pommipildujad, mortiirid ja muud relvad, mis piltlikult esile toovad Pühima Majesteedi sõjaliku võimu ja jõu.
Mis puutub kiriku varustamisse küünaldega, siis antakse küünlameistrite gildile kõigearmulisemalt luba selleks annetada kakskümmend tuhat või enamgi küünalt, millede põlemata jäänud jupid kiriku kapiitlile edasi antakse.
Kõik muud juhtuvad kulud võtab aga keiser heal meelel enda kanda, näidates seega ilmset soovi, et rahvast maksudega ei koormataks liiasti.
Kui linn juba tegi ettevalmistusi nende käskude täitmiseks, saabus Roomast kurb sõnum. Keisri sõjapealikud, Oranje prints, Alenconi hertsog ja Frundsbeng, olid püha linna tunginud ja seal kirikuid, kabeleid ning elumaju rüüstanud ja põletanud, selle juures mitte kellelegi armu heites – ka mitte preestritele, nunnadele, naistele ja lastele. Püha isa oli vangistatud. On möödunud juba nädal, kuid röövimine kestab edasi, ja reitrid ning landsknehtid märatsevad Roomas, täissöönud ja – joonud, longivad tänavail, vehkides paljaste mõõkadega: nad otsivad kardinale ja lubavad neil liigse naha korralikult ära lõigata, et neil enam kunagi ei tuleks tahtmist paavstiks saada. Teised, kes selle ähvarduse juba täitnud, hulguvad mööda linna, kaelas roosikrantsid kahekümne kaheksa ja veel enamagi kuulikesega, kõik pähklisuurused ja kõik verised. Mõned tänavad olid muutunud veristeks ojadeks, mis paisutatud paljaksröövitud laipadest.
Mõned kinnitasid, et keiser omas rahahädas tahtis õngitseda kiriku veres; teada saades lepingust, mille paavst sõjapealikute nõudmisel oli sunnitud alla kirjutama, nõudis ta veel vangistatud paavstilt, et see temale üle annaks kõik oma kindlused, maksaks 400 000 dukatit ja jääks seniks vangi, kuni tingimused täidetud.
Ometi oli Tema Majesteedi kurbus ääretu. Ta muutis ära kõik pidustused ja lõbustused ning käskis oma kojahärradel ja – daamidel end leinarüüsse riietada.
Ja troonipärija ristiti valgetes mähkmetes – see on keiserliku leina märk.
Kojahärrad ja – daamid pidasid seda kurjakuulutavaks endeks.
Hoolimata sellest esitas tema kõrgeausus proua amm infanti kojahärradele ja – daamidele, et need vana kombe kohaselt talle oma soovid ja kingitused võiksid üle anda.
Proua de la Coena riputas talle kaela mürgi vastu mõjuva musta kivi; see oli oma kujult ja suuruselt pähklitaoline, ja ta koor oli kullast. Proua de Chauffade sidus talle üle kõhu siidpaela, mille otsas ripnes metspähkel, mis soodustab seedimist. Härra van der Steen Flandriast tõi viis küünart pika ja pool küünart laia Genti vorsti ja soovis Tema Kõrgusele kõige truualamlikumalt, et juba selle vorsti paljas lõhn ärataks Tema Kõrguses janu Genti hea clauwaert-õlle järele, misjuures ta ütles, et kes teatud linna õlut armastab, ei või sealseid õllepruulijaidki vihata. Härra tallmeister Jaime Christoforo Kastiiliast palus armulisemat härrat infanti oma väikestel jalgadel kanda rohelisi kalliskive – jaspiseid – mis annavad jooksule kerguse ja kiiruse. Jan de Paepe, narr, kes juures juhtus olema, ütles aga:
„Messire, kinkige parem talle Joosua sarv, mille helidel linnad tema ees jooksma pistaksid ühes kõigi oma elanikkude ja varandustega, sest armulikemal härral pole tarvis jooksma õppida, vaid teisi jooksma panna.”
Trööstimatu Floris van Borsele lesk, kelle mees oli olnud Veere’i kuberneriks Seelandis, kinkis armulikule härra Philippile ühe kivi, öeldes, et see muudab kõik mehed armunuks ja paneb naised nutma.
Ent infant röökis kui vasikas.
Samal ajal andis Klaas oma pojale pajuokstest käristi kuljustega ja Ulenspiegelit oma käel hüpitades ütles ta: „Kuljused, helisevad kuljused! Võiksid sa neid alati omal mütsil kanda, alati rõõmus olla, väike mees, sest narridele kuulub maailm.”
Ja Ulenspiegel naeris.
Klaas oli püüdnud suure lõhe ja sõi seda pühapäeval ühes Soetkini, Katelijne ja väikese Ulenspiegeliga, ent Katelijne ei söönud rohkem kui linnuke.
„Vader,” sõnas talle Klaas, „on siis Flandria õhk nii paks, et sul tarvitseb ainult kord hingata, ja kõht saab täis nagu kausitäiest lihast? Tore oleks siis elada! Vihm oleks siis tubliks supiks, raheterad ubadeks ja lumi taevalikuks praeks, mis taastab matkajate jõudu.”
Katelijne noogutas pead, kuid ei lausunud sõnagi.
„Vaadake, vader on kurb,” ütles Klaas. „Mis on see, mis talle meelehärmi sünnitab?”
Aga Katelijne hääl sarnanes ohkega, kui ta rääkima hakkas: „Kurivaim! Pime öö saabub. – Kuulen teda, kuidas ta oma liginemisest märku annab – kotka kombel karjudes. – Värisedes palun ma püha neitsit – kõik asjata. Tema jaoks pole takistusi, müüre, uksi ega aknaid. Ta tungib igalt poolt läbi kui vaim. – Trepp nagiseb. – Ta on minu juures, pööningul, kus ma magan. Ta kaisutab mind oma külmade kätega, mis on kõvad kui marmor. – Ta nägu on jäine, ta suudlused märjad kui lumi. – Maa taarub jalge all, põrand õõtsutab kui lootsik tormisel merel…”
Klaas ütles: „Sa pead igal hommikul kirikus käima, et issand Jeesus sulle jõudu annaks, seda altmaailma vaimu ära ajada…”
„Ta on nii ilus!” vastas Katelijne.
Kui Ulenspiegel rinnast ära võõrutati, hakkas ta kasvama kui noor pappel.
Klaas ei suudelnud teda enam nii tihedasti, kuid armastades teda, tegi karmi näo, et mitte poissi hellitada.
Kui Ulenspiegel koju tulles kaebas, et ta sõbralikus rüseluses lüüa oli saanud, peksis Klaas teda selle eest, et mitte tema ise teisi polnud läbi peksnud; ja nii juhituna kasvas Ulenspiegel julgeks kui lõvi.
Kui Klaas ära oli, nõudis Ulenspiegel emalt kreutserit, et mängima minna. Soetkin vastas pahaselt:
„Milleks on sul tarvis mängida? Jää parem koju ja pane peerud puntrasse!”
Ulenspiegel, nähes, et talle midagi ei anta, hakkas metsikult karjuma, ent Soetkin tegi pannide ja padadega, mida ta puuanumas pesi, niisugust lärmi, nagu ei läheks poisi kisa talle vähematki korda. Nüüd hakkas Ulenspiegel nutma, ja armastaja ema loobus oma teeseldud julmusest, silitas poisi pead ja ütles: „Kas sulle piisab ühest hõbekrossist?” Ent peab silmas pidama, et krossis on kuus kreutserit.
Nii ilmutas ta oma liialdatud armastust, ja kui Klaas kodust eemal viibis, oli Ulenspiegel majas kui kuningas.
Ühel hommikul nägi Soetkin, et Klaas köögis norus peaga edasi-tagasi kõnnib nagu inimene, kes on mingitesse mõtetesse vajunud.
Ta küsis: „Mees, mis sul viga on? Sa oled kahvatu, hajameelne ja ärritatud.”
Klaas vastas summutatud häälel, nagu urisev koer:
„Tahetakse jällegi taastada neid keisri julmi käskkirju. Jälle hakkab surm Flandrias jalutama. Kaebajad saavad poole oma ohvrite varandusest, kui see pole üle saja floriini.”
„Meie oleme ju vaesed,” vastas naine.
„Vaesed, kuid mitte küllaldaselt. On olemas sääraseid lurjuseid, raisakulle ja kaarnaid, kes raibetest elavad, kes selleks, et Pühima Majesteediga söekotti jagada, meid samuti reedavad, nagu oleks siin tegemist kullakotiga. Kui palju oli vaesel Tanneken’il, rätsep Siesi lesel, kes Heistis elusalt maha maeti? Peale ladina piibli ja kolme kuldraha veel mõned inglistinast kööginõud, milledele naabrinaine oli silma heitnud. Joanna Martens visati vette ja pärast põletati ära
