pikkuses reas art deco ja uusklassitsistlikus stiilis eelmise sajandi alguse vana finantskeskuse hooned, üks ilusam kui teine. Kaldapealsele on rajatud kena promenaad, mida kutsutakse Bundiks. Bund tähendabki hindi keeles kaldapealset ja ilmselt tuli see sõna siia Indiast koos inglise kolonisaatoritega. Bund on Shanghai kõige tähtsam turismipiirkond ja öeldakse lausa, et kes pole Bundil käinud, pole Shanghaid näinud. Piltide ja siin kandis reisinute kirjelduste järgi tean, et õhtuti, kui pilvelõhkujate ja jõge mööda sõitvate turismilaevade tuled süüdatakse, avaneb Bundilt selline vaatepilt, et lööb igaühe pahviks.
See siis ongi Shanghai, millest saab vähemalt paariks järgnevaks aastaks meie uus kodulinn. Täna hakkame kirjutama oma Shanghai-elu raamatut. Praegu on see veel üsna tühi, aga iga järgmine päev hakkab sinna tooma uusi muljeid ja kogemusi. Väga põnev, millised need küll on!
PUXI – HURMAV HIIGELHIRV JA VANA PRANTSUSE PIIRKOND
Jalutuskäik vanalinnas. Hiina teeninduse imed. Otsime korterit. Kokkupuude bordelliga.
Esimeseks kaheks nädalaks olen broneerinud hotelli Shanghai südalinnas. Täpselt kahe nädala pärast peab Christoph tööle asuma. Loodame selle aja jooksul kinnisvaraturust ülevaate saada ning ka muidu linnaga lähemalt tutvust teha.
Meie esimene peatuskoht on aadressil Julu Lu ehk Hiigelhirve tänaval asuv hotell Möller Villa endises Prantsuse linnaosas. Tumedatest piparkoogitaolistest kividest lugematute tornidega müstiline gooti loss sobiks mõne muinasjutufilmi tegevuskohaks, mitte Shanghai linnasüdamesse, kus ta pilvelõhkujate ja hiinapäraste ridamajade naabruses kummalise võõrkehana tundub. Lossi ehitas 1930. aastatel ekstsentriline rootsi ärimees Eric Möller oma tütrele. Legendi kohaselt olevat selgeltnägija ärimeest hoiatanud, et kui hoone valmis saab, siis tabab teda ebaõnn. Nii veetiski Eric aastaid Ülemiste vanakesena majale pisitäiendusi lisades, kuni ühel hetkel tundis, et nüüd on tõesti kõik valmis ja täiuslik. Selleks ajaks olid kätte jõudnud 1940. aastad ning Hiina sattus kaosesse: Jaapani invasioon, kodusõda, kommunistide võimuletulek ja natsionaliseerimine, mis kõik Shanghais elavad välismaalased nelja tuule poole laiali pillutas ning nende maise vara punajõudude meelevalda andis. Ka rootslane Eric ja tema pere polnud erandiks.
Tunnen hotellis elades selgelt selle maja kurva saatuse ängi. Interneti ilupildid hubasest ja kodusest öömajast osutuvad petlikuks, selle asemel ootab meid tume-sünge maitsetu sisustus ja noorusajast kurbtuttavlik nõukogulik teenindus.
Leiame hotellitoa laualt kupongi, mis lubab äsja saabunutele hotellikohvikust tasuta kohvi. Tore, olemegi lennust veidi räsitud, terve pikk päev on aga veel ees. Liigume allkorrusel asuvasse kohvikusse, kus annan kupongi igavlevale teenindajale ja küsin kaks tassi kohvi. Kui joogid joodud, saame arve ja mul lähevad silmad suureks:
„Siin on kirjas 50 jüaani, aga ma andsin teile kupongi, mis lubas tasuta kohvi.”
„Saabki, aga ainult ühe kohvi.”
„Kuidas palun? Meil on ju kahene tuba, ei saa ju olla, et kupong on ainult ühele?”
„On küll. Teise kohvi eest tuleb tasuda 50 jüaani.”
Kiristame hambaid ja tasume oma senise elu kalleima kohvi, helepruuni lahustuva leotise eest peaaegu viis eurot. Saame hiina teeninduse esimese õppetunni: siin pole oluline pakkuda head teenindust, et klient tagasi tuleks. Tähtis on klient kohale meelitada ja raha kiiresti kätte saada. Miljardilise elanikkonnaga riigis pole mõtet panustada püsiklientidele, vaid trikkidele, mille abil ühekordselt saabuvatelt massidelt seitse nahka koorida.
Neelame õppetunni alla ja otsustame minna linna kodustama ehk jalgsi rändama ja ümbrusega tutvuma. Hiigelhirve tänaval leiame veel mitu taimede ja laga sisse peituvat Okasroosikese lossi taolist imetabast ehitist. Silma jäävad ka mõned pesuehtsad juugendstiilis kaunitarid, mille ilu on paraku käest lastud. Võib aimata, et need villad on kunagi olnud ühepereelamud, nüüd aga elab neis lugematul arvul eri leibkondi, kellest igaüks on viimastel aastakümnetel oma osa vajaduse järgi ning sugugi mitte sünkroonselt lappinud ja kohendanud. Lisaks on kõik aknatagused ja rõdud täis kuivavat pesu, mis majade välisilmet eriti ei kaunista. Minilossidega vaheldumisi on näha kvartalite kaupa vana Shanghai shikumen’i ehk kivivärava stiilis elumaju, mis on segu anglosaksi ja Lõuna-Jangtse arhitektuurist: müüridega ümbritsetud kahe-kolmekordsed rõdudega ridaelamud, mille vahel kulgevad kitsad tänavad ja keeb ehe Hiina elu.
Millest selline arhitektuuriline segapuder? Põhjust tuleb otsida Shanghai eripärasest ajaloost, mis on küll kuulsusrikas, kuid suhteliselt lühike. Esimene kalandusasula nimega Hu, mis tähendab bambusest kalapüügiriista, tekkis siia kanti 11.–12. sajandil, umbes samal ajal, kui ka Tallinn maailmakaardile ilmus. Hiina mastaabis oli Hu aga üsna tähtsusetu linnake. Kuni ajaloo käiku sekkusid eurooplased.
Juba 17. sajandist alates kauplesid Hiinas aktiivselt briti kaupmehed, kasutades selleks ainukest väliskaubanduseks avatud Kantoni sadamat Shanghaist tükk maad lõunas. Britid tarbisid agaralt Hiina teed, siidi ja portselani, hiinlased ostsid Inglismaalt veidi villa ja maitseaineid. Brittide isu Hiina kaupade järele kasvas pidevalt, hiinlaste huvi Briti kaupade järele oli aga nigel, nii et kaupmehed olid sunnitud maksma puhtas hõbedas. See viis Briti riigieelarve pankroti äärele. Inglastel oli hädasti vaja leida hiinlaste silmis atraktiivne kaubaartikkel. Ja leitigi! Hiina kaupade eest hakati pakkuma Indiast toodud oopiumi. Nüüd sai kord majja: brittide kasvav teeisu kulges paralleelselt hiinlaste kasvava oopiumitarbimisega ja peagi olid pooled Lõuna-Hiina elanikud oopiumisõltlased.
See ei meeldinud sugugi Hiina keisrile ja ta otsustas Kantoni sadamasse saabunud oopiumilaadungiga laevad arestida. Puhkes niinimetatud oopiumisõda, kus hiinlased imekiiresti lüüa said. 1842. aastal kirjutati alla Nanjingi rahulepingule, mis lajatas Hiina keisririigile kaela äärmiselt alandavad tingimused. Lepingu kohaselt pidi Hiina avama välismaalastele kauplemiseks viis sadamat, nende hulgas Shanghai. Välisriikidele anti luba rajada Hiinas oma asundused, kuhu kohaliku keisri võim ei ulatunud. Peale selle läks Hongkong „igavesest ajast ja igavesti” brittide valitsemise alla.
Juba järgmisel, 1843. aastal avas Suurbritannia Shanghais oma konsulaadi ja asunduse. Sellest võtsid kiiresti eeskuju ka teised riigid, nii et Shanghais tekkisid Briti, USA, Saksamaa, Prantsusmaa ja Jaapani valdusalad ehk kontsessioonid.
Tänu geograafilisele asukohale Jangtse jõe deltas ja kaugusele Hiina keisrist tekkis Shanghais tõeline kaubanduse, äri, kinnisvara, panganduse, kindlustuse ja transpordi buum, ka kunst ja kultuur õitsesid, mistõttu linna hakati nimetama ida Pariisiks ja ida pärliks. Samas lokkasid siin korruptsioon, kuritegevus, narkomaania ja prostitutsioon, millest tekkis teinegi hüüdnimi – ida hoor. Elu juhtisid võõroligarhid ja ainult välismaalastest koosnev linnavalitsus.
1949. aasta kommunistide võimuletulekuga natsionaliseeriti kõik ettevõtted ja eravaldused ning välismaalased lahkusid ummisjalu Hiinast. Narkomaanid võõrutati oopiumist, lõbutüdrukud saadeti ümberkasvatusele ja hiinlased võtsid linna taas oma juhtimise alla.
Ühelt poolt on shanghailased oma internatsionaalselt kirju ajaloo üle uhked ja peavad Shanghaid Hiina kõige rahvusvahelisemaks linnaks, teisalt tuntakse lääneriikide saja-aastase ülemvõimu tõttu siiani rahvuslikku alandust. Välismaalasi nii vihatakse kui ka imetletakse. Üldiselt aga valitseb pragmaatiline mõtteviis: ole sa välismaalane või hiinlane, kui juba Shanghaisse tuled, siis jäta siia palju raha. Sest raha on shanghailaste jumal.
Hiigelhirve tänaval ja lähiümbruses pikki jalutuskäike tehes saab meile üha selgemaks, et soovime uue kodu rajada just siia, mägivahtrapuudega palistatud ning madalate majadega õdusasse Prantsuse kontsessiooni. Olustik on väga ehe ja idülliline ning miski ei reeda, et Hiina kõige luksuslikumate hotellide, kaubanduskeskuste
