ei ole tal veel elus kunagi olnudki.
Ent siis hakkas laps nutma. Sellist tavalist titenuttu. Ja Hideaki sai aru, et naine oli pillanud relva niipea, kui Scott ja Loudon tulid, ja lapsele rinda andma hakanud…
„Oled sa terve? Laps?” Ta laskus nende juurde põrandale Scoti kõrvale.
Naine vaatas teda mõistmatult. Siis ilmus ta suunurkadesse imeõrn naeruvine. „Hid. Sina ka siin. Ei, Varg on terve. Vinc…” Naeratus kadus. „Vinc kaitses meid… Ta… ta.. ta tõi meid siia ja läks… ta ütles, et ma pean vastu pidama. Et keegi ikka tuleb… ta…”
„Ega sa Lizist midagi ei tea? Lastest?” küsis Scott.
Yasmine piidles teda paar sekundit. „Ei. Me ei näinud kedagi. Vinc sai juba alguses pihta. Ma aitasin ta püsti. Me tulime ja ta tulistas ja… siis olime siin ja… ja ma ei saanud verejooksu pidama ja ta… Ta ütles, et ma pean vastu pidama. Tema taga. Näitas, kuidas relva kasutatakse. Et ma suudaksin väikest Vargi kaitsta. Suutsingi.”
„Reniard, me peame siia jääma, kuni nad saavad meile kopteri järele saata,” kuulis Hideaki Loudoni häält. Mees oli tõusnud ja paar sammu taandunud, et paremini ümbrust silmas pidada. „Siin on naine väikese lapsega ja me ei saa neid siit kuhugi.”
„Kas nad peavad vastu?” kostis Reniardi küsimus.
„Naine on šokis, ent vigastamata. Laps tundub ka esimesel hetkel terve olevat. Naise abikaasa on surnud, nii et nad ei ole arusaadavalt parimas meeleolus.”
Kümme sekundit oli eetris vaikust.
„Siis püsige seal,” porises Reniard lõpuks.
Longhorn
„Kiirendus!” möirgas Judge.
Longhorni pea nõksatas üles. Ta oli magama jäänud, pooleldi söödud võileib käes ja joogipudel krõpsuga rinnale kinnitatud; selle viimase kõrs oli muidugi mõeldudki kaalutuses joomiseks, nii et laiali poleks jook ühelgi juhul läinud.
„Jah, ma tean,” pomises Longhorn.
„Ei, pikem tuleb. Me muudame kõiki parameetreid põhjalikult. Tuleb 100 sekundit 80 emeskuud.”
„Perrrrhhhhh…” tegi Longhorn, sest Judge juba startis.
Ta vajutas kiiresti klahve, kui kiirendus lõppes. „Järjekordne rünnak Teivasjaamale,” noogutas ta siis.
„Ja orbitaalkaitse on juba väga hõre,” noogutas Judge takka. „Sinna riisutakse praegu üle taeva kõikvõimalikke… ohh. Ma olen ühtaegu kurb ja vaimustuses – mida mu silmad näevad…”
Longhorn tõi andmed oma ekraanile. „Baktrian, Jack, Kumari, Sirtaki, Bitch… Mrhh, me ju sobime.”
„Kuid Jack?” Judge uuris natuke aega andmeid ja turtsatas siis. „Nad on tõesti vanale Jackile kah raketikonteinerid külge pannud.”
Longhorn tõi sama pildi ka oma ekraanile ja temagi näole valgus hetkeks irve. „Ma nägin kord Pariisis Ida kunsti muuseumis Tuhandekäelist Bodhisattvat. Perverdid olid talle tõesti tuhat kätt teinud, nii et vaeseke nägi välja nagu okassiga.” Ta uuris andmestikku. „Me sünkroniseerime ja laseme lahti ka kõik tuumakad? Spiraalselt… Mhrr.” Ta jäi vait.
„Sa jõudsid selleni, et peavektoril on 9 sekki 12 emeskuud?” küsis Judge pool minutit hiljem ettevaatlikult.
„Jah.” Longhorn mühatas. „Aga nii on kõige otstarbekam küll. Ma elan üle. Ja mina võtan laseri. Sina põletad selle lihtsalt maha, kui sõrme päästikule unustad.”
Hideaki
Oli keskpäev ja väga palav. Vesi hakkas otsa lõppema.
Seda oli kulunud ka lapse hädapäraseks pesemiseks ja ajutise mähkmena olid käiku läinud marlisidemed, mis sõduritel esmaabipakis.
Siis krääksatas raadio. „Kuidas teiega on?”
Hideaki viskas peaga ja Loudon rääkis, kuidas nendega on.
„Rune tõuseb kohe õhku. Usa ja India platsdarm Mosambiigis on hävitatud, nii et lennud peaksid mõneks ajaks lakkama. Saame ka orbiidilt minimaalset toetust. Riskime.”
„Kuidas pantvangidega on?” küsis Scott. „Küsi, kuidas pantvangidega on?”
Loudon küsis. Reniard raadio teises otsas vaikis tükk aega. „Ära küsi,” ohkas ta siis.
„Ega mina. Scott… Tead küll. Tema tahab teada.”
Uuesti valitses eetris sünge vaikus. „Mais putain de merde,” kahises siis neil kõrvus Reniardi hääl. „Mul pole midagi lohutavat öelda. Nad on keeldunud isegi haavatuid välja andmast. Täielik allaandmine. Et küll siis meie eest hoolitsetakse. Nad üritavad seal mingit rahvapidu korraldada, aga paistab, et see eriti ei õnnestu. Peale löömameeste ei ole siin kedagi. Lähim suurem asula on ju 40 kilti ja kes tahab keset sõda siia tühermaale ronida? Branleurs.”
Taas kestis eetris sünge vaikus ja Hideaki ootas, sest Reniard polnud sidet lõpetanud. „Mis veel?” küsis ta lõpuks ettevaatlikult.
Reniard ohkas. „Side. Need turvakaamerad. Ma vaatasin ise ka, aga… see vaatepilt…” Kakskümmend sekundit vaikust. „Selle vaatamine lõppeb kergemal juhul oksendamise ja närvivapustusega.”
König
JeanDark: König?
JeanDark: König, aee! Side on sul sees…
König: Sry, unustasin jah. Mul siin jama.
JeanDark: Mis siis?
König: Oled üksi?
JeanDark: Naljavend. Muidugi olen. Miks sa küsid?
König: JD, ma olen sulle enda kohta valetanud. Ma ei ole tahtnud öelda, kes ma selline olen. Sel ei ole tähtsust olnud ja ma olen tahtnud sind kaitsta. Sinuga on alati olnud nii tore rääkida ja ma tõesti hoolin sinust, kuid mul on saladusi, mida ma ei ole sulle rääkinud.
JeanDark: Sa oled 50-aastane pedofiil? C’mon, milles asi? Muidugi ma aiman, et sul on saladusi ja sinuga ei ole kõik korras.
König: See kõik, mis ma endast rääkinud olen, on ainult kattevari. Muide, kõike sellest ei ole mina välja mõelnud. Ka teised siin kasutavad seda. Tegelikult töötan ma Kuu Ordu heaks.
JeanDark: Töötad? Mismoodi? Noh, seda sa oled maininud, et oled Kuu Ordu liige…
König: Otseselt. Mu vanemad on juba väga ammu Kuu Ordus. Ma olen terve oma teadliku elu olnud ordulane.
JeanDark: Siis sinu vastu meie valitsus praegu sõda peabki… No leidsid aja rääkida! Muide, nad lasid just ühe suure Kuu Ordu satelliidi alla. Seda jookseb kõigil kanalitel.
König: See oligi põhjus, miks ma enam ei taha seda näitemängu jätkata – mu vanemad olid seal.
JeanDark: Gaazh, K. Ütle palun, et sa ei tee nalja! See on tõsine
