korras, ja nemad hüüdsid ikka ja jälle mind, kuid ma ei pääsenud nende juurde. Ma olin lõksus, täiesti üksi, pea alaspidi tagaistmel.
Õnneks me ei saanud surma. Üks abivalmis mees nägi, mis juhtus, ja peatas oma auto, et meid aidata. Päästeamet ja kiirabi olid ka väga sõbralikud, kui nad kohale jõudsid. Meid sõidutati koju ning pärast seda istusime ema-isaga kuni päikesetõusuni diivanil teki all ja jõime suhkruga teed. Ja nüüd on kõik jälle peaaegu normaalne. Mu vanemad ei räägi sellest õnnetusest enam ja meie sissesõiduteele on pargitud tutikas auto, mitte tundmatuseni moondunud romu. Kõik ütlevad mulle pidevalt: „Sul vedas, et sa viga ei saanud!” Ja vedaski. Ma tean seda. Aga asi on selles, et kuigi ma ei saanud ühtegi kriimu ega sinikat väljapoole, tundub, nagu oleks miski katki läinud hoopis minu sees. Ma ei tea isegi, kas õnnetus võis seda põhjustada, aga mul tekivad ikka ja jälle kummalised paanikahetked. Kui miski mind närvi ajab ja ma näen, et ei saa põgeneda, hakkan jälle tundma, nagu oleksin autos lõksus. Ma lähen üleni kuumaks ja värisen ning tekib tunne, et ma ei saa hingata. Seda on nüüdseks kolm korda juhtunud – ma kardan väga, et seda juhtub ka edaspidi. Ja ma ei tea, mida teha.
Loodan, et teil ei ole midagi selle vastu, et sellest kirjutan. Ma luban, et järgmisel nädalal olen jälle mina ise. Ma luban, et tuleb hunnikute viisi täiega nämmasid pilte Choccywoccydoodah’ šokolaadipoest! Aga kui keegi teist on midagi sellist, nagu ma just kirjeldasin, läbi elanud ja teil on näpunäiteid, kuidas saaks sellele lõpu teha, paaaaaaalun postitage need alla kommentaaridesse. See, et ma olen Universumi Kõige Kohmakam Inimene, on juba piisavalt halb. Ma ei taha olla ka kõige paanilisem!
Aitäh teile!
Tüdruk Online logib välja xxx
Kolmas peatükk
Järgmisel hommikul ärkan tavapärase kajakate kisakoori peale. Kahvatu talvepäikese sõrmed hiilivad läbi kardinavahede. See on hea. Viimasel ajal olen ma üles ärganud nii vara, et väljas on alles pime.
Elliotil oli õigus – blogipostituse kirjutamine aitas tõepoolest. Kirjutasin selle eile, kui ta oli koju läinud. Alguses tundus õnnetusest kirjutamine veidi kohmakas ja piinlik, aga pärast paari lauset voolasid minust lihtsalt välja kõik mõtted ja tunded, mida olin enda sees peitnud.
Seekord ei jäänud ma pärast postitamist ootama, et näha, kas keegi seda kommenteerib või jagab. Ma olin nii unine, et sulgesin lihtsalt läpaka ja läksin voodisse.
Kuni mu keha kohaneb aeglaselt asjaoluga, et peab üles ärkama ja uue päevaga tegelema, hõõrun ma silmi ja vaatan oma magamistoas ringi. Ema ja isa naljatavad, et neil ei oleks olnud tegelikult vaja mu tuba tapeetida, sest põhimõtteliselt on iga sentimeeter seinast kaetud fotodega. Kui mul hiljuti ruum otsa sai, hakkasin pilte nööri külge panema ja neid üle oma voodi tõmbama nagu peolipukesi. Enamikul piltidel on Elliot rannas lollitamas, oma vintage-riietes moedemonstratsiooni mängimas. Siis on seal veel minu lemmikfoto emast, isast ja Tomist, kes istuvad kõik ümber jõulupuu eelmise aasta esimesel jõulupühal, pihus auravad kohvikruusid. Mulle meeldib neid väikeseid erilisi hetki ajas jäädvustada. See pilt tuletab meelde ka järgmist hetke, kui ema märkas mind kaameraga nurga taga luuramas ja kutsus mu tuppa ning me kõik hakkasime laulma eriti tobedat versiooni laulust „Me soovime kauneid jõule”. Just seda ma fotode juures kõige rohkem armastangi: need aitavad õnnelikke hetki igaveseks jäädvustada ja taas läbi elada.
Võtan öökapilt oma telefoni ja lülitan selle sisse. Paar sekundit on vaikust, enne kui see e-mailile tulnud teavitustest hullub. Teen oma postkasti lahti ja näen, et see on paksult blogiteavitusi täis. Öö jooksul on tulnud hunnikute viisi kommentaare. Haaran põrandalt läpaka ja avan selle põksuva südamega. Kuigi olen Tüdruk Online’i pidanud nüüd juba aasta aega, ja kuigi mu lugejad on väga armsad ning postitavad alati väga positiivseid asju, kardan ma ikka veel, et ühel päeval läheb kõik valesti. Mis siis, kui nad arvasid, et mu eelmise õhtu postitus oli liig – liiga sünge?
Aga kõik on korras – tegelikult on kõik palju paremini kui korras. Kiiresti kommentaare läbi kerides näen sõnu „aitäh”, „julge”, „ausus” ja „armastus” ikka ja jälle esile kerkimas. Hingan sügavalt sisse ning hakkan neid korralikult lugema. Ja see, mida ma loen, toob mulle pisarad silma.
Aitäh, et seda jagasid…
Kõlab nii, et sa kannatad paanikahoogude käes. Ära muretse, minul käivad need ka…
Ma arvasin, et ma olen ainuke…
Nüüd tean, et ma pole üksi…
Õnnetus mõjutas sind kindlasti…
Suured tänud aususe eest…
Aja möödudes läheb paremaks…
Kas oled proovinud lõdvestustehnikaid?
Sa oled nii julge, et sellest rääkisid…
Ja nii edasi ja edasi, kuni tunnen, justkui oleksin sooja armastusetekki mähitud. Omamoodi hea on teada, et sellised asjad nagu „paanikahood” on päriselt olemas ja ma ei hakka lihtsalt hulluks minema. On asju, mida saan teha, et tunneksin end rohem olukorra peremehena. Pean selle kohta hiljem põhjalikumalt uurima.
Kuulen, kuidas korrus allpool avatakse mu vanemate magamistoa uks ja pehmed sammutümpsud lähevad üle mademe. Naeratan, kui mõtlen isale, kes siirdub valmistama „Laupäeva Hommikusööki”. Me Elliotiga paneme mu isa „Laupäeva Hommikusöögile” alati suured algustähed ja jutumärgid, sest see on nii tähtis sündmus. Ma ei usu, et majas jääb ükski pann kasutamata, kui isa vuhib valmis peekonit, kolme sorti vorste, kartulikotlette ja igat sorti mune, kõrvale grillitud ürditomateid ja virna maailma kõige õhulisemaid pannkooke. Mu kõht hakkab ainuüksi selle mõtte peale korisema.
Koputan viis korda seinale – see on kood Kas sa oled ärkvel? jaoks. Elliot koputab jalamaid kolm korda tagasi – Kas ma võin teile tulla? Koputan kaks korda vastu, ütlemaks, et võib. Nüüd tundub, nagu naerataks kogu mu keha. Kõik saab korda. Paanikahood lõppevad, kui õnnetuse šokk hääbub. Varsti tunnen end jälle normaalsena. Ja kohe on ju „Laupäeva Hommikusöögi” aeg!
„Pošeeritud mune või munaputru, Elliot?” isa vaatab ootusrikkalt Ellioti poole. Tal on seljas tavaline laupäevahommikune kokkamisvorm – hall dressipluus ja dressipüksid ning sinisevalgetriibuline põll.
„Kuidas sa munaputru tegid?” küsib Elliot. Igas teises kontekstis oleks see päris rumal küsimus, kuid mitte siis, kui asjasse puutub minu isa – ta on tuntud selle poolest, et oskab teha munaputru umbes kahesajal eri viisil.
„Möne pheenelt hakitud zibula ja näpuotzatäie murulauguga,” vastab isa võltsi Prantsuse aktsendiga. Ta räägib süüa tehes palju võltsi Prantsuse aktsendiga – ta arvab, et kõlab siis rohkem koka moodi.
„High five!” ütleb Elliot kätt üleval hoides. Isa lööb talle puulusikaga patsu. „Palun munaputru.”
Elliotil on seljas pidžaama ja hommikumantel. Tema hommikumantel on siidine ja kaetud tumeda veinipunase ja rohelise Pärsia mustriga. Ta näeb välja nii, nagu astunuks ta just välja mõnest vanast mustvalgest filmist. Ainult piip on veel puudu. Kallan endale klaasi mahla. Tom rühib tuppa. Veel üks tõestus, et isa „Laupäeva Hommikusöök” on äge – see ajab nädalavahetusel enne kell üheksat hommikul isegi Tomi voodist välja. Kas ta ka päriselt ärkvel on, on teine asi.
„Hommik!” ütleb Elliot veidi liiga valjusti – Tomi jaoks.
„Hmm,”
