poolt, kes alles äsja oli nii rahulolematu ja kes õieti kardinali ees kaldus üpris vähe aupaklik olema päeval, kus tal enesel paavsti valimine ees seisis. Pariislased ei pea pikka viha. Pealegi olid nad sundinud etendust alustama ja olid sellega kardinalist nagu ette jõudnud ning sellest võidust jätkus neile. Tõtt öelda oli Bourboni kardinal ilus mees, tal oli seljas väga tore purpurne mantel, mida ta oskas väga hästi kanda; see aga tähendas, et tema poole hoidsid kõik naised, järelikult üle poole saali. Oleks ju otse ülekohus ja maitsetus mõnitada kardinali sellepärast, et ta end oodata laskis, oli ta ju ikkagi tore mees ja kandis hästi oma punast mantlit!
Ta astus sisse, tervitas koosolijaid selle päritud naeratusega, millega ülikud rahvast tervitavad, ja astus aeglaste sammudega oma verevast sametist tugitooli poole, ta näost aga võis lugeda, et ta hoopis millelegi muule mõtleb. Ta piiskoppidest ja abtidest kaaskond, ehk nagu me tänapäeval ütleksime, ta peastaap tungis tema järel poodiumile ja suurendas omakorda parteri hämmeldust ning uudishimu. Neid osutati ja nimetati üksikult. Igaüks tahtis vähemalt näidata, et ta kedagi neist tunneb, kes Marseille' piiskoppi Alaudet'd, kui ta õieti mäletab, kes Saint-Denis' kloostri priorit, kes Saint-Germain-des-Prés' abti Robert de Lespinasse'i, seda Louis XI ühe armukese liiderlikku venda – kõik see toimus tugevate pilgete ja kriiskavate hüüdude saatel. Skolaarid aga lõõpisid. Täna oli nende päev, nende narridepidu, nende saturnaal, kohtukirjutajate ja skolaaride iga-aastane orgiapäev. Polnud sellist ebasündsust, mil täna õigust poleks olnud esineda või mis püha poleks olnud. Rahvahulgas ringlesid ka lõbusad tüdrukud, nagu Neljanaela Simone, Turske Agnès, Sikujala Robine. Kuidas mitte oma lõbuks ropendada ja pisut jumalavallatu olla nii ilusal päeval ja nii kenas vaimulike ja lõbutüdrukute seltskonnas? Ja nad ei maganud ka; keset üldist kära ja müra sünnitasid kõik need kohtukirjutajate ja skolaaride suust lipsanud sõnad, mide ülejäänud aastaajal hirm Louis Püha tulise raua ees, vaos oli hoidnud, kohutava mõnituste ja pöörasuste kassikontserdi. Vaene Lauis Püha! Kui vähe nad temast siin, ta enese Justiitspalees hoolisid! Igaühel oli midagi poodiumile tulijaist märklauaks võtta, kel must sutaan, kel hall, kel valge, kel lilla. Joannes Frollo de Molendino aga kui ülemdiakoni vend oli oma ägeda kallaletungi esemeks valinud punase sutaani. Ta sihtis oma jultunud silmad kardinali peale ja jorutas kõigest kõrist: «Cappa repleta mero (Kardinali rüü täis veini – lad. k.)!»
Kõik need üksikud pilamised, mida siin lugeja õpetuseks pehmendamata oleme ette toonud, mattusid niivõrd üldise lärmi alla, et hääbusid enne poodiumile jõudmist. Muide, kardinal ei võinudki pahandada, sest seesugused vabadused olid niisugusel päeval juba kombeks muutunud. Tal oli hoopis teine mure, mis ta näostki välja paistis ja mis ta kannul käies temaga ühel ajal poodiumile ilmus. See oli Flandria suursaatkond.
Kardinal polnud kaugeltki mitte kaugelenägev poliitikamees ega mõelnud palju järele, millised tagajärjed võiksid olla sellel abielul tema sugulase Burgundia Marguerite'i ja tema hõimlase troonipärija Charles'i vahel; või kui kaua võiks püsida ebakindel «hea kokkulepe» Austria hertsogi ja Prantsusmaa kuninga vahel; või kuidas suhtub Inglise kuningas sellesse, et tema tütar ära põlati – kõik see vaevas teda vähe ja ta proovis parema meelega igal õhtul veini Chaillot' kuninglikelt viinamägedelt, mõtlemata sellele, et mõned pudelid sama veini (tõsi küll, pisut parandatud ja lahjendatud arst Coictier' poolt), mida Louis XI südamlikult Edward IV-le pakkus, ühel hommikul Louis XI Edward IV-st vabastavad. Ei ühtki säärast muret valmistanud kardinalile «härra Austria hertsogi kõrgelt austatud suursaatkond», mure tuli mujalt. Oli nimelt veidi vali nõue, nagu me seda juba raamatu alguses ütlesime, et tema, Charles de Bourbon, peab pidu tegema ja toredat vastuvõttu korraldama jumal teab mis kodanikuseisusest isandaile; tema, kardinal, mingitele nõunikele; tema, prantslane ja lõbus lauakaaslane, peab kostitama neid õllejoojaid flaamlasi. Ja pealegi kogu rahva ees! Kindlasti oli see üks vastikumaist veiderdustest, mida ta kunagi kuninga meeleheaks oli teinud.
Kui siis uksehoidja heleda häälega hüüdis: «Härrad Austria hertsogi saadikud,» pöördus ta ukse poole ülima viisakusega, mida ta nii põhjalikult kätte oli õppinud. Ei tarvitse lisada, et kogu saal samuti silmad ukse poole lõi.
Sisse astusid paarikaupa kõik nelikümmend kaheksa Austria Maximiliani suursaadikut, kelle tõsidus risti vastu käis Charles de Bourboni vaimulike uljale rongile. Nende ees sammusid auväärt paater issandas Jehan, Saint-Bertini abt, Kuldvillaku ordeni kantsler ja Jacques de Goy, sieur Dauby, Genti ülemfoogt. Rahvas jäi vait. Tagasihoitud naeruga kuulati kõiki neid kentsakaid nimesid ja kodaniku-aukraade, mida iga sisseastuja uksehoidjale rahulikult poetas, kes omakorda need nimed ja aukraadid rahvale kuuldavaks tegi, aga kõiki neid segamini ajades ja moonutades. Seal oli meister Lovs Roelof Louvaini linnapea; härra Clays d'Etuelde, Brüsseli linnapea; härra Paul de Baeust, sieur Voirmizelle. Flandria esindaja; meister Jehan Coleghens, Antverpeni bürgermeister; meister Gheldolf van der Hage, Genti maaomanike vanem: sieur Bierbecque, Jehan Pinnock, Jehan Dymaerzelle jne., jne., jne.; foogtid, vanemad bürgermeistrid; bürgermeistrid, vanemad, foogtid, kõik jäigad, tähtsate nägudega, pidulikult sametis ja damastis, peas mustad sametbaretid suurte küprose kuldlõngast tuttidega; kõik tublid flaami mehed, tähtsad ja tõsised kujud, nagu neid Rembrandt nii tugevatena ja väärikatena tumedal tagapõhjal oma «Öises vahtkonnas» on maalinud; isikud. kelle laubale oli kirjutatud, et Austria Maximilianil oli õigus täiesti usaldada «nende mõistust, vahvust, kogemusi, ausust ja ettenägelikkust», nagu ta manifestis seisis.
Siiski oli üks erand. Sel oli peen, tark, kaval nägu, midagi ahvi ja diplomaadi koonu taolist. Kardinal astus kolm sammu tema poole, tegi sügava kummarduse. Siiski oli selle mehe nimi ainult «Willem Rym, Genti linna raehärra ja esimene võimukandja».
Vähesed teadsid, kes too Willem Rym oli. Haruldane vaim, kes revolutsiooni ajal oleks hiilgavalt sündmuste eesotsas seisnud, kes aga viieteistkümnendal sajandil pidi sellega leppima, et ta põranda all intriigivõrkusid kudus ja «maa-aluses käigus elas», nagu hertsog de Saint-Simon ütleb. Muide, Euroopa esimene «sapöör» hindas teda kõrgelt. Ta oli Louis XI usaldatav kaastööline, ta võttis sageli osa kuninga salajastest üritustest. Need olid kõik asjad, millest rahvahulk midagi ei teadnud. See jälgis imestunult kardinali viisakust selle flaami armetu ilmega ametmehe vastu.
IV. MEISTER JACQUES COPPENOLE
Sellal kui Genti esimene võimukandja ja eminents vastamisi väga sügavaid kummardusi ja mõningaid poolsosinal lausutud sõnu vahetasid, astus uksest sisse pikka kasvu, laia näo ja tugevate õlgadega mees ning tahtis Willem Rymi kõrvale minna, meenutades temaga võrreldes peni rebase kõrval. Ta viltkübar ja nahkkuub eraldusid teravalt ümbritsevast siidist ja sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja.
«Hei, sõber, siia ei tohi,»
Nahkkuues mees tõukas ta oma õlaga eest ära.
«Mis see tobu minust tahab?» ütles ta nii kõva häälega, et kogu saal seda imelikku vestlust kuulama jäi. «Kas sa ei näe, et ma siia kuulun?»
«Teie nimi?» päris uksehoidja.
«Jacques Coppenole.»
«Teie seisus?»
«Sukakuduja Gentist, poe sildil kolm ketti.»
Uksehoidja tõmbus tagasi. Linnavanemaid ja bürgermeistreid teatada, sel polnud veel viga, kuid sukakudujaid, see oli liig. Kardinal oli kui nõelte otsas. Rahvas kuulas ja vaatas. Juba kaks päeva oli eminents kõik teinud, et neid flaami karusid libedaks lakkuda ja neile esinduslikumat ilmet anda. Tagasilangus oli ränk. Willem Rym aga astus kavala naeratusega uksehoidja juurde ja sosistas talle tasahilju:
«Teatage: meister Jacques Coppenole, Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»
«Uksehoidja,» ütles kardinal kõvasti, «teatage: meister Jacques Coppenole, kuulsa Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»
See
