müksatas teda tasakesi ja sõnas:
„Suudled tüdrukut, siis hakkab ta sind peksma; peksad teda, siis hakkab ta sind suudlema. Suudle mind, kallim, ma lõin ju sind!”
Nele pööras ümber. Ulenspiegel sirutas käed, ja tüdruk viskus nuuksudes ta rinnale:
„Sa ei lähe enam kunagi sinna, kas pole tõsi, Thijl?”
Kuid poisil polnud aega vastamiseks, sest tal oli küllalt tegemist vaeste värisevate sõrmede pigistamisega ja oma huultega palavate pisarate kuivatamisega, mis Nele silmist voolasid kui äikesevihma suured tilgad.
Samal ajal keeldus auväärne linn Gent sõjamaksu maksmisest, mida nõudis ta poeg, keiser Karl. Linn ei suutnud maksta, kuna Karl ta juba lõplikult oli laastanud. See oli raske kuritegu; ja keiser otsustas isiklikult Genti karistada.
Sest poja kepp on ema seljale valusam kui kellegi teise oma.
Pikaninaline Francois, Karli vaenlane, tegi talle ettepaneku Prantsusmaa kaudu sõjakäiku alata. Karl oli sellega nõus, ja selle asemel et teda vangi panna, tervitati teda ja võeti keiserlikult vastu. Sest igal pool ja alati on kehtimas vürstide omavaheline kokkulepe – üksteist oma rahvaste vastu toetada.
Karl peatas pikemat aega Valeneiennes’is, laskmata märgata oma viha. Genti linn elas muretult, uskudes, et ta poeg Karl andestab oma kodumaale, et see oli teotsenud õiguse ja seaduste kohaselt.
Karl ilmus nelja tuhande ratsanikuga linna müüride alla. Temaga olid Alba ja Oranje prints. Lihtrahvas ja väiksemad käsitöölised tahtsid seda poeglikku külaskäiku takistada ja olid selleks kaheksakümmend tuhat linlast ja talumeest jalule ajanud, tähtsamad kodanikud aga, nn. hooghpoorters, olid selle vastu, kartes, et pööbel võib liialt võimule pääseda. Sellegipärast oleks Gent võinud oma poja ühes nelja tuhande ratsanikuga pudruks muuta, kuid linn armastas teda, ja isegi käsitöölistel tekkis usk tema heatahtlikkusse.
Ka Karl armastas linna: Genti raha pärast, mis peitus keisri kirstudes, millest talle aga ei piisanud. Olles linna oma võimusesse saanud, asetas Karl igale poole vahipostid, ja patrullid käisid ööl ja päeval läbi Genti. Siis kuulutas ta suure pidulikkusega oma kohtuotsuse linnale.
Tähtsamad kodanikud pidid tema trooni ette ilmuma, nöör kaelas, ja tasuma vastava lunaraha; Gent leiti süüdi olevat roimades, mis süüdistava poole seisukohalt olid kõige kasulikumad: truudusetuses, äraandmises, vandemurdmises, mässus ja Majesteedi solvamises. Keiser kuulutas kehtetuks kõik õigused ja eelised, vabadused ja pruugid; ja nagu oleks ta jumal, kes võib otsustada ka tuleviku üle, määras Karl kindlaks, et nüüdsest peale kõik tema järeltulijad troonile astudes peavad vanduma, et nad linnale mingisuguseid mööndusi ei tee peale nende, mis Karl on teinud oma Coneessio Carolina’s.
Ta laskis lammutada püha Baaf’i kloostri, et asemele ehitada kindlust, mis talle võimaldaks oma ema süle kuulidega läbistada.
Nagu hea poeg, kes päranduse peale himukas, konfiskeeris keiser kõik Genti omandid, sissetulekud, majad, relvad ja sõjavarustuse.
Leides linna kaitse liiga hea olevat, lammutas ta kõik kindlused: Punase tonni, Paddehoeki torni, Braampoorti, Steenpoorti, Walpoorti, Ketelpoorti ja teised väravakindlused, hoolimata neid ilustavaist frontoonidest ja raidkujudest, mis olid peened nagu väärisehted.
Kui hiljem välismaalased Genti külastasid, küsisid nad hämmastudes üksteiselt:
„See surnud ja troostitu linn peab siis olema Gent, millest meile imesid on jutustatud?”
Ja gentlased vastasid: „Keiser Karl võttis linnalt tema kallihinnalise vöö.”
Ja nad ütlesid seda, põledes häbist ja vihast.
Lammutatud linnamüüride kivid tarvitas keiser oma kindluse ehitamiseks.
Ta tahtis Genti lõplikult ära laastata, et linn hoolsuse, töökuse ja rikkusega tema uhkeile plaanidele vastu ei saaks astuda; sellepärast nõudis ta linnalt, et see maksaks tasumata osa toetusest – nelisada tuhat floriini, peale selle ühekordselt sada viiskümmend tuhat floriini ja edaspidi iga aasta kuus tuhat. Gent oli talle kunagi raha laenanud, mille eest Karl pidi protsente maksma aastas sada viiskümmend naela hõbedat; vägivaldselt nõudis ta linnalt võlakohustuse tagasi ja, tasunud sel kombel oma võla, rikastus tublisti.
Gent oli mitmel korral talle oma poolehoiust ja armastusest tunnustust andnud ja teda aidanud; Karl aga torkas linna südamesse pistoda, et verd otsida sealt, kust ta liiga vähe piima oli leidnud.
Siis tõmbas ta tähelepanu endale Roelandt, kaunis tornikell, ja ta laskis selle tila külge puua mehe, kes oli sama kella kaudu linna üles kutsunud oma õigusi kaitsma. Tal polnud halastust Roelandti, oma ema keele vastu, millega see Flandriale rääkis, Roelandti, uhke kella vastu, kes enesest ise kõneles:
Als men my slaet, dan is’t brandt,
als men my luyt, dan is’t storm in Vlaenderlandt.
[Kui mind helistatakse, siis majad põlevad,
kui mind lüüakse, siis ähvardab maru Flandriat]
Leides, et ta ema liiga kõvasti kõneles, laskis Karl kella maha võtta. Ja ümbruskonna elanikud rääkisid: Gent suri sellepärast, et poeg raudsete tangidega tal keele välja kiskus.
Ühel helgel kevadpäeval, mil maa armastust hingab, vadistas Soetkin avatud akna juures, Klaas ümises laulu, kuna Ulenspiegel meisterdas kohtunikumütsi ja asetas selle Titus Bibulus Schnuffiuse pähe. Koer tõstis käpa, nagu hakkaks ta kohtuotsust ette lugema – tõeliselt tahtis ta ainult mütsist lahti saada.
Äkki sulges Ulenspiegel akna, jooksis mööda tuba, karates lauale ja toolidele, käsi üles tõstes. Soetkin ja Klaas nägid, et ta sööstis vaid selleks, et püüda oivalist väikest linnukest, kes värisedes ja hirmust piiksudes end lae alla nurka surus.
Ulenspiegel oli teda parajasti rabamas, kui Klaas sõnas:
„Miks sa nii kargled?”
„Et teda kinni võtta, puuri panna, talle teri sööta ja kuulata, kuidas ta laulab.”
Linnuke lendas hirmunult piiksudes ühest nurgast teise ja hakkas pead vastu klaasi peksma.
Ulenspiegel ei lakanud jahti pidamast enne, kui Klaas oma käe raskelt talle õlale pani:
„Püüa ta kinni, pane puuri ja lase endale laulda, kuid mina pistan sinu samuti tugevaist raudvarbadest puuri ja sunnin laulma. Sa jooksed meeleldi ringi, ent seal pole see võimalik; sa jääd villu, kui külm on, ja pead päikese käes seisma, kui kuum hakkab. Pühapäeval läheme kodunt ära, unustades sulle toidu andmata, ja neljapäeval tagasi tulles leiame Thijli nälgasurnult ja liikumatuna.”
Soetkin nuttis, Ulenspiegel kargas püsti.
„Mis sa tahad teha?” küsis Klaas.
„Linnule akna avada.”
Ja lepalind põgenes läbi akna; noolena õhku läbistades tõstis ta rõõmuhüüde, istudes naabruses oleva õunapuu oksale, puhastas nokaga tiibu ja vadistas lõpuks Ulenspiegelile linnukeeli tuhandeid häbistusi ja vandesõnu.
Nüüd sõnas Klaas:
„Poeg, iial ära röövi ühegi inimese ega looma vabadust, mis on kõige suurem vara selles
