aia ääres lebab, ukse peale vaatama, kas too vast juba ei tule; et ta aga midagi ei näinud, istus ta akna juurde, et tänavat silmitseda. Ja tihti võpatas ta süda rinnus, kuuldes mõne poisikese kergeid samme; kui poiss mööda läks ja ometi Ulenspiegel ei olnud, siis vaene ema nuttis.
Samal ajal viibis Ulenspiegel aga oma logarditest sõpradega Brügges, kus oli parajasti laadapäev.
Siin nägid nad kingseppi ja kingapaikajaid eri ridades, rätsepaid ja riidekauplejaid, miesevanger’eid, see on Antverpeni linnukauplejaid öökullidega, kes öösiti tihaseid püüavad, kokkuvarastatud koerte müüjaid, mehi kassinahkadega, millest kindaid, veste ja kasukaid valmistatakse, igasuguseid ostjaid: kodanikke, nende naisi, teenreid ja tüdrukuid, töölisi, pagareid, kokki ja keetjaid; müüjaid ja ostjaid segamini, kisades ja sõimates, kaupu kiites või laites.
Ühes turunurgas oli üles löödud tore telk nelja teiba külge. Selle telgi sissekäigu juures, purjeriidest katuse all, seisis üks Aalsti talunik ja tema kõrval kaks munka, uudishimulikele usklikkudele ühe plappardi eest püha Egiptuse Maarja õlakonti näidates.
Kähiseval häälel kuulutas talunik pühaku voorusi, pudrates sellest, kuidas neitsi oli rahapuudusel noorele veekandjale tasunud „natuuras”, kartes patustada püha vaimu vastu, kui ta töötajale jätab tasumata.
Ja mungad noogutasid päid märgiks, et talunik tõtt kõneles. Ta kõrval seisis tüse ruugejuukseline vanamoor, pealtnäha lihahimuline kui Astarte, puhudes kõigest jõust halvakõlalist torupilli, kuna noor kena tütarlaps lepalinnu kombel laulis; ent keegi ei pööranud tütarlapsele tähelepanu. Telgi sissekäigu kohal seisis kõrvupidi kahe ridva otsas toober Roomas õnnistatud imetegeva veega; nii rääkis ruugejuukseline vanamoor, kuna mungad peanoogutustega tema sõnu kinnitasid. Toobrit nähes jäi Ulenspiegel mõttesse.
Ühe telgi ridva külge oli seotud eesel, kes nähtavasti rohkem õlgi oli söönud kui kaeru; pead norutades vahtis ta maha, lootmata seal näha ohakaid kasvamas.
Ulenspiegel, osutades näpuga paksu vanamoori, kahte munka ja raskemeelset eeslit, ütles sõpradele: „Kui härrased nii hästi laulavad, peaks eesel tantsima.”
Nende sõnadega jooksis ta lähemasse pudukauplusse ja ostis sealt kuue helleri eest pipart, mille raputas eesli saba alla.
Pipra kihelemist tundes vaatas eesel oma saba alla, et näha, kust see ebaharilik soojus õieti tuleb. Uskudes, et see kõrvetaja on mingi saatan, tahtis ta pakku joosta, hakkas möirgama, takka üles lööma ja püüdis end kõigest jõust ridva küljest lahti kiskuda. Ritv liikus, toober läks kummuli ja kõik imevõimuline vesi voolas telgi ja selle all olevate inimeste peale. Telk langes kokku ja kattis Egiptuse Maarja lugu kuulavad inimesed märja mantliga. Ulenspiegel oma sõpradega kuulis purjeriide alt kostvat vastastikust sõimu ja oigeid, sest seal viibivad vagatsevad hinged süüdistasid üksteist toobri ümberajamises ja kukkusid viimaks raevunult lööma, kes kuhu sai. Purjeriie lõi selle rabelemise tõttu siia-sinna paisuma. Märgates mõnda riide ligi tulevat, torkas Ulenspiegel nõelaga, mille järele äge kisa ja löögid kõvenesid.
See oli suurepärane vaatemäng, muutus aga veel suurepärasemaks, kui eesel jooksma pistis, enese järel lohistades telki ühes toobri ja vaiadega, kuna telgiomanik, selle naine ja tütar oma varandust kinni püüdsid hoida; eesel ei jõudnud enam edasi minna, tõstis pea taeva poole ja hakkas möirgama, vahet pidades ainult selleks, et saba alla vaadata, kas seal tuli varsti ei kustu.
Vagatsejaist kuulajad jätkasid oma löömingut. Nendele vähematki tähelepanu pööramata korjasid mungad taldrikutelt langenud rahad kokku ja Ulenspiegel aitas neid selle juures hardasti, muidugi mitte enese kahjuks.
Kuna söekandja kõlvatu poeg lõbusalt vallatades üles kasvas, närbus vägeva keisri võsu keset kurblikku süngust. Kojadaamid ja – härrad nägid teda Valladolidi tubades ja koridorides ümber lonkimas, kõhn keha taaruvail jalgadel, mis vaevalt suutsid kanda ta haruldaselt suure, valgete harjastega kaetud pea raskust.
Tihti otsis ta lossi pimedamaid vahekäike; seal istus ta tundide kaupa pimedamais nurkades, jalad ette välja sirutatud lootuses, et mõni teenija kogemata nende üle juhtub komistama; siis laskis ta seda nuhelda ja tundis lõbu tema karjumisest. Kuid ta ei naernud iialgi.
Järgmisel päeval seadis ta oma püünise teise kohta ja daamid, härrad ning paažid, temast mööda rutates, komistasid, kukkusid ja vigastasid endid. Ka see valmistas talle lõbu, kuid ta ei naernud iialgi.
Kui mõni komistas, ent sellest hoolimata ei kukkunud, hakkas infant uluma, nagu oleks teda löödud, ja rõõmustas tema karjumisest hirmunud inimese üle. Ent ta ei naernud iialgi.
Pühim Majesteet, kellele infandi käitumine teatavaks tehti, käskis tema peale mitte mingit tähelepanu pöörata ja ütles: kui infant ei taha, et talle jalgade peale astutakse, siis ärgu toppigu neid sinna, kus inimesed liiguvad.
See ei meeldinud Philippile, ent ta ei lausunud sõnagi; ja sest ajast nähti teda ainult harva, palavail päevadel, mil ta oma külmetavat keha päikese paistel soojendas.
Kord sõjakäigult tagasi tulles märkas Karl teda tema tavalises raskemeelsuse hoos.
„Mu poeg,” sõnas ta, „kui vähe sarnaned sa minuga! Noores-põlves tundsin ma rõõmu puude otsa ronimisest ja oravate tagaajamisest. Ma lasksin end nööripidi järsust kaljuseinast alla, et riisuda pesast kotka poegi. Oleksin võinud selles mängus oma kondid murda, kuid nad muutusid aina tugevamaks. Jahil jooksid metsloomad tihnikusse, nähes mind minu tubli püssiga.”
„Ah, isa, mul on kõhuvalu!” oigas infant.
Karl vastas: „Paxaret’i vein on selle vastu parimaid rohtusid.”
„Ma ei armasta veini. Mul valutab pea, isa.”
„Poeg, sa pead jooksma, hüppama ja ronima, nagu seda teevad teised sinuvanused lapsed.”
„Mu jalad on kanged, isa.”
„Kuidas võikski see teisiti olla, kuna sa neid üldse ei kasuta, nagu oleksid nad puust. Ma lasen su kergejalgse hobuse selga siduda.”
Infant puhkes nutma.
„Ära seo mind mitte, mul valutavad puusad.”
Ja Karl küsis: „Sul on siis nähtavasti kõik kohad valu täis?”
Infant vastas: „Ma ei tunnekski seda, kui mind jäetaks rahule.”
„Mõtled sa siis terve oma kuningliku elu unistada nagu mõni kantseleirott?” hüüdis keiser vihaselt. „Nood tarvitavad vaikust, üksindust ja mõtlemist selleks, et tindiga pärgamenti määrida; sina, mõõga poeg, vajad tulist verd, ilvese silma, rebase kavalust ja Herkulese jõudu. Pole sünnis lõvipojale jäljendada vanu naisi, kes on langenud usuhullustusse.”
Mai ja juuni olid sel aastal tõelised õiekuud. Kunagi polnud Flandrias nähtud nii hästi lõhnavaid viirpuid, nii palju roose ja jasmiine aedades. Kui tuul puhus Inglismaa poolt ja selle õitsva maa lõhnad ida poole kandis, tõstsid kõik, eriti Antverpenis, ninad kõrgele ja sõnasid rõõmsalt:
„Kas tunnete, milline meeldiv lõhn Flandriast tuleb?”
Ja töökad mesilased korjasid õitelt mett, valmistasid vaha ja panid oma mune mesipuudesse, mis ei suutnud enam kõiki peresid mahutada. Milline töömuusika kõlas sinise taeva all, mis särades üle rikka maa võlvus!
Valmistati uusi mesipuid pilliroost,
