mõtte sõnadesse:
„Tead, Anneli, ma olen maailma eri paikades juba mitmel pool vanades ja muinsuskaitse all olevates korterites elanud. Shanghais polegi mingit õiget vanalinna, need niinimetatud vanad korterid on kõige rohkem sada aastat vanad. Kui me juba Shanghais oleme, siis äkki peaksime hoopis valima selle, mis linna kõige paremini sümboliseerib – nimelt pilvelõhkujad! Ma pole kunagi varem kaheksandast korrusest kõrgemal elanud.”
Tõsi ta on – Shanghai uuema arhitektuuri võib jagada peaasjalikult kolme kategooriasse: 30–40korruselistest elamukompleksidest koosnev „alusmets”, kuni 60korruselised büroohooned ja mõned üksikud kuni 100korruselised ülikõrged hooned. „Alusmetsa” hooneid, keskeltläbi 100 meetri kõrguseid elamuid on Shanghais tuhandeid. Seega ei tohiks olla mingi probleem nende seast ka meile sobiv kodu leida. Piirkonna puhul me esialgu järeleandmisi ei tee – ka meie armsas vanas Prantsuse kontsessioonis või selle piirialadel on piisavalt palju kõrghoonetest elamuid.
Järgmisel päeval annamegi maaklerile oma muutunud või õigemini avardunud soovidest teada ja hakkame kõrghoonetes asuvaid elamuid läbi kammima. Enamik neist asub suurtes, aiaga piiratud ja turvameeste valvatavates hiigelkompleksides, mille keskele jäävad park, veesilm ja mänguväljak, mõni on varustatud ka spordikeskuse, poekese ja isegi lasteaiaga – tõeline linn linnas. Kõrghoonete korterid ja ümbruskond on vanade ridamajadega võrreldes oluliselt puhtamad ja praktilisemad. Juba samal päeval satume korterisse, mis meile kohe meeldima hakkab: suur, kahe magamistoa ja rõduga korter 20. korrusel. Korteri „kiiksuks” on hiinapärane mööbel ja koridori kitšilik peegelsein suurte oranžide kuldkaladega. Rõdult on kauguses aimata Shanghai kuulus siluett finantskeskuse ja teletorniga. Otsustame, et tahame hiljem tagasi tulla, et ka õhtust vaadet näha.
Meid teraselt jälgiv pererahvas, pensionieas paarike, saab kohe aru, et korter meile meeldib.
„Kui üürida soovite, siis peate kiiresti ära otsustama ja ettemaksu tegema. Üks lapsega austraallanna tahab ka seda korterit, sest siis saab ta oma lapse siia kõrvaltänavasse rahvusvahelisse lasteaeda panna.”
„Meil pole täna raha kaasas, aga kas sobib nii, et tuleme homme veel korra õhtust vaadet vaatama ja siis otsustame?”
„Hea küll, paneme austraallanna siis natukeseks ootele. Te olete toredad inimesed ja räägite natuke ka hiina keelt, nii et me eelistame üürnikena just teid.”
Kiitus kõditab kõrvu, kuigi pole kindel, kas nad tõesti nii mõtlevad või lihtsalt manipuleerivad meiega mesikeelselt. Aga korter meile meeldib ja kena pererahvas on siinjuures suureks plussiks.
Jalutame mööda õdusat puiesteed tagasi Hiigelhirve tänavale ja võtame hotellitoas ette nähtud korterite sihipärase analüüsi. Christoph teeb Exceli tabeli, mille horisontaallahtrisse kannab vaadatud korteritest paremiku, vertikaallahtrisse meile kõige olulisemad tegurid: valgusküllasus, piirkond, külalistetoa ja rõdu olemasolu, puhtus jne. Seejärel hakkame ristikesi jagama. Täna nähtud 20. korruse korter võidab ülekaalukalt kõigi teiste ees. Meil endiselt sügaval hinges kripeldav laimiroheline korter Rahu ja Õnne tänaval põrub üllatuslikult kolinal kõikides kategooriates.
Jääb vaid teha liiklustest ehk välja selgitada, kui kiiresti jõuab potentsiaalse uue kodu juurest hommikusel tipptunnil Christophi tulevasse töökohta, teisel pool jõge asuvasse tehnikaparki. Metroojaama kahjuks lähedal pole, nii et üle jääb vaid takso. See pole üldse paha variant, sest taksondus on Shanghais hästi korraldatud – masinateks on täitsa kobedad Volkswagen Santanad ning neid leidub linnas ohtralt ja poolmuidu. Võtamegi järgmisel varahommikul Hiigelhirve tänavalt takso, esitame juhile paberi hiina kraapsjalgadega kritseldatud aadressiga ja asume teele. Sõidame ja sõidame ja jäämegi sõitma… Liiklusummikuid otseselt pole, kuid linna mitmekorruselised kiirteed on hommikusel tipptunnil autosid paksult täis ja tempo pole kuigi kiire. Lisaks tuleb ületada linna läbiv Huangpu jõgi tunneli või silla kaudu, mis kõik moodustavad parajad pudelikaelad. Hiigelsuure oranžidest kividest tehasehooneni jõudes vaatame kella ja see võtab meid kukalt kratsima: sõit võtab aega enam-vähem täpselt poolteist tundi. Kas tõesti peab Christoph iga päev oma elust kolm tundi liikluses veetma? Või peaksime oma pesapaiga töökohale lähemale otsima? Mõte loobuda kodust kaunis Prantsuse kontsessioonis tundub väga vastukarva. Jätame praegu selle mõtte lõpuni mõtlemata ja loodame, et aeg toob selgust. Meil pole ju kiiret, võime veel paar nädalat firma kulul hotellis elada.
Christoph võtab vahepeal oma tulevase töökohaga ühendust ja kuuleb, et kuna firma katab osa üürikuludest, saame üürilepingu sõlmida alles pärast seda, kui ta on tööle asunud, seega nädala pärast. Peale selle kavatseb firma saabumispaketi osana ka omalt poolt meile korterite näitamise korraldada, ja seda töökohale lähemas Pudongi linnaosas. Küllap nad arvavad, et vaesed väljamaalased on suurlinnas nagu peata kanad ega saa omadega ise hakkama. Peame seda küll liigseks ninnu-nännutamiseks, aga mõistame, et pakkumisest ära öelda pole ilus. Mis seal ikka, vaatame üle, mis neil meile näidata on – aga nagunii valime korteri Hiigelhirve tänava kandis!
Õhtul oma lemmikkorterit taas külastades ja rõdult õhtust vaadet imetledes anname pererahvale torkega südames teada, et saame üürilepingu sõlmida alles nädala-kahe pärast. Teame, et korter ei pruugi meid nii kaua oodata. Pererahvas mõistab meid ja lubab võimaluse korral viivitada. Austraallannast igal juhul enam juttu ei tehta.
SHANGHAI EESTLASED
Eestlaste otsingud hiigellinnas. Olümpiamängud.
Hemingway olevat öelnud, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase. Shanghai on teadupärast sadamalinn suure tähega, mistõttu asun üsna optimistliku meelega juba enne kohalesõitu Shanghai eestlaste jälgi ajama. Tulemus paneb aga kukalt kratsima: info on väga napp, et mitte öelda olematu. Kirjutan Pekingi Eesti saatkonda ja mujalegi, kust loodan leida pädevaid inimesi mu küsimusele vastamiseks. Tulemus on null. Lõpuks kuulen ühelt kunagi Pekingis õppinud eesti üliõpilaselt, et Shanghais pidavat pesitsema keegi eestlane Priit. Perekonnanime ja kontakte ta paraku ei tea. Nuhin edasi ja leian netiavarustest meiliaadressi, mis võiks hea õnne korral kuuluda sellele müstilisele Priidule. Saadan meili teele ja vastuseks on vaikus. Hmm, kas saab olla tõsi, et olen ainuke eestlane, kes on maailma suurima riigi 20 miljoni elanikuga metropoli tee leidnud? Kas rändamiskihu poolest kuulsad kaasmaalased lähevad tõepoolest maailma avastama vaid Soome, Iirimaale ja Austraaliasse, kus on lootust sooje töökohti leida ja kus on garanteeritud lihtsasti õpitav keel, tuttav kultuur ja mõnel juhul ka mõnus kliima?
Christoph jälgib mu ponnistusi väikese muigega ja tögab aeg-ajalt:
„Milleks kogu see vaev? Miks sa üldse tahad sõita teise maailma otsa võõrast keelt ja kultuuri õppima, kui sulle on nii oluline sealt kaasmaalasi eest leida?”
„Sul on lihtne rääkida – ükskõik kus sa ka ei maanduks, võid alati olla kindel, et seal on suur sakslaste kogukond ees ootamas. Shanghais on 20 000 sakslast, Saksa konsulaat, kaubanduskoda, veel sadu erinevaid Saksa ühinguid. Ka mitu su tulevast töökaaslast on sakslased. Sa ei saaks ilma sakslaste otsa komistamata hakkama ka siis, kui sa neid iga hinna eest väldiksid. Kas sa kujutad ette, mis tunne on elada võõra kultuuri sees, kus keegi pole kunagi su kodumaast midagi kuulnud? Kas sa kujutad ette, et pead iga päev selgitustööd tegema, et su koduriik tõesti eksisteerib, ja oma maa parimat saadikut mängima? Kas sa kujutad ette, et pead pidevalt kinnitama, et sa pole venelane, et Eesti pole arengumaa ja ei asu ei Balkanil, Kesk-Aasias ega Põhja-Aafrikas? Kas sa kujutad ette, kui vabastav on sellises keskkonnas aeg-ajalt suhelda kaasmaalastega, kellele pole vaja oma päritolu algtõdesid selgitada?”
Christoph teab hästi, millest ma räägin. Kui me kaks aastat tagasi Pekingis keelekursusel kohtusime, olin selle kooli ajaloos
