ja rögastavad valjuhäälselt. Pisikestest tänavaputkadest saab osta kõike, alates nuudlisupist kuni kingapaelte ja elektrimootoriteni. Putkapidajate lapsed mängivad tänavatolmus koos kassidega. Aeg-ajalt tuterdavad vastu pisikesed lömmisninalised, roosade lehvide ja papudega varustatud pekingi paleekoerad. Suuri koeri satub ette harva, nende pidamise eest linnas tuleb riigikassasse pirakat maksu maksta. Õhtu saabudes kogunevad mehed tänavanurkadele Hiina lauamängu mahjong’i mängima, T-särgid leitsaku tõttu rinnuni üles keritud, paljastades suured õllekõhud. Tänavatel patseerivad pidžaamades ja öösärkides paarikesed, mõned juukserullidega koduperenaised ruttavad koju süüa vaaritama, käes suured kotid turult ostetud söögikraamiga.
Kujutame elavalt ette tulevast elu vanas shikumen’i-ridamajas, kus Christoph käib õhtuti koos meestega paljast kõhtu sügamas ja elu üle valjuhäälselt arutlemas, mina teises nooruses „tüdrukutega” hommikul taiji-võimlemist tegemas ja õhtuti käriseva maki saatel diskot tantsimas.
Leiame tänavalt ühe väikese kinnisvarafirma ja loeme selle aknal olevaid kuulutusi. Maaklerid sööstavad kaarnaparvena meie juurde ja püüavad kaupa teha. Selgitame hiina, inglise, kehakeeles, et soovime kahe magamistoaga korterit siia piirkonda, eelistatult vanas majas. Meie ette lükatakse nooruke ja kõhnuke Harry Potteri prillidega maakler, kes palub end kutsuda nimega Peter. Ta lubab homme hommikuks sobivad kohad vaatamiseks välja otsida. Liigume edasi ja leiame veel paar kinnisvarafirmat. Järgneb eelnevaga sarnane protseduur ja nii saame ka homse pärastlõuna korterijahiga sisustada. Hmm, paistab, et uue kodu leidmine kulgeb palju lihtsamalt, kui loota oskasime – oleme Shanghais alles esimest päeva, aga juba asjad sujuvad!
Järgmisel hommikul eksleme veidi ringi, enne kui suudame kinnisvarafirma asukoha uuesti tuvastada, ning jääme mõned minutid hiljaks. Peter ootab meid juba uksel, vaatab demonstratiivselt kella ja teatab rangelt:
„Te jäite seitse minutit hiljaks! Miks te täpsed pole?”
Vahetame Christophiga pilke ja pööritame silmi. Teame, et Hiinas on ka pooletunnine hilinemine üsna tavaline, seega pole maakleri reaktsioon meie arvates sugugi adekvaatne. Eriti arvestades asjaolu, et ta peaks olema meie teenindaja, mitte lasteaiakasvataja rollis. Jääme vastuse võlgu ja siirdume esimest potentsiaalset uut kodu vaatama.
Selleks osutub shikumen’i tüüpi ridamaja alumise korruse korter, mille juurde kuulub ka väike siseaed. Korteri suurus ja sisustus on täitsa kenad ja eriti meeldib mulle aiake, mis haiseb küll kõvasti kõdu järele, kuid meenutab veidi mu õdusat Kopenhaageni-kodu ajaloolises Nyboderi rajoonis. Mis aga ei sobi, on vähene valgus. Kuna kavatsen palju aega kodukontoris veeta, siis on mu esmaseks nõudeks valgusküllasus. Midagi pole teha, sellest siin ei saa meie uut kodu.
Järgmisena vaatame Prantsuse stiilis hiigelkorterit muinsuskaitse all olevas majas. Suured avarad valget värvi ruumid, stukklaed ja kaminad… Christophile korter meeldib, minus aga tekitab millegipärast võõristust. Vaidleme ja arutleme korteri eeliste ja puuduste üle, kuni kuuleme, et hind on meie eelarvest pea kaks korda kõrgem. Hmm, miks Peter meid üldse siia tõi?
Kõnnime edasi tänavale, mille nimi meile kohe väga meeldima hakkab: Anfu Lu ehk Rahu ja Õnne tänav. Võtame seda kui head ennet ja loodame ootusärevalt, et saame just siia oma tulevase pesa rajada. Korter ei petagi meie lootusi. Jällegi on tegemist vana ridamajaga, mille kaht korrust läbiv korter on loominguliselt renoveeritud. Eriti meeldib meile elutoa laimiroheline sein ja ülemise korruse tualeti lahtistest kividest põrand. Väline sära petab nii ära, et isegi mõned kummalised detailid, näiteks see, et kogu korteris, kaasa arvatud WCdes, pole ühtki ust, ei kahanda meie vaimustust. Kui lahkuma asutame, sõidab mopeedi seljas kohale korteriomanik, viiekümnendates aastates korpulentne muhe mees. Teeme tutvust ja kuuleme, et ta on lähedal asuva džässiklubi omanik. Hüvasti jättes pilgutab ta meile silma ja sosistab, et eelistab üürnikena just meid. Teeme nimekirjas selle korteri taha suure (laimi) – rohelise plussmärgi ja jätkame jahti.
Pärastlõunal kohtume uue maakleriga, kes palub end kutsuda nimega John. Välismaalastega kokku puutuvad hiinlased võtavad endale tihtipeale mitteametliku lääneliku eesnime, sest Hiina nimed nagu näiteks Zhang Ming Qu, Wang Shun ja Lin Hong Hong ei kipu lääne taustaga inimestele kuidagi meelde jääma. Hiina meesterahvaste levinumad „valenimed” on näiteks Peter, James ja Chris, tüdrukutel Jennifer, Wendy ja Linda või nunnufaktoriga nimed nagu Dreamy, Queeny, Sweetie jms. Mõned noored lähevad aga keele- ja kultuurivõhiklikkuse tõttu oma välismaise nime valikuga natuke alt. Nii näiteks olen kohanud hiinlasi, kelle nimesildil või – kaardil ilutseb eesnimena Goethe, Seventeen, Volvo, Ass, Kino, Potato ja muud sellist.
Johni juhendusel külastame veel mõnda vanas Shanghai ridamajas asuvat korterit. Päeva lõpuks peame enesele tunnistama, et shikumen’i-korterid on küll romantilised, ajaloolised ja ehedad, aga… mitte just väga praktilised. Näiteks ühe suure, maast laeni ja kogu seina katva rõduaknaga korter on valgusküllane ja meile meeldivad ka kenade hiinapäraste nikerdustega aknaraamid, kuid aknaliistude vahel on vähemalt sentimeetripaksused praod, mistõttu toas valitseb sama temperatuur mis õues, ehk talvel nullilähedane ja suvel üle neljakümne kraadine. Või teine korter, kus elutoa kõrval asuva WC sein ulatub vaid meetri kõrgusele põrandast, jättes tualetikülastaja privaatsed kehaosad küll peitu, kuid ei takista aroomide levimist. Arutame omavahel, et sellise arhitektuurilise lahenduse eesmärk on ilmselt hiinlaste praktiline meel: külalisi elutoas võõrustades pole vaja „asjale” minnes jutuajamist katkestada, vaid kõiki jutte saab potil istudes ja silmsidet säilitades kenasti jätkata.
Veel hakkab silma see, et üüriturul pakutavad ridamajakorterid on seestpoolt küll enam-vähem ära kasitud, kuid nende uste ja akende taha jäävad üldkasutatavad ruumid on pehmelt öeldes ropult räpased. Mis kasu on korteri juurde kuuluvast kenast rõdust, kui sellega ühenduses oleval naaberrõdul lokkav mitmekümneaastane kultuurikiht ei lase ei hingata ega vaadet nautida? Ja mis kasu on kenast ja puhtast korterist teisel korrusel, kui sealt välja pääsemiseks tuleb turnida mööda üldkasutatavat kitsast redelitaolist treppi, mida katab mitmeaastane tolmukiht ja ämblikuvõrgud, nii et heledamad riided saavad silmapilkselt ära määritud?
Meie lemmik – laimiroheline korter – on aga nii puhtuse, hinna kui ka ümbruse poolest talutav ja troonib nimekirja tipus. Seetõttu oleme rõõmsad, kui ka John meid juhuslikult sedasama korterit vaatama viib ja tagatipuks veidi odavamat hinda küsib. Meile meeldib ka tõik, et korteriomanikul on oma džässiklubi – see tundub kuidagi kultuurne ja peen. Lahe, kui meie Shanghai-tuttavate ringi hakkavad kuuluma muusikud ja muidu kultiveeritud inimesed!
Oleme oma otsuse juba peaaegu langetanud, kuid võtame veel natuke mõtlemisaega. Õhtul läheme sealsamas lähedal asuvat džässiklubi oma silmaga kaema. See asub kenal tänaval väikeses Prantsuse stiilis villas läbi kolme korruse. Teeme kõigepealt väikesed dringid esimese korruse baaris, kus oleme juhtumisi ainsad külastajad. Arendame püüdlikult inglise keelt kõneleva noorukese hiina baarimehega vestlust ja uurime, millised toredad džässansamblid siin siis esinemas käivad.
„Eee… ega siin elavat muusikat eriti tihti ei harrastata.”
„Mis siin kolmel korrusel siis toimub?”
„Esimesel korrusel on baar, teisel kabinetid väiksemate VIP-seltskondade jaoks. Kolmandal korrusel on klubi peamine sissetulekuallikas – bordell.”
Oleme pahvid. Tunnistame baarmenile, et kaalume tema ülemuselt ehk klubi omanikult korteri üürimist. Ta vaatab ümberringi, kummardab meile lähemale ja ütleb vaikse häälega: „Ärge selle mehega küll tegemist tehke! Tema ärid ei kannata valgust ja tal pole moraali ega südametunnistust. Võite oma nime ära määrida või rahaga mööda pükse saada.”
Öösel hotelli poole jalutades arutame Christophiga,
