See on mu turvavõrk.
„Issand. Jumal. Penny!” kriiskab Megan. „Mida sa teinud oled? Selle pildi peal paistab, nagu mul oleks vuntsid!” Ta virutab kaamera lauale.
„Ettevaatlikult!” ütlen ma.
Megan põrnitseb mind, enne kui uuesti kaamera võtab ja nuppe näperdama hakkab. „Kuidas ma enda pildi ära kustutan?”
Ma haaran kaamera tema käest veidi liiga jõuliselt ja üks ta kunstküüs jääb rihma taha kinni.
„Ai! Sa murdsid mu küüne!”
„Sa oleksid peaaegu mu kaamera ära lõhkunud.”
„Kas sa hoolid ainult oma kaamerast?” Megan jõllitab mind üle laua. „Pole minu süü, et sa nii halva pildi tegid.”
Mu peas vormib end vastus: Pole minu süü, et sa sundisid mind oma vinni pärast halvast nurgast pilti tegema. Kuid ma takistan end seda ütlemast.
„Las ma vaatan,” ütleb Ollie, võttes minu käest kaamera.
Kui Ollie naerma hakkab ja Megan mind veel vihasemalt jõllitab, tunnen tuttavat pitsitust kurku nöörimas. Üritan neelatada, aga see on võimatu. Ma tunnen end laua ääres lõksus olevat. Palun, ära lase sel uuesti juhtuda, anun mõttes. Kuid see juhtub. Põletav kuumus sööstab läbi mu keha ja ma suudan vaevalt hingata. Järsku tundub, nagu jälgiksid mind filmistaaride pildid seintel. Plaadimasinast kostev muusika on äkitselt liiga vali. Punased toolid liiga eredad. Ükskõik, kuidas ma üritan, tundub ikka, et ma ei suuda omaenese keha valitseda. Peopesad muutuvad niiskeks ja süda hakkab taguma.
„Hoo, hoo, hoo!” hüüab mehaaniline jõuluvana ukse kõrval. Kuid ta ei kõla enam rõõmsalt. Ta kõlab ähvardavalt.
„Ma pean minema,” pomisen vaikselt.
„Aga mis sellest pildist saab?” vingub Megan, heites säravad tumedad juuksed üle õla.
„Ma kustutan selle ära.”
„Aga su jäätisekokteil?” küsib Kira.
Võtan käekotist veidi raha ja panen selle lauale, lootes, et nad ei näe, kuidas mu sõrmed värisevad. „Keegi teist võib selle endale võtta. Mulle tuli just meelde, et pean ema ühe asjaga aitama. Ma pean koju minema.”
Ollie vaatab mind ja sekundiks mõtlen, et ta näeb päriselt pettunud välja. „Kas sa oled homme linnas?” küsib ta.
Megan põrnitseb teda üle laua.
„Vist küll.” Mul on nii kuum, et nägemine hägustub. Ma pean siit kohe välja saama. Kui nad mind siin laua ääres kauem lõksus hoiavad, minestan ma kindlasti. Pean endast kõik andma, et mitte Olliele karjuda, et ta tee pealt eest läheks.
„Lahe.” Ollie laseb mind laua äärest minema ja annab mulle kaamera. „Võib-olla näeme siis.”
„Jah.”
Üks kaksikutest, ma ei tea kumb, uurib, kas mul on kõik korras, kuid ma ei peatu, et talle vastata. Kuidagi jõuan kohvikust välja. Kuulen kajakakriiset, millele järgneb naerukriise. Mingid naised tuiguvad minu poole, kõigil spreipäevitus ja kõrged kontsad. Nad kannavad Barbie-roosasid T-särke, kuigi praegu on detsember, ning ühel neist on kaelas kett algaja autojuhi märkidega.3 Oigan sisemuses. See on teine asi, mida ma Brightonis elamise juures vihkan – igal reede õhtul vallutavad linna poissmeeste- ja tüdrukuteõhtute seltskonnad. Sööstan üle tee ja suundun ranna poole. Tuul on jäine ja värske, kuid just seda ma vajangi. Seisan märjal kiviklibul ja vaatan üksisilmi merele ning ootan, kuni lained, mis murduvad kaldasse ja veerevad sealt tagasi, veenavad mu pulsi tagasi normaalseks.
Teine peatükk
Enamiku tüdrukute jaoks oleks tegu jabura olukorraga, kui nad koju jõudes leiaksid oma ema trepilt pulmakleidis poseerimast. Minu jaoks on see tavapärane.
„Tere, kallis,” ütleb ema, kui ma koduuksest sisse astun. „Mis sa kleidist arvad?” Ta toetub trepikäsipuule ja sirutab ühe käe välja, pikad punakaspruunid juuksed näole langemas. Pulmakleit on elevandiluuvärvi ja ampiirlõikeline ning selle kaelus on ääristatud pitslilledega. See on tõepoolest kaunis, kuid ma olen ikka veel nii endast väljas, et suudan vaid noogutada.
„See on tolle Glastonbury-teemalise pulma jaoks,” selgitab ema trepist alla mind kallistama tulles. Ta lõhnab rooside ja patšuliõli järele nagu tavaliselt. „Kas see pole mitte kaunis? Kas sellest mitte ei õhku naiselikkust?”
„Mhmh,” nõustun ma. „See on kena.”
„Kena?” Ema vaatab mind, nagu oleksin opakas. „Kena? See kleit ei ole lihtsalt kena, see on – see on – see on majesteetlik – see on lausa jumalik!”
„See on vaid kleit, kallis,” ütleb isa esikusse tulles. Ta naeratab mulle ja kergitab kulme. Ma kergitan samuti kulme. Ma võin välimuse poolest emasse olla, kuid iseloomu mõttes olen hoopis rohkem isa moodi – kahe jalaga maa peal! „Hea päev?” küsib isa mind kallistades.
„Normaalne,” ütlen, soovides järsku, et oleksin taas viieaastane ja võiksin lihtsalt talle sülle pugeda ning paluda, et ta mulle muinasjuttu loeks.
„Normaalne?” isa astub sammu tagasi ja silmitseb mind tähelepanelikult. „Kas hea normaalne või halb normaalne?“
„Hea,” vastan, kuna ei taha rohkem draamat.
Ta naeratab. „Hästi.”
„Kas sa saad homme poes aidata, Pen?” küsib ema ennast esikupeeglist vaadates.
„Ikka. Mis kell?”
„Ainult mõni tund pärastlõunal, kuni ma pulmas olen.”
Ema ja isa tegelevad pulmakorraldusega ning neil on linnas pulmasalong nimega To Have and to Hold. Ema alustas oma äriga siis, kui lõpetas näitlejakarjääri, et pere luua. Tema lemmiktegevuseks on korraldada teemapulmi. Samuti on tema lemmiktegevuseks selga proovida kõiki pulmakleite salongi laos – ma arvan, et ta igatseb oma näitlejapäevade kostüüme.
„Kui kaua õhtusöögini aega on?” küsin.
„Umbes tund aega,” ütleb isa. „Ma teen karjasepirukat.”
„Äge.” Naeratan talle ning hakkan end veidi inimlikumalt tundma. Isa karjasepirukas on suurepärane. „Ma lähen natukeseks oma tuppa.”
„Okei,” ütlevad ema ja isa kooris.
„Hah! Ühtekad!” hüüatab ema ja suudleb isa põsele.
Lähen trepist üles ja vanemate magamistoast mööda. Kui jõuan Tomi ukseni, kuulen hiphopi mütsuvat biiti. Varem vihkasin seda, et pidin kogu aeg tema toast kostvat muusikat kuulma, aga nüüd kui Tom ülikoolis käib, meeldib see mulle, kuna see tähendab, et ta on pühadeks koju tulnud. Ma olen teda ärakolimisest saadik väga igatsenud.
„Hei, Tom-Tom,” hüüan ta uksest mööda minnes.
„Hei, Pen-Pen,” hüüab ta vastu.
Lähen koridori lõppu ja hakkan veel üht treppi mööda
Briti tüdrukuteõhtutel kannavad naised tihti „algaja autojuhi” märke, mis peaksid tähistama, et nad on suhtes alles rohelised.
