ütles Gisquette. «Vaid mis nad seni rääkisid.»
Gringoire võpatas nagu inimene, kelle värsket haava osatati.
«Käigu põrgu see rumal, nürimeelne tüdrukutirts!» sisistas ta hammaste vahelt.
Sellest silmapilgust peale oli Gisquette talle null.
Näitlejad aga olid kuulnud ta vahelehüüdu ja rahvas, nähes, et nad uuesti rääkima hakkavad, seadis end kuulama. Muidugi kaotas ta palju ilusaid asju nõnda järsult katkestatud osade kokkujootekohas. Gringoire mõtles tasakesi kibedusega selle üle järele. Kuid vähehaaval sigines jälle rahu, skolaar vaikis, sant luges münte oma mütsilodus ja etendus jätkus omasoodu.
See oli tõesti väga ilus luuleteos, mida vahest isegi tänapäev võiks kasutada, kui mõned kohad ümber teha. Ekspositsioon oli pikk, tühjavõitu, nagu seda reeglid nõuavad ja lihtsameelne Gringoire imetles oma hingesügavuses siiralt ta selgust. Nagu vahest arvatagi võib, olid neli allegoorilist kuju pisut väsinud pärast pikka reisi läbi kolme maailmajao, pealegi kui neil polnud õnnestunud oma kulddelfiinist soodsalt lahti saada. Seejärel algas imelise kala kiitus, milles tuhat korda õrnalt vihjati Flandria Marguerite'i noorele kihlatud peigmehele, kes tol ajal Amboise'is kurvalt oma päevi veetis ja kes aimatagi ei võinud, et tema pärast peavad Põllutöö, Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus mööda maailma reisima. Mainitud delfiin oli noor, oli ilus, oli tugev ja ennekõike (kõigi kuninglike vooruste suurepärane päritolu!) ta oli Prantsuse lõvi poe. Ma väidan, et julge võrdlus on imestusväärne ja et teatris esitatav looduslugu päeval, kus üht kuninglikku pruutpaari allegooriate läbi ülendatakse, sugugi ei tarvitse tagasi kohkuda delfiini eest, keda lõvi on sünnitanud. Just säärased haruldased, kõrgelennulised võrdlused on ehtsa vaimustuse tunnistajad. Sellest hoolimata, kui lubatakse ka arvustusel oma sõna sekka öelda, oleks poeet pidanud neid ilusaid mõtteid arendama siiski lühemalt kui paarisajas värsis. Tõsi küll, müsteerium pidi kestma keskpäevast kuni kella neljani, nagu seda prevoo oli korraldanud, ja selle aja jooksul tuli .midagi ka rääkida. Muide, kuulati kannatlikult.
Kui parajasti Kaubandus ja Aadel omavahel riidu olid minemas ja just hetkel, kui Põllutöö selle toreda värsi esitas: «Ei iial metsas pole nähtud looma uhkemat!» avanes äkki aupoodiumi uks, mis seni tarvitamatult kinni oli seisnud, avanes veel vähem tarvilikul ajal ja uksehoidja hele hääl kuulutas järsult:
«Tema eminents härra Bourboni kardinal!»
III. HÄRRA KARDINAL
Vaene Gringoire! Pariisi kõigi suurte topeltpetardide mürin jaanipäeval, kahekümne arkebuusi kogupaugud, kuulsa serpentiini põmakas, mis Pariisi piiramise ajal, pühapäeval 29-ndal septembril 1465, ühe lasuga tappis seitse burgundlast, kogu püssirohulao plahvatus Temple'i värava juures poleks tema kõrvu sel pidulikul ja dramaatilisel silmapilgul nõnda kurdiks teinud kui need mõned sõnad uksehoidja suust: «Tema eminents härra Bourboni kardinal.»
See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus, see uus Ariadne näib lõngakera kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil õnnesttiks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad, kõigil sajanditel väärt sõnad: «Olen sünnipäralt pariislane ja keelelt parresialane, sest parresia tähendab kreeka keeles rääkimisvabadust, mida ma ka olen tarvitanud isegi härrade kardinalide, prints de Conti onu ja venna juuresolekul, siiski alati tarvilise aukartusega nende kõrguse ees ilma ühtki nende kaaslast solvamata, mis iseenesest pole sugugi vähe.»
Seepärast polnud ka ebameeldivas muljes, mis kardinal Pierre Gringoire'is äratas, mingit isiklikku viha tema vastu või põlgust tema tuleku puhul. Hoopis selle vastu: meie poeedil oli küllalt arukust ja ka küllalt peetud kuub seljas – tal oli põhjust erilist rõhku panna sellele, et eminentsi kõrv võiks kuulda mõnda vihjet proloogis, eriti aga kiidusõnu kulddelfiini, selle Prantsusmaa lõvipoja kohta. Kuid poeetide suursuguses loomuses ei valitse omakasu. Oletame, et poeedi loomus koosneks kümnest osast, siis oleks kindel, et mõni keemik teda analüüsides ja farmakopoliseerides, nagu ütleb Rabelais, leiaks sealt ühe osa omakasu ja üheksa osa enesearmastust. Ent sel mornendil. Kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu-molekul, mida äsja leidsime igas poeedis ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast, ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata, kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õndsustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine, kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?» Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?» Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis.
Ta kartus osutus liigagi õigeks. Eminentsi sisseastumine ajas kuulajad kihevile. Kõigi pead pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal, kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda.
Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali laskis libiseda, kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead üle naabri õla õieldada.
Tõesti, see oli suursugune isik, kelle nägemine iga teise vaatepildi üles kaalus. Charles, Bourboni kardinal, Lyoni ülempiiskop ja krahv, Prantsusmaa priimas, oli ühel hoobil sugulane Louis XI-ga oma venna Pierre'i, Beaujeu senjööri kaudu, kes oli abielus kuninga vanema tütrega, ja Charles Südiga oma ema Burgundia Agnèsi kaudu. Kuid prantslaste priimase valdavamaks, iseloomulikumaks ja omalaadsemaks jooneks oli ta õukondlik vaim ja alandlikkus võimude ees. Võib juba mõista, kui palju raskusi tegi talle see kahepoolne sugulus ja kui paljude ilmalike karide vahel ta vaimulik laevuke pidi loovima, et mitte puruks põrgata vastu Louis'd või Charles'i, Sküllat ja Harübdist, kes juba alla olid neelanud nii Nemours'i hertsogi kui ka Saint-Poli konnetaabli. Tänu taevale, ta oli kardetava sõidu õnnelikult läbi teinud ja takistuseta Rooma jõudnud. Kuid kuigi ta sadamas oli, või õigemini, just sellepärast, et ta sadamas oli, ei saanud ta iialgi erutuseta meenutada oma poliitilist minevikku, mis nii kaua oli vaevarikas ja kindlusetu olnud. Seepärast oli tal kombeks öelda, et 1476. aasta oli talle must ja valge, mis pidi tähendama, et ta sel aastal oli kaotanud oma ema, Bourboni hertsoginna, ja oma onupoja, Burgundia hertsogi, ja et üks lein oli teist leina leevendanud.
Muidu oli ta hea inimene; ta elas lõbusalt oma kardinali-elu, tundis meeleldi rõõmu Chaillot' kuninglikust viinamägede veinist, ei vihanud Richarde-la-Garmoise'i ega Thomasse-la-Saillarde'i, jagas almuseid rohkem noortele tüdrukutele kui vanadele naistele ja kõige selle pärast meeldis ta Pariisi lihtrahvale. Teda saatis alati väike kõrgemast soost piiskoppide ja abtide kaaskond, kes olid galantsed, lõbuarmastajad ja alati valmis joominguist osa võtma. Ja nii mõnigi kord olid Saint-Germain d'Auxerre'i auväärt koguduseliikmed Bourboni lossi valgustatud aknaist õhtuti mööda minnes nördinud, kuuldes sealt samu hääli, mis päevaajal neile missat olid laulnud, nüüd klaaside kõlinal jorutavat paavst Benedictus XII joomalaulu «Bibamus papaliter» (Joogem
