ta rahvast oodata laseb, kardinali poolt sellepärast, et ta kardinali tulekut ei läbe oodata. Kummalgi juhul ähvardas teda kuristik, õigemini võllapuu.
Õnneks tuli keegi, kes ta kitsikusest päästis ja vastutuse tema õlgadelt enesele võttis.
Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond, noor, kuigi kortsudega laubal ja põskedel, säravate silmadega ja naeratava suuga mees, kel oli seljas vanadusest juba läikiv mustast seržriidest kuub, ligines marmorlauale ja andis vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda.
Uustulnukas astus sammu ligemale:
«Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!»
See ei kuulnud ikka veel.
Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all:
«Michel Giborne!»
«Kes mind hüüab?» küsis Jupiter nagu unest ehmudes.
«Mina!» vastas musta riietatud isik.
«Ah!» kostis Jupiter.
«Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.»
Jupiter hingas kergendatult.
«Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me alustame kohe!»
«Evoe, Jupiter! Plaudite, cives (Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud – lad. k.)!» karjusid skolaarid.
«Hõissa! Elagu!» karjus rahvas.
Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel joovastusest rõkkas.
Tundmatu isik aga, kes nii nõiaväel «tormi tuulevaikuseks» oli muutnud, nagu meie vana kallis Corneille ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks toonud kaks noort naist, kes vaatlejate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust Michel Giborne-Jupiteriga.
«Meister,» ütles üks neist ja andis märku, et ta ligemale tuleks …
«Tasemini, armas Liénarde,» lausus ta ilus, priske ja oma pühapäevariietes väga uljas kaaslanna. «See pole vaimulik, vaid ilmalik inimene. Ara nimeta teda «meistriks», vaid lihtsalt «härraks».»
«Härra,» ütles Liénarde.
Tundmatu ligines balustraadile.
«Mis te soovite, preilid?» küsis ta vastutulelikult.
«Ah, ei midagi!» ütles Liénarde hämmeldunult. «Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne tahaks teiega kõnelda.»
«Ei, ei,» vastas Gisquette punastades. «Liénarde ütles teile «meister», mina ütlesin talle ainult, et ta nimetaks teid «härraks».»
Mõlemad tüdrukud lõid silmad maha. Tundmatu, kellele vestluse alustamine väga meelt mööda oli, vaatles neid naeratades:
«Teil, preilid, pole siis mulle midagi öelda?»
«Oh, ei midagi!» vastas Gisquette.
«Mitte midagi!» lisas Liénarde.
Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära minna lasta.
«Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa mängida?»
«Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu.
«Ah muidugi,» vastas Liénarde, «on tema aga loll! Teie tunnete muidugi Jupiteri?»
«Michel Giborne'i?» küsis tundmatu.
«Jah muidugi!»
«Tal on tore habe!» ütles Liénarde.
«Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt.
«Väga ilus, preili,» vastas tundmatu kõhklematult.
«Mis nad siis mängivad?» küsis Liénarde.
««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.»
«Ah, see on midagi muud!» arvas Liénarde.
Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle:
«See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.»
«See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu puhul ette kanti. Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid …»
«Sireene,» täiendas Liénarde.
«Ja täitsa alasti,» lisas noormees.
Liénarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama. Noormees jätkas naeratades:
«Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria printsessile.»
«Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette.
«Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa žanre segi ajada. Jandis, jah, seal palun väga.»
«Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.»
«Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt, «ei kõlba printsessile.»
«Ja neil oli veel kaasas,» seletas Liénarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid viise.»
«Ja et jalutajad oleksid ennast värskendada saanud,» jätkas Gisquette, «pildus purskkaev kolmest avast veini, piima ja magusat jooki, mida igaüks võis juua.»
«Ja vähe allpool purskkaevu,» lisas Liénarde, «Kolmainuse kiriku juures mängiti passiooni, näitlejad aga ei kõnelnud.»
«Mäletan!» hüüdis Gisquette. «Jumal oli veel ristipuul ning kummalgi pool oli tal röövel.»
Siin hakkasid naised, keda mälestus legaadi sissesõidust soojaks küttis, ühekorraga vadistama.
«Ja kaugemal, Maalijate värava juures, oli veel teisi väga uhkes riides isikuid.»
«Ja mäletad sa Saint-Innocent'i purskkaevu juures seda jahimeest, kes haukuva koerakarjaga emahirve taga ajas; puhuti veel jahisarvi?»
«Ja Pariisi tapamaja juures tellinguid, mis Dieppe'i linnust kujutasid?»
«Ja
