ja kepid hakkasid tööle. Ja nad peksid üksteist rusikatega, peadega, kontsadega ja kõigega, mis kätte juhtus. Mõned, vajutanud kiivrid silmadele, kargasid kui oinad, pead ees, pimestatult palverändajate seitsmiku kallale. Teised osutusid töinijaiks ning argpüksideks ja ainult ulusid saadud löökidest; aga kuna nad kaeblikult „Issand, halasta” palvetasid, kargasid kisklejad seitsmikud nagu välk nende kallale, tegid tümaks ja lõid pikali, ning sammusid siis edasi, halastamatult mahakukkunuid tallates.
Ja erak naeris.
Teised, põimudes kokku kui viinamarja kobarad, veeresid kallakut mööda jõkke ja vemmeldasid seal üksteist ägedalt edasi, ilma et vesi nende viha oleks jahutanud.
Ja erak naeris.
Need, kes kaldale jäid, peksid üksteisel hambaid välja, lõid silmi siniseks, kiskusid karvu ja muutsid üksteise kuued ja püksid räbalateks. Ja erak naeris ja hüüdis:
„Julgust, sõbrad, kes lööb kõvemini, see ka armastab kõvemini. Tublid löömamehed meeldivad ka naistele! Rindbisbeli jumalaema, siin on see koht, kus sa näha võid, kes isastest õige isane on!”
Ja palverändajatele oli see nähtavasti meeltmööda.
Sel ajal sammus Klaas eraku juurde, kuna Ulenspiegel kaklust vahtima jäi, naerdes ja käsi plaksutades.
„Isa,” ütles Klaas, „mis on need vaesed inimesed kurja teinud, et nad üksteist nii hirmsal kombel peavad peksma?”
Kuid erak ei pannud teda tähelegi, vaid karjus:
„Teie päevavargad, ärge kaotage julgust! Kui rusikad väsinud on, kas peavad seda ka jalad olema? Needku mind jumal! On inimesi, kes tarvitavad jalgu, et jäneste kombel pakku joosta! Mis lööb kivist tule välja? Teras, millega kivi taotakse. Mis võib vanakeste mehejõudu elustada, kui mitte mehe vihaga vürtsitatud tubli keretäis?”
Ja vahvad palverändajad jätkasid üksteise togimist kiivrite, käte ja jalgadega. Metsik rüselemine oli nii suur, et siin isegi Argus oma saja silmaga midagi eraldada poleks suutnud peale hiigla tolmupilve ning seal või teal läikiva kiivritipu.
Äkki hakkas erak kella lööma. Viled, trummid, torupillid, pasunad ja rauatükid vaikisid. See oli rahu märk.
Palverändajad korjasid kokku oma haavatuid. Nende keskel oli mõningaid, kellel vihast paistetanud keeled suust välja ripnesid; ent keeled pöördusid iseenesest oma harilikku peidupaika tagasi. Kõige raskem oli neil, kellele kiivrid nii kõvasti pähe olid löödud, et neid enam kätte ei saanud. Nad raputasid päid, kuid kiivrid ei pudenenud niigi kergesti nagu toored ploomid puu otsast.
Siis hüüdis erak: „Nüüd laulge kõik „Ave” [Ave Maria, gratia plena – „Ole tervitatud Maria, täis armu” – katoliiklik palve] ja minge koju naiste juurde. Üheksa kuu pärast sünnib siin ümbruskonnas nii palju lapsi, kui palju oli täna vahvaid võitlejaid.”
Ja erak laulis „Ave” ning kõik laulsid talle kaasa. Ja kell helises.
Erak õnnistas neid Rindbisbeli jumalaema nimel ja ütles: „Minge rahuga!”
Siis pöörasid nad tagasi Meiborgi poole, kisades, tõugates ja lauldes. Ja naised, noored ning vanad, ootasid neid oma majade künnistel, kuhu nad sisse tungisid nagu sõdurid tormiga võetud linna.
Meiborgi tornikellad helisesid kõigest jõust, kuna poisikesed vilistasid, karjusid ja „rommel-pot’i” mängisid.
Kruusid, tassid, klaasid, kannud ja pudelid kõlisesid meelitavalt ja vein voolas kurkudesse ojana.
Kuna kellad lõid ja tuul ajuti kõrvu kandis laulvate meeste, naiste ja laste hääli, kõnetas Klaas veel kord erakut ja küsis temalt, mis taevalik arm see on, mis need tublid inimesed selle karmi katsumise läbi kätte saada tahavad.
Naerdes vastas erak: „Sa näed sel kabelil kahte härja kuju. Need on sinna asetatud imeteo mälestuseks, mis püha Martin tegi: ta muutis kaks kohihärga pullideks; selleks laskis ta neid teineteisega puselda, määris siis nende suud küünlarasvaga ja peksis neid toorest puust kepiga terve tund või veel kauemini.
Sellest imest teada saades ostsin ma Tema Pühaduselt kalli raha eest patendi ja kolisin siia.
Sest ajast peale on kõik Meiborgi ja ümbruskonna paksmaod ja vanad tudid veendunud, et nad minu kaasabil vahva löömingu järele küünlaga, mis tähendab salvimist, ja kepiga, mis tähendab võimu, jumalaema armu endale võidavad. Naised saadavad oma vanamehed siia. Lapsed, kes sünnivad seesuguse palverännaku järele, on tugevad, julged, metsikud ja elavad, ühesõnaga – neist saavad täiuslikud sõdurid.”
Äkki silmitses erak Klaasi: „Tunned sa mind?”
„Jah,” vastas Klaas, „sa oled mu vend Judocus.”
„See ma olen,” ütles erak, „kuid kes on see väike põngerjas, kes mulle keelt näitab?”
„See on su vennapoeg,” vastas Klaas.
„Missugune on vahe minu ja keiser Karli vahel?” küsis Judocus.
„See on suur,” vastas Klaas.
„Ei, see on väike, sest me mõlemad teeme peaaegu ühte ja sedasama oma kasuks ja lõbuks: tema sunnib inimesi üksteist tapma ja mina neid ainult üksteist peksma; ja mõlemad teeme seda oma kasuks ja lõbuks.”
Siis viis ta nad oma hütti, ja seal söödi ning joodi üksteistkümmend päeva vahetpidamata.
Olles vennaga jumalaga jätnud, istus Klaas jälle eesli turjale, kuna Ulenspiegel isa selja taha ronis. Üle Meiborgi turu minnes nägi Klaas seal suure hulga palverändajaid, kes teda silmates äkki viha täis kargasid ja oma keppe keerutades karjusid: „Nurjatu!”, selle põhjuseks oli Ulenspiegel, kes, püksinööbid lahti teinud ja särgi üles tõstnud, neile oma teist nägu näitas.
Klaas, märgates, et ähvardused tema poja kohta käivad, küsis:
„Mis oled sa teinud, et nad sinu peale nii vihased on?”
„Armas isa,” vastas Ulenspiegel, „ma istun täitsa rahulikult sinu selja taga, ilma kellelegi sõna lausumata, kuid ometi sõimavad nad mind nurjatuks.”
Siis asetas Klaas poisi enda ette. Nüüd aga hakkas Ulenspiegel palverändajatele keelt näitama; need sõimlesid, raputasid vihaselt rusikaid, keerutasid keppe ja tahtsid Klaasi ja eesli kallale karata.
Kuid Klaas kannustas eeslit, et hädaohust pääseda, ja kuna neid taga aeti, ütles ta lõõtsutades pojale:
„Sa oled küll õnnetul päeval sündinud; sa istud minu ees, kedagi puutumata, ent ometi on nad valmis sind kägistama.”
Ulenspiegel naeris.
Liege’ist läbi sõites sai Klaas teada, et jõeäärsed elanikud kannatavad näljahäda ja et nende üle vaimulik kohus on seatud õigust mõistma. Nad alustasid mässu, leiva ja ilmalike kohtunikkude saavutamiseks. Mõningad poodi üles, mõnedel raiuti pead otsast, kuna teised maalt välja saadeti; nii suur oli pehmesüdamelise peapiiskopi de-la-Marki headus.
Klaas nägi teel põgenejaid, kes lahkusid kaunist Liege’i orust, ja puude otsas linna lähedal inimeste laipu, kes olid poodud üles selle eest, et nad nälgisid. Ja Klaas nuttis nende pärast.
