style="font-size:15px;"> Ekraanile tekkis kiri „Kutsung” ja mõne sekundi pärast asendus see kujutisega tüdrukust, keda König JeanDarkina tundis. „Jah?” küsis ta.
„Tere, see olen mina, König,” alustas poiss segaduses.
„Kes?” tegi tüdruk suured silmad.
„Sa ikka näed mind?”
„Näen. Vabandust, kas ma peaksin sind tundma?”
„König. Helevalge?”
„Mida? Oota… Muidugi sina. Nüüd tuleb meelde – sina jäid vait. Miks sa helistad?”
„On sul seal helevalge?”
„Mis jama sa ajad? Vabandust…” Ta naeratas. „Kas sa ei aja midagi segi? Jah, sa oled König, kuid… Ja ma ei ole enda meelest sulle meie telefoninumbrit andnud. Sa olid vist… oh, Kuu Orduga seotud? Miks sa h…”
Ühendus katkes.
„Ega ma ka kõike ei tea, aga noh, oletada võib, et NSA lõikas millalgi ühenduse vahelt,” hakkas Krüger rääkima. „See „helevalge” oli mingi parool?”
„Nojah. Palju sa tead? Kust see nüüd välja tuli?” küsis König süngelt.
„Sa ju tead, et kõik siinne side käib läbi suurte arvutite?”
„Muidugi tean.”
„Ühelt poolt pole nagu kellegi asi, kellega sa lobised, eks ole. Ja sa ju tead jälgimisest – ja mis siis? Aga kellelgi seal kusagil hakkas mingi kell lööma ja ta võttis vaevaks korraks sideprotokoll ja visuaalne kujutis kokku viia ja tegelikult oli see arvuti, mis ütles, et subjekt väljub majast sel ajal, kui peaks sinuga rääkima. Noh, siis me korraldasimegi ühenduse natuke teistel alustel.”
„Kellega ma seal siis rääkisin? Masinaga? Kellegagi kusagilt NSA-st? Huvitav, kaua juba? Sest alguses oli see ju ikkagi tema.”
Krüger kehitas õlgu. „Võimatu öelda. Palju sa teda üldse laivis näinud oled?”
„Noh, ikka olen.”
„Siis arvatavasti oli see mõni kehalt ja näolt enam-vähem sobiv inimene. Nad arvatavasti siiski ei riski kõike ainult arvutis genereerida. Teisalt on neil muidugi su JeanDarki kohta piisavalt igasugust materjali, nii et mine tea.”
„Miks nad seda teevad?”
„Luure.”
„Kuni tänaseni JeanDark… kes iganes ta siis oli – ei teadnudki… tähendab, meil pole kordagi enne tänast juttu olnud, kes ma tegelikult olen.”
„Seda aetakse väga ettevaatlikult. Sa pead uskuma, et sa räägid päriselt selle inimesega, kellega arvad. Ja välja tuli see ju ainult tänu sellele, et praegu otsitakse väga paranoiliselt infolekkeid. Sa ei teinud midagi, mida sa ei oleks pidanud tegema, ja tegelikult sul teatud mõttes praegu lihtsalt vedas.”
König vaikis tükk aega mornilt. „Kuidas see kõne nüüd korraldatud oli, et ma otse temani jõudsin? See peaks olema ju eriti põhjalikult välistatud?”
„Ega meie luure ka eilsed ei ole. Nad kasutasid helistamiseks ühe ta vanatädi numbrit, mida muide oletatavasti tal kohe telefoni mälus ei ole, nii et nime ette ei löö. Ja nad hoidsid selle mutikese pilti ilusti kaamera ees, kuni mingi nende arvuti kontrollis. Vaata, NSA peab asja nii korraldama, et plika ja tema ema aru ei saaks, et nendega mängitakse.”
„Kusjuures ma ei saa aru – kas poleks olnud lihtsam paluda tal kaasa mängida?”
Krüger turtsatas. „König, mõnikord sa… Ma vean kihla, et kui sinusuguseid palju saab, siis te sisuliselt outsource’ite luure neile, kes Maal kasvanud. Mina tulen siin sinu juurde ja räägin, kuidas asjad on. Nemad seal ei tee seda. Mitte kunagi. Nad ei usalda oma kodanikke. Kodanikke tuleb teadmatuses hoida ja nendega manipuleerida. Kui tüdruk üldse soostus võõraga rääkima – saad aru, võõraga! – on ta juba kahtlane, mürgitatud, ebausaldatav.”
König vaikis veel mõned minutid ja puhkes siis kõledalt naerma. „Ja mis nüüd edasi? Mul oleks tahtmine mingi ilge sitt korraldada.”
„Selle võimaluse lasime me käest sel hetkel, kui ma otsustasin, et kõige lihtsam on sulle asjad selgeks teha jõhkral ja otsekohesel meetodil. Ühendus ju katkestati ja praegu ilmselt nutavad nad seal NSA-s lauda märjaks.”
„Kas sa arvasid, et…” König näis raevu koguvat.
„Jäta,” viskas Krüger tüdinult. „Ma tahtsin sind säästa. Sa oled täna kaotanud väga palju, teisalt poleks olnud aus sulle mitte öelda. Mida sa minu asemel oleksid teinud?”
Reniard
„Scott, sa peaksid tõesti minema.” Hideaki tõstis kõheldes käe, langetas selle teise õlale ja raputas teda. „Sa lähed siin ainult hulluks. Teed mingi lolluse ja tapad enda. Keda sa sellega aitad? Mitte kedagi. Ei meid ega Lizi ega lapsi.”
„Nad võivad juba surnud olla. Nad võivad iga hetk surra. Mõni nendest värdjatest võib iga hetk lihtsalt ligi astuda ja…”
„Jah, aga me ei tea seda. Ja siin tõmblemisega teed sa ainult kahju. Endale ja meile. Mine Yasminiga kaasa. Vaata, et ta saab ilusti Milla juurde. Ja kui sa ei suuda teisiti, tule siia tagasi. Nüüd on vaenlastel jälle mõtlemisainet ja lahingulennud on natukeseks ajaks peatatud. Me saame lennata. Saame inimesed siit ära ja sõdurid siia. Me ei ründa enne ööd.”
Scott oleks nagu õhust tühjaks lastud. „Ja sa ei kavatse mingit alatust, mingit trikki, kuidas mind kinni hoida? Mitte siia tagasi lasta?”
Hideaki krimpsutas nägu ja vaatas Reniardi poole.
Reniard krimpsutas ka nägu. Ja vaikis ta sellepärast, et ei saanud sõna suust. Jah, too vanaldane teadlane oli tüütu. Ja ka suhteliselt kasutu. Mõnel muul ajal oleks Reniard ta sealt kõhklemata minema löönud, kuid… See oli viha, ärrituse, raevu… ta ei osanud sellele nimegi anda, see oli kõige kurja ja tumeda keeristorm, mis tahtis ta puruks rebida, sest iga kord, kui ta seda õnnetut meest nägi, tulid ta silme ette ema ja Ameli… Ja kõik see loomalik raev suundus mujale, suundus nende vastu, kes Scotile seda teinud olid, ja too surmkahvatu, punaste silmade ja verele hammustatud huultega väga väsinud mees tundus vennana, keda tal kunagi polnud olnud.
Jäi vaid abitus. Mida ta proovis suruda asjalikkuse, külma kalkuleerimise raamidesse. Mida ta üritas kui finišijoonele pingutav jooksja esiplaanil hoida – kui ma ei tee ühtki viga…
Ta võttis end kokku ja raputas pead. „Alati võib midagi juhtuda. Kopter võidakse alla lasta. Aga ausõna, midagi sellist ma ei organiseeri. Me lasime lahti kuulujutu, et võtame pantvangiks kõik need külad, kust märatsejad pärit on. Nad muide ise nimetavad end ülestõusnuteks. Praegu toimub suurem põgenemine ja loodame, et õhtuks on siit kõik peale eriüksuse läinud. Mõnes mõttes mõjus see hästi, et tuumalööke hakati vahetama. Rune küll kukkus peaaegu alla, eks ole. Nüüd saab viimanegi saastakott aru, et asi on tõsine. Enne õhtut ei juhtu midagi.”
„Vii Yasmin Milla juurde, vaata, et neil kõik korras oleks, pese end puhtaks ja tule tagasi,” jätkas Hideaki.
„Kas nad saavad üldse aru, et asi on tuumasõjaks
