sukakuduja. Kuuled sa, uksehoidja! Ei enam ega vähem. Tont võtku, sukakuduja kõlbab küllalt. Härra ülemhertsog on tihti Genti tulles minu tehtud sukki oma kinnastega katsunud.»
Puhkes naer ja käteplagin. Pariislased juba mõistavad nalja ja plaksutavad selle peale alati.
Lisame juurde, et Coppenole oli ise lihtrahva hulgast pärit ja siinne publik koosnes samuti lihtrahvast. Ühendus tema ja nende vahel tekkis silmapilkselt, vahetult, nagu elektrivool. Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata eneseväärtusetunde. Too sukakuduja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Geneviève'i abti, selle kardinali sabakandja, foogti seersantide teenri ees!
Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat kodanikku, keda isegi Louis XI kartis. Sellal kui Willem Rym, see «tark ja kaval mees», nagu ütleb Philippe de Commines, neid mõlemat jälgis pilkava ja üleoleva naeratusega, asusid mõlemad oma paigale, kardinal üsna tusase, mureliku näoga, Coppenole aga rahulikult ja upsakalt, mõeldes kahtlemata, et sukakuduja kutse on sama väärt mis iga teinegi ja et Burgundia Marie, selle Marguerite'i ema, kelle mehelepanemisega Coppenole praegu ametis oli, oleks teda vähem kartnud kardinalina kui sukakudujana: kardinal poleks gentlasi ässitanud Charles Südi tütre soosikute vastu; kardinal poleks rahvast mõne sõna abil kindlustanud Flandria printsessi pisarate ja palvete vastu, kui see tapalava juurde tuli rahvalt oma soosikutele armu paluma; sukakuduja aga tarvitses ainult oma nahkses käises käsivart tõsta ja teie kaks pead langesid otsast, kõrged härrad, Guy d'Hymbercourt ja kantsler Guillaume Hugonet!
Vaese kardinali ebameeldivused polnud veel lõppenud ja tal tuli nii halba seltskonda sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut santi, kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli klammerdunud. Ta ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid ning saadikud ehtsate flaami rasvaheeringatena ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga kuna tähelepanu mujale oli pööratud, ei märganud teda esialgu keegi. Tema omapuhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid. Kuid saatus tahtis, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta, just otse sandi kohale istus. Mitte väike polnud üldine imestus, kui flaami suursaadik ringi vaadates viimaks oma koha all santi silmas ja sõbralikult ta räbalatega kaetud õlale patsutas. Sant pöördus ümber. Mõlemad üllatusid, tundsid teineteise ära ja mõlema näod hakkasid särama. Vaatlejaist vähematki hoolimata, käsi teineteise käes hoides, hakkasid sukakuduja ja kerjus omavahel tasakesi sosistama. Clopin Trouillefou räbalad poodiumi kuldbrokaadil jätsid mulje, nagu roomaks tõuk apelsinil.
See sündmus oma uudsusega äratas saalis nii suure lõbu ja lusti tormi, et kardinal varsti sellest tähelepanelikuks sai. Ta kummardus veidi ettepoole, ja kuna ta oma paigalt väga ebamääraselt märkas ainult Trouillefou häbiväärseid kuueräbalaid, arvas ta muidugi, et sant almust palub. Säherdusest jultumusest nördinuna hüüdis ta:
«Härra paleefoogt, visake see lurjus jõkke!»
«Jumal hoidku, härra kardinal,» ütles Coppenole, ikka veel sandi kätt oma käes hoides, «see on üks mu sõpru.»
«Tore!» karjus rahvahulk. Sellest silmapilgust peale oli meister Coppenole Pariisis nagu Gentiski «rahva hulgas heas krediidis, sest säärased mehed on seda alati, kui nad nii taltsutamatud on», ütleb Philippe de Commines.
Kardinal hammustas huulde. Kummardudes oma naabri, Sainte-Geneviève'i abti poole, ütles ta poolsosinal:
«Peab ütlema, on aga saadikud, keda ülemhertsog meile saadab, et teatada printsess Marguerite'i tulekust.»
«Eminents,» vastas abt, «te olete liiga viisakas nende flaami kärssade vastu. Margarita ante porcos (Pärleid sigade ette – lad. k.).»
«Öelge parem: Porcos ante Margaritam (Sead pärli (Margarita) ette – lad. k.),» vastas kardinal naeratades.
Kogu väike sutaanides kaaskond sattus vaimustusse sellest sõnademängust. Kardinal tundis pisut kergendust: nüüd oli ta Coppenole'iga tasa, ka tema oli oma nalja visanud ja pealegi sellise, mis heakskiitmist leidis.
Nüüd aga lubatagu küsida neilt lugejailt, kel võimet on kujusid ja mõtteid üldistada – nagu seda tänapäeva stiilis öeldakse – , kas nad ka küllalt elavalt kujutlevad vaatepilti, mida neile pakub Palee suursaali määratu rööpkülik praegusel silmapilgul? Keset saali, vastu läänepoolset seina on avar ja suurepärane kuldbrokaadiga kaetud poodium, kuhu läbi teravakaarelise ukse rongis sisse astuvad tähtsa näoga mehed, keda uksehoidja järgemööda kriiskavalt nimepidi hüüab. Esimestel pinkidel on juba aset võtnud auväärt kujud nirginahkades, sametis ja purpuris. Ümber vaikiva ja tähtsailmelise poodiumi on ees, all, kõikjal suur rahvahulk ja suur sumin. Tuhat pilku on suunatud igale näole poodiumil, tuhat suud sosistavad igaühe nime. Vaatepilt on tõesti huvitav ja väärib vaatlejate tähelepanu. Aga mis palagan see seal üsna taga saali otsas on, neli kirjut narri üleval ja neli teist samasugust all? Ja kes on too mees seal palagani kõrval, ise mustas kuues ja nii kahvatu? Ah, armas lugeja, see on Pierre Gringoire ja ta proloog! Meie oleme ta hoopis unustanud.
See just oligi, mida ta ise kartis.
Sellest silmapilgust peale, mil kardinal sisse astus, oli Gringoire hirmul oma proloogi pärast. Algul oli ta käskinud näitlejaid, kes hämmastuses peatusid, jätkata ja oma häält kõvendada; siis aga, nähes, et keegi ei kuula, oli ta neid peatanud. Juba veerand tundi, mis vaheaeg kestis, oli ta vahetpidamata jalaga põrutanud, närveldanud, katsunud Gisquette'i ja Liénarde'i ergutada ja oma naabreid virgutada, et nad jätkaksid proloogi kuulamist. Kõik asjata. Ükski ei pööranud pilku kardinalilt, saadikuilt, poodiumilt, mis nõnda vaatluse tulipunktiks oli muutunud. Pole küll kõige ilusam seda öelda, aga tuleb siiski arvata, et proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana, liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana, selle flaami suursaatkonna, selle vaimuliku õukonna näol, kardinali kuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna, värssides kõnelevana ja nii-öelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid Gringoire oli munserdanud.
Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis võis kõike veel päästa.
«Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis õige oleks, kui uuesti alustame?».
«Mida?» küsis naaber.
«Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire.
«Kuidas ise arvate,» vastas naaber.
Sellest poolnõusolekust piisas Gringoire'ile. Oma asju ise ajada katsudes hakkas ta kisama, ise võimalikult kaugemale rahva sekka tungides:
«Alustage uuesti müsteeriumi! Alustage uuesti!»
«Kurat võtku!» hüüdis Joannes de Molendino. «Mis nad
