eestlaste seltsi elus… Kõik see on aga vaid meie tulevikuvisiooni ehk Suure Hiina Plaani elluviimise eelmäng.
Esialgu püüame rakendada kõige valutumat varianti, plaani a, mis tähendaks Hiinasse siirdumist Christophi firma töölähetusena. Suurel Saksa kontsernil on Hiinas küll mitu haru, kuid aeg pole lähetuseks sobiv: maailmamajandus läheb kolinal allamäge ja firma Aasia-suunalist tegevust tõmmatakse koomale, nii et üksteise järel haihtub mitu lootustandvat võimalust. Vahetame vaatenurka ja kaalume, millise muu „alibi” kattevarjus oma unistust ellu viia. Christoph on juba ammu mõlgutanud MBA-kursuse mõtteid, aga siiani pole selleks töö kõrvalt aega olnud. Küpsetame valmis plaani b: Christoph läheb mõnda Hiina ülikooli kaheaastasele MBA-kursusele, mina teenin meile tõlketöödega elatist, õppides kõrvalt jätkusuutlikkuse tagamiseks hiina keelt. Mõeldud-tehtud! Christoph teeb ära MBA-kursuseks vajaliku GMAT-eksami ja kogub piisavalt palju punkte, et Pekingi ja Shanghai eliitülikoolidesse taotlused saata. Esimene nõusolek tuleb Pekingist ja nii otsustamegi oma tutvumispaika naasta. Müncheni töökoht ja üürileping saavad üles öeldud ja oleme valmis kuu aja pärast Pekingisse kolima…
Neli nädalat enne plaanitud äralendu käivitub aga hoopis plaan c. Christophiga võtab ühendust üks tema ärikontaktidest, kes Shanghais asuvasse Hiina firmasse paaniliselt tema profiiliga tegelast otsib. Pakutav leping võtab silme ees uduseks ja paneb kahtlema, kas palganumbrile ekslikult liigset nulli lisatud pole. Olime valmis minimaalse eelarvega tudengieluks, aga see siin… I-le paneb täpi peale Shanghai ülikoolist saabuv hilinenud vastus Christophi MBA-taotlusele: „Vabandust, olete oma doktorikraadi ja kümneaastase rahvusvahelise juhikogemuse tõttu meie MBA-kursuse jaoks liiga seenior. Meile oleks aga suur au, kui võtaksite vastu pakkumise õppida meie EMBA- ehk kaugõppekursusel.”
Seega on asi klaar – läheme Shanghaisse! Kõik soovid saavad täidetud: Christoph saab töötada oma erialal ja samal ajal õppida ihaldatud MBA-kursusel, mina saan pühenduda oma huvidele ehk hiina keele, kultuuri ja ühiskonna tundmaõppimisele ning vabakutselise tõlgi-giidina töötamisele.
Juba paar nädalat hiljem istume Müncheni lennujaamas ja ootame Shanghai-lendu. Tekib tunne, et aeg on seiskunud, jalgealune kadunud ja asun kahe eluetapi vahelisel piiril: senist Euroopa-elu ja kodu enam pole, uut Aasia-elu veel pole. Lendan tundmatusse linna võõral mandril, kus tuleb uus elu nullist üles ehitada. Kummalisel kombel ei tekita see mõte hirmu ja ebakindlust, vaid rahulolu ja isegi eufooriat. Tunnen, et olen teel täiesti õigesse kohta, teen minu jaoks õiget asja ja seda kõike tagatipuks koos õige inimesega. Mida veel elult tahta!
2008. aasta augustihommikul Shanghai Pudongi lennujaamahoonest välja astudes tabab meid kuumašokk: 40kraadine üliniiske õhk mähib meid kohe endasse ja tekitab lämbumistunde. Kas nii hakkabki iga päev olema? Sellega pole ju võimalik ära harjuda! Või on? Tuletan endale meelde, et tulin Hiinasse täiesti omal vabal tahtel, justnimelt uusi kogemusi otsima, ja ilmselt kohtan siin veel väga palju ja veelgi hullemaid asju, millega harjuda tuleb. Nii et selg sirgu, mõtted positiivseks ja harjumist alga!
„Tääksii, tääksii!” kostab äkitselt mitmest suunast. Oleme sattunud illegaalsete taksojuhtide rünnaku ohvriks. Ilmselt on meile näkku kirjutatud, et oleme esimest korda linna saabunud, lubades rahanäljastele transpordipakkujatele kerget saaki.
„Kui palju?” küsime neist ühe käest hiina keeles. Juht põrkub hiina keelt kuuldes kohkunult tagasi, kuid kogub end veidi ja lajatab enesekindlalt:
„Kuussada jüaani! Väga odav!”
Naerame ta välja ja siirdume ametliku taksojärjekorra poole. Meil on kodutöö tehtud ja teame, et siit peaks linna saama 150 jüaaniga.
Varsti maandumegi legaalse, töötava taksomeetriga varustatud Volkswagen Santana tagaistmele ja hakkame akna tagant möödalibisevat ümbrust uudistama. Nii kaugele, kui silm ulatub, käib vilgas ehitustegevus ning üks pilvelõhkujate kompleks kerkib teise järel. Sekka näeme ka tehnikaparke ja madalate ühepereelamutega rajoone. Umbes tunni aja pärast jõuame linna kaheks jagava Huangpu jõe juurde, mille ületamiseks keerutame uskumatu arhitektuuriga, mitmekorruselisi kaheksaid moodustaval sillal. Jõgi on iseenesest vaevalt kilomeetri laiune, aga sild oma keerdude ja käändudega venitab kokku kaheksa kilomeetrit. Ja selliseid sildu on siin mitu, silma hakkab vähemalt kolm. Lisaks teame, et jõe all kulgeb veel mitu tunnelit ja metrooliini.
Shanghai saab laias laastus jagada kaheks osaks: Pudong ja Puxi. Pu tähendab jõge, dong ida ja xi läänt. Seega tähendab Pudong „jõest ida pool” ja Puxi „jõest lääne pool”. Selline jaotus on aga uuema aja sünnitis, sest veel kakskümmend aastat tagasi ei olnud jõest ida pool mingit linnapoegagi, siin laiutasid vaid riisipõllud ja sood. Meie Müncheni hiina keele õpetaja rääkis, et kui tema üheksakümnendate aastate alguses Shanghais ülikoolis käis, siis ei olnud jõel veel ühtegi silda ega tunnelit.
„Teisel pool jõge ei käidud, seal lihtsalt polnud mitte midagi,” rääkis ta meile.
Praegust pilti vaadates on seda raske uskuda. Nüüd laiutab jõest ida pool saja ruutkilomeetri raadiuses selline superlinn, kuhu võiks vaevata kümme Eesti elanikkonda ümber asustada. Huangpu jõgi, mis oli vanasti linna idapoolne piir, on tänapäeval supermetropoli selgroog ja selle kahele kaldale on paigutatud linna kõige tähtsamad hooned. Idakaldal asuva uue finantskeskuse Lujiazui rajoonis kõrguvad Shanghai ja kogu maailma kõrgeimad pilvelõhkujad. Neist kõige tähtsam on järgmine kolmik: teletorn Aasia Pärl, Jin Mao torn ja Shanghai Maailma Finantskeskus.
Teletorn ehk Aasia Pärl koosneb üheteistkümnest roosast pärlitaolisest munast, neist kõige suurema läbimõõt on 50 meetrit. See oli ka esimene torn, mis 1994. aastal jõe idakaldale püstitati. Torn on pisut naivistlik ning arhitektile olevat lihtsakoelisust ette heidetud. Hiinas, kus kitšilävi on tunduvalt kõrgem kui Põhja-Euroopas, on torn aga minu arvates täiesti omal kohal ja lisab oma roosade ümarate vormidega maskuliinse ja futuristliku linna õhustikku pehmet naiselikkust.
Jin Mao ehk „kuldse õitsengu” torn on siksakiline, veidi pagoodi meenutav 420 meetri kõrgune iludus, mis teiste pilvelõhkujate seast pliiatsina mitu peajagu kõrgemale sirutub. Kaheksatahulisel tornil on 88 korrust ja selle konstruktsioon koosneb kaheksast lülist, millest iga järgmine on eelmisest kaheksandiku võrra lühem. Torn avati 1998. aasta kaheksanda kuu kahekümne kaheksandal päeval. Tõesti, kui asi puutub õnnenumbritesse, ei jäta hiinlased midagi juhuse hooleks.
Kõige kõrgem, ulmeline ja peaaegu poole kilomeetri kõrgune (492 meetrit) Shanghai Maailma Finantskeskus on põhjamaiselt lihtsa joonega kujundatud sihvakas hoone, mille lamedas ülaosas haigutab hiigelsuur trapetsikujuline avaus.Silmitseme hoonet huviga, vaatame Christophiga teineteisele otsa ja ütleme nagu ühest suust: „Pudeliavaja!” Tõesti, esimene asi, mis hoonet nähes meenub, on tavaline õllepudeli avaja. Miks nii? Kas arhitekt ise selle peale ei tulnud? Või oli see taotluslik?
Veidi hiljem loen tarkadest allikatest, et torni avaus oli esialgu kavandatud ümmargusena, lähtudes hiina traditsioonilisest arhitektuurist ja feng shui teooriast, mille kohaselt nelinurk tähistab maad ja ring taevast. Kandilise torni tipus olev ümmargune ava oli arhitekti meelest poliitiliselt ja kultuuriliselt igati korrektne, pealegi oleks see moodustanud kauni mõttelise seose naaberhoone Aasia Pärli ülemise munaga. Linnavalitsus niimoodi ei arvanud. Torn oli juba pooleldi valmis, kui ühe parteifunktsionääri peas lõi jooniseid vaadeldes põlema punane lambike: Jaapan! Torni kuju meenutab tõusva päikese maa lippu! See oli nagu punane rätik härjale. Jaapan on igale korralikule parteipropagandat järgivale hiinlasele vihkamise ja varjatud kadeduse objekt number üks. Seega ei tulnud kõne allagi lubada tõusva päikese sümbolit Shanghai kohale kõrguma. Vaene arhitekt pidi viimasel hetkel ja kiiruga torni avause kandiliseks disainima. Kui temalt hiljem küsiti, kas tal on midagi selle vastu, et torni valdavalt pudeliavajaks
