style="font-size:15px;"> Pliidi poolt tuleb kõige oivalisemat säriseva peekoni lõhna. Hakkan leivaviilule võid määrima, et mõtted näljalt eemale viia. Ma arvan, et hakkan tegelikult ka kohe ilastama.
„Tere-tere!” hüüab ema tuppa hõljudes.
Tema on meist ainuke, kes on päris riides, kuna läheb kohe, kui oleme söömise lõpetanud, oma salongi avama. Nagu ikka, näeb ta rabav välja. Tal on seljas smaragdroheline A-lõikeline kleit, mis sobib perfektselt ta punakaspruunide juustega. Kui mina rohelist kannan, tekib mul kohutav tunne, et näen välja nagu kõndiv jõulukaunistus, aga ema suudab selle alati välja kanda. Ta jalutab ümber laua meid kõiki pealaele suudeldes. „Ja kuidas meil kõigil siis sel heal detsembrihommikul läheb?”
„Meil on kõik täiesti superluks, aitäh küsimast,” vastab Elliot oma kõige peenutsevama aktsendiga.
„Suurepärane!” vastab ema veelgi peenutsevama aktsendiga. Ta läheb isa juurde ning suudleb toda kuklale. „Toit lõhnab imeliselt, kallis.”
Isa keerab ringi ja haarab ta kallistusse. Me kõik pöörame pilgud kõrvale. Ma arvan, et see on hea, et mu vanemad ikka veel nii hästi läbi saavad – et nad ei istu tundide viisi kibestunud vaikuses nagu Ellioti vanemad –, kuid mõnikord on nende AÕA-d (avalikud õrnusavaldused) veidike piinlikkusttekitavad.
„Kas sulle ikka sobib Andreat pärastlõunal poes aidata?” küsib ema minu kõrvale istudes.
„Loomulikult.” Pöördun Ellioti poole. „Kas tahaksid hommikul Brighton Lanesi4 peal ühe tiiru teha?”
Tom hakkab kohe oigama. Ta vihkab kõike, millel on vähegi pistmist riiete ja ostlemisega – tõenäoliselt on see ka põhjus, miks tal on praegu seljas see jäle oranž jalgpallipusa ja punased pidžaamapüksid.
„Loomulikult,” vastab Elliot. Elliot on kohe kindlasti minu hingesugulane.
„Ja tiiru kai peale kahepenniautomaatide juurde?” lisan lootusrikkalt.
„Loomulikult mitte,” vastab Elliot kulmu kortsutades. Ma sahman talle salvrätikuga. Samal ajal kui ema läheb kapist vahtrasiirupit tooma, kummardub Elliot lähemale ja sosistab: „OMG, su eilne blogipostitus oli super. Kas nägid kõiki kommentaare?”
Noogutan ja naeratan, tundes end tobedalt uhkena.
„Ma ju ütlesin sulle. Kõik läks hästi,” ütleb Elliot üleolevalt.
„Mis läks hästi?” küsib ema laua äärde tagasi jõudes.
„Midagi,” vastan mina.
„Titanic,” vastab Elliot.
Kaks tundi hiljem oleme koos Elliotiga kai lõpus kahepenniautomaadi ees ja mängime.
„Sorri,” ütleb Elliot, tõstes üle mänguautomaatide tilina häält, „aga ma lihtsalt ei saa selle tobeda mängu mõttele pihta. Üldse. Ei. Saa.”
Sisestan veel ühe sendi ja surun käsi vastakuti, vaadates, kuidas alus sentidega ettepoole nihkub. Sendid aluse äärel värisevad – kuid jäävad paigale. Ohkan valjusti.
„Selles mõttes, et see mäng on põhimõtteliselt nagu Myspace või näiteks puder – ühesõnaga täiesti mõttetu!”
Sisestan veel ühe kahepennise ja hakkan mõttes laulma la-la-la, et Ellioti vingumist summutada. Tegelikult armastab ta kahepenniautomaadi mängu vihata sama palju, kui mulle meeldib seda mängida. Alus nihkub ettepoole ja alguses näib, et olen jälle kaotanud. Kuid siis kukub üks ääre peal olevatest sentidest alla ja see põhjustab laviini. Plaksutan õnnest, kui hunnik sente sahtlisse koliseb.
„Jess!” hüüan ja langen Elliotile kaela lihtsalt selleks, et teda veelgi enam närvi ajada.
Ta kortsutab minu poole kulmu, kuid selle järgi, kuidas ta silmad punases raamis prillide taga säravad, saan aru, et ta pingutab, et mitte naerma hakata.
„Ma võitsin!” Kühveldan raha sahtlist välja.
„Nii see on.” Elliot vaatab sente mu peos. „Koguni kakskümmend penni. Mida imet sa küll sellise elumuutva summaga peale hakkad?”
Kallutan pea ühele küljele. „Noh, kõigepealt kindlustan oma pere majanduslikult. Siis ostan endale Mini kabrioleti. Ja siis, ma arvan, et ostan ma oma heale sõbrale Elliotile huumorimeele!” Kiljatan naerdes, kui tema mängu-hoobi eest minema põiklen. „Tule nüüd, lähme vaatame linnas ringi, enne kui ma salongi tööle pean minema.”
Vanalinn on Brightonis mu lemmikkoht – peale ranna, loomulikult. Munakivitänavate ja kummaliste väikeste poodide labürint tekitab tunde, nagu oleksid astunud ümber nurga ja reisinud kakssada aastat ajas tagasi.
„Kas teadsid, et Cricketers’ Armsi nimi oli vanasti hoopis Laste and Fishcart?” küsib Elliot, kui me vanast pubist mööda jalutame.
„Last Fishcart,” ütlen hajameelselt, samal ajal kui vaatan üht tüdrukut meie poole kõndimas. Tal on peas merevaigukollane kitsaääreline kaabu ja seljas pikk mustriga pükskostüüm. Ta näeb suurepärane välja. Ma tahaksin kohe pilti teha, kuid jään sekundi võrra hiljaks ning ta kaob nurga taha.
„Ei, mitte Viimane Kalavanker – Last ja Kalavanker,” ütleb Elliot. „Last oli mõõt, mida kasutati kümne tuhande heeringa kohta – vanasti, siis, kui Brighton oli veel kaluriküla.”
„Selge, Wiki,” ütlen naeratades.
Elliot on tõesti üks kõndiv ja kõnelev Wikipedia. Ma ei tea, kuidas ta suudab nii palju suvalist infot oma pähe salvestada. Ta aju peab olema võrdne kuueterabaidise kõvakettaga. (Kuueterabaidine kõvaketas on hetkel maailma võimsaim kõvaketas – veel üks suvaline fakt, mille Elliotilt teada sain.)
Tunnen, kuidas telefon taskus vibreerib. Sõnum Meganilt. Automaatselt mõtlen sellele, mis eile rannakohvikus juhtus, ja mu suu hakkab kuivama. Kuid ta sõnum on üllatavalt sõbralik.
Hei, kas me saame ikka täna õhtul kokku? Xoxo
Ma olin tänase õhtu totaalselt ära unustanud. Selle nädala alguses olin Meganile välja pakkunud, et võiksime teha pidžaamapeo nagu vanasti. Pooleldi tegin nalja ja pooleldi üritasin viia meie sõprust tagasi selle vanasse, lihtsasse seisu, kui kõik näis nii õndsalt kerge.
„Kes see on?” küsib Elliot, kui liigume mööda ühest ehtepoest. Aken kaardub fassaadist ettepoole, justkui oleks see sõna otseses mõttes pilgeni täis kandikuid hõbedast kaelakeede, käevõrude ja sõrmustega.
„Megan,” pomisen ma, lootes, et Elliot ei kuule – või ei hooli.
„Mida see veel tahab?” küsib Elliot.
Mu süda läheb raskeks. „Ah, ta lihtsalt uuris, kas me saame ikka täna õhtul kokku.”
Elliot jõllitab mind. „Mis siis täna õhtul toimub?”
Pööran pilgu munakivitänavale. „Ma kutsusin ta enda juurde pidžaamapeole.”
„Pidžaamapeole? Ee, halloo, me oleme üheteistkümnendas klassis!”
Vaatan teda punastades.
