vabandust.” Võtan Elliotil käe alt kinni. Tal on seljas ta villane vintage-mantel. See on nii soe ja mõnus.
„Vahet pole,” lausub Elliot ohates. „Mul on esmaspäevaks vaja üks hiiglaslik ajalooprojekt lõpetada, nii et tõenäoliselt ongi mul parem koju jääda. Hei, kas teadsid, et selles majas seal oli vanasti Sussexi ja Brightoni silmahaiguste kliinik?”
See on üks asjadest, mida ma Ellioti juures kõige rohkem armastan – ta ei suuda kunagi olla pahane rohkem kui umbes kümme sekundit. Kui ainult kõik sõbrad sellised oleksid!
Kõnnime Choccywoccydoodah’ šokolaadipoest mööda just siis, kui üks paarike välja tuleb, tuues endaga kaasa magusat kuumade küpsiste lõhna.
„Äkki astuks TicToci kohvikusse ja võtaks tassi kuuma šokolaadi?” pakun Elliotile. Mul on veel pool tundi aega, enne kui tööle pean jõudma.
„Ee, kas kuu tõuseb täna öösel?” vastab Elliot teatraalselt. Ta avab ukse ja viipab mind sisse.
Kohvikus on soe ja aurune. Seda ei saa lihtsalt eitada – TicToci kohvikus tehakse Brightoni parimat kuuma šokolaadi. Meie Elliotiga peaksime seda kõige paremini teadma, me oleme sel teemal põhimõtteliselt teadusliku uuringu läbi viinud. Samal ajal kui Elliot uurib kooke letil, istun ma lauda ja vastan kiiresti Meganile.
Ikka. Tule umbes kella 8 paiku Px
„OMG!” ütleb Elliot laua juurde jõudes. „Neil on uue maitsega muffin!” Ta silmad on suured nagu taldrikud. „Vaarika ja moka maitseline.”
„Oo, vau.”
„Kas tahad ka ühte?”
Noogutan. Kuigi mul on ikka veel hommikusöögist kõht päris täis, leidub alati ruumi ühe muffini jaoks.
„Lahe. Ma lähen ja tellin ära.”
Elliot läheb tagasi leti juurde ja mina naaldun tooli seljatoele, lastes kohviku soojusel endasse imbuda. Korraga läheb kohvikuuks lahti ja üks poiss astub sisse. Ma tunnen kohe ära Ollie vanema venna Sebastiani. Ollie longib sisse tema järel. Haaran menüü ja teesklen, et uurin seda, lootes, et ta ei näe mind ning nad lähevad ja istuvad kaugemasse nurka. Kuid siis kuulen, kuidas kõrvallaua tool puupõrandal koliseb.
„Penny!”
Tõstan pea ja näen, kuidas Ollie minu poole naeratab. Seda ei saa eitada – tema naeratus on sama nunnu kui koerakutsikad. Ta istub minu kõrvale toolile. Temast üle laua vahib Sebastian mind külmalt. Sebastian on kaks aastat meist vanem ning ta on üks kõige populaarsemaid – ja ülbemaid – inimesi viimases klassis. Ta on ka kohalik meister tennises. Jutud käivad, et ükskord ütles ta Andy Murrayle, et too peaks oma tagakäelöögi kallal tööd tegema. Ma usun seda.
„Mida sa tellida tahad?” küsib ta Ollie käest napisõnaliselt.
„Ma tahaks šokolaadijäätise kokteili,” vastab Ollie.
Sebastian vaatab teda hukkamõistvalt, justkui oleks Ollie just palunud topsitäit okset. „Tõsiselt või? Palun ära ütle, et sa tahaksid nonparelle ja šokolaadipulka ka?”
Ollie noogutab ja see on esimene kord, kui olen teda niimoodi häbenemas näinud.
Sebastian raputab pead ja ohkab. „Oled sa ikka titt!”
„Olgu. Ma võtan siis kohvi.” Ollie põsed on nüüd erkpunased. Imelik on näha teda nii ebakindlana. Mul on temast tõesti kahju.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
