik linnud väljas.
Klaas, okstest korvi punudes, vaatles naist, kuidas see Ulenspiegelile rinda andis.
„Naine,” ütles ta, „oled sa ka küllaldaselt hoolitsenud selle hea piima tagavara eest?”
„Kannud on täis,” vastas see, „kuid mitte sel määral, et ma rõõmu tunda võiksin.”
„Nii üleva õnne puhul kõneled sa liiga kurvalt.”
„Ma mõtlen, et pole ammu olnud ühte võltsplappartigi tolles taskus, mis seal seinal ripub.”
Klaas võttis tasku kätte; kuigi ta seda tublisti raputas, ei kuuldunud ometigi kõlisevat hommikutervitust. Ta kohmetas, ent tahtis siiski naist julgustada.
„Miks sa end ärritad? Kas meil pole leivakastis kooke, mis Katelijne eile tõi? Kas ma ei näe seal rasvast lihatükki, millest vähemalt kolmeks päevaks jätkub, et lapsele head piima anda? On see ääreni täidetud oakott seal nurgas mõni näljaprohvet? On see võipütt viirastus? On need kuivatatud õunad, sõjamehelikult üheteistkümnekesi ritta seatud, tondid? Noh, ja mis on seal? Kas ei ole see paks, auväärt vaat täis Brügge õlut, mis oma üsas varjab karastust?”
Kuid Soetkin vastas: „Kui meie lapse ristimisele viime, peame kulutama preestrile kaks plapparti ja varrudeks ühe guldna.”
Samal hetkel astus Katelijne tuppa, käes suur rohukimp: „Ma toon tanutatud lapsele heinputke, mis inimesi kõlvatuse eest hoiab, ristiköömne, mis saatana eemale peletab…”
„Kas sul pole rohtu,” küsis Klaas, „mis guldnaid juurde meelitab?”
„Ei.”
„Siis,” sõnas ta, „lähen ma vaatama, kas see ehk vast kanalis ei kasva.”
Ta võttis õngenööri ja võrgu, olles kindel, et ta kedagi ei kohta; sest puudus tund aega „Oosterzon’ist”, nagu Flandrias päikest kell kuus hommikul nimetatakse.
Klaas tuli Brügge kanali juurde, mitte kaugele merest. Siin pani ta sööda õnge otsa, viskas selle vette ja laskis oma nooda langeda. Teisel kaldal magas kui nott väike hästiriietatud jõmpsikas kokkukasvanud karpelajate lademel.
Kärast, mis Klaas sünnitas, ärkas ta ja tahtis putku panna, olles arvamisel, et linnavaht on tulnud teda tema asemelt üles ajama ja raehärra juurde viima hulkumise pärast.
Ent ta hirm kadus, kui ta tundis ära Klaasi, kes talle hõikas:
„Tahad sa kuus hellerit teenida? Siis hirmuta kalu siiapoole.”
Nüüd astus poiss, kel juba väike paksmagu võlvuma hakkas, vette, relvastas end pika kõrkjapuhmaga ja hakkas kalu Klaasi poole ajama.
Olles püügi lõpetanud, võttis Klaas õngenööri ja võrgu; üle lüüsi läinud, jõudis ta poisi juurde.
„Sa oled see,” sõnas ta talle, „keda hüütakse ristinime järgi Lammeks ja pehme loomuse tõttu Goedzak’iks, ja elad Reigerstraatis Jumalaema kiriku taga. Miks pead sa siis, olles nii noor ja hästi riietatud, väljas magama?”
„Ah, härra söekandja,” vastas jõmpsikas, „mul on kodus minust aasta noorem õde, kes mind kurjasti peksab tühisemagi asja pärast. Ma ei usalda tema turjal kättemaksu proovida, sest kardan talle haiget teha, härra söekandja. Eile õhtusöögi ajal oli mul kole nälg ja ma veidi liigutasin sõrmi kausitäies loomalihas ubadega, millest ta meeleldi oma osa oleks tahtnud saada. Seda ei olnud aga minugi jaoks ülearu. Nähes, kuidas ma lakkusin oma sõrmi, sest leem oli mulle väga meeldinud, läks ta nagu hulluks ja peksis mind mõlemate kätega nii halastamatult, et ma, pruuniks ja siniseks pekstuna, kodust ära jooksin.”
Klaas küsis, mis ta isa ja ema olid peksmise ajal teinud, ja Lamme Goedzak vastas:
„Mu isa lõi mind paremale ja ema vasakule õlale, ja nad ütlesid: „Anna talle vastu, memm!” Mina aga ei tahtnud tütarlast lüüa ja jooksin ära.”
Äkki kahvatas Lamme ja kõik ta liikmed hakkasid värisema.
Klaas nägi üht suurt naist tulevat, ning selle kõrval väikest tüdrukut, kõhna ja kurja ilmega.
„Ah,” inises Lamme, Klaasi pükstest kinni haarates, „need on ema ja õde, kes mind otsima tulevad. Päästke mind, härra söekandja.”
„Pea,” vastas Klaas, „võta esmalt need seitse hellerit oma vaeva tasuks ja siis läheme neile kartmatult vastu.”
Kui kaks naist Lammet silmasid, jooksid nad ligi ja tahtsid mõlemad teda peksta, ema, et ta tema pärast mures pidi olema, ja tütar, et see talle harjumuseks oli saanud.
Lamme peitis enda Klaasi selja taha ja karjus:
„Ma olen seitse hellerit teeninud, ma olen seitse hellerit teeninud, ärge lööge mind!”
Aga juba oli ema teda kaisutamas, kuna tütar vägivaldselt ta käsi püüdis avada, et raha ära võtta. Kuid Lamme karjus: „See on minu, sa ei saa seda,” ja pigistas rusikad kokku.
Siis haaras Klaas tüdruku kõrvupidi kinni ja ütles talle:
„Kui sa veel kord katsud tüli alustada oma vennaga, kes on ju hea ja lahke nagu talleke, pistan ma su pimedasse söeauku. Seal ei sikuta enam mina su kõrvu, vaid punane põrgukurat, kes sind tükkideks rebib oma suurte küünte ja hammastega, mis on nagu hangud.”
Selle jutu peale ei usaldanud tüdruk enam silmi Klaasi poole tõsta ega Lammele läheneda, vaid otsis pelgupaika ema seelikuis. Kui nad aga linna jõudsid, karjus ta igal pool:
„Söekandja peksis mind! Tal on kurat keldris.”
Ometi ei löönud ta Lammet sestsaadik enam kunagi. Selle asemel laskis ta vennal enese eest töötada; heasüdamlik narr tegi seda meeleldi.
Klaas müüs oma saagi ühele teeveersele rentnikule, kes ta alatine ostja oli. Koju jõudes ütles ta Soetkinile:
„Vaata, mis ma leidsin nelja purika, üheksa karbi ja korvitäie angerjate kõhust.”
Ja ta viskas kaks guldnat ning ühe plappardi lauale.
„Miks ei käi sa igapäev kalal, mees?” küsis Soetkin.
Klaas vastas: „Et mitte lõpuks ise kalana linnavahtide võrku sattuda.”
Dammes nimetati Ulenspiegeli isa Klaasi Kooldraeger’iks, see on „söekandjaks”. Klaasil olid mustad juuksed ja säravad
