lubasime neile isegi vaba minekut… Aga eriüksustel on omad käsud.”
Scott mõtles natuke aega, pilk uitamas beežikal kivilagendikul, mille all ta pere…
„Ehk tuleb mõistus koju? Ehk on selleks ajaks, kui sa tagasi jõuad, asi läbi?”
„No olgu, eks ma siis lähen…”
Reniard peaaegu kadestas teda, kui ta seal Yasmini õlgadest hoides kopteri poole läks. Ta mõtles ähmaselt, kas tasub organiseerida nii, et ta tagasi ei tule, kuid raputas siis omaette pead. Ta ei olnud kindel, kas ta ise tahab seda sõda üle elada, nii et mis õigust oli tal sellele vennasele keelata võidelda oma kallite eest?
Longhorn
Arvata veerandmegatonnise termotuumapommi plahvatuse sähvatus ei põletanud läbi laseri sihtimisoptika vaatavaid silmi jäädavalt pimedaks lihtsalt sellepärast, et tegelikult oli see, mida Longhorn nägi, kõigest kujutis. Küll aga võis peaaegu näha masina sisemisi skeeme.
„Persse! Persse! Persse!” Judge keeras laeva need viimased paar kraadi ja siis tabas neid lööklaine. See ei olnud tühjuses tugev, pigem tajutav.
„Laseritabamusest?” tahtis piloot teada.
„Ei.” Longhorn vangutas pead. „See pandi plahvatama parasjagu sek varem. Küllap arvutas keegi välja, millal see lähmaka saab.”
Kiirendus surus nad toolidesse.
„Laser tundub korras olevat, aga sihtimisautomaatika läks,” teadustas Longhorn, kui see lõppes. „Mis tähendab, et oleme pimedad ja kasutud. Kuidas laev vastu pidas? Kuidas jääga on?”
„Edaspidi tuleb viskit puhtalt juua. Ja üks tüürmootor streigib. Muidugi sealpoolne, mis kõrvetada sai. Oli see minu või sinu hooletus, et tuumakas üldse nii lähedale sai?”
Longhorn vangutas pead. See polnud hämamise aeg ja koht ning Judge tegi õigesti, küsides otse ja asju õigete nimedega nimetades. „Me lendasime läbi parve. Nähkem positiivset – et see lähemal ei plahvatanud.”
„Ainult et ilma tõrjerakettide ja laserita…” alustas Judge.
Ta ei lõpetanud lauset, aga nad mõlemad teadsid – pärast Armstradi langemist valitses orbiidil kaos. Alumine kaitseliin, „kolmesadalased” tegelesid põhiliselt üksteise päästmisega. Teivasjaam ja Rõngassai liikusid juhuslikult muutuva kiirendusega kõrgemale niivõrd, kui nende tüürmootorid lubasid, ja kõik väiksemad olid evakueeritud. Võitlusvõimetu, kuid enam-vähem töötavate mootoritega laev topitaks silmapilk elutagamissüsteemide maksimaalse lubatava piirini inimesi täis ja saadetaks Kuu suunas, see reis aga võtab igal juhul vähemalt ööpäeva ja selles sõjas on ööpäev väga pikk aeg.
Judge sajatas. „Ja mulle tundub, et meil on veel külalisi. Kiirendus!”
Jäi ainult imestada, kuidas Judge vastu pidas, igatahes kaotas Longhorn vahepeal teadvuse. Imestada polnud midagi, tagantjärele kontrollides oli kiirendus korraks 17 g-ni tõusnud. Miski plõksatas ja sellele järgnes hele vilin.
„Skafandrisse! Dehermetiseerumine!”
Judge kulutas küll täiesti ilmaasjata õhku, sest niikuinii olid nad esiteks kogu aja skafandris – isegi käepäraselt tooli kohal rippuv kiiver kukkus ise pähe – ja teiseks oleks juhtunu tähendus olnud hetkega mõistetav ka esimest korda ilma mingi ettevalmistuseta kosmosesse sattunud inimesele.
„Lähen paikan?” pooleldi küsis, pooleldi teatas Longhorn.
„Ei! Kiirendus!” Judge vandus. „Suudad sa laseriga midagi ette võtta? Meil on mingid isesihtuvad asjad kallal.”
„Automaatika ei toimi. Ma võin ehk ühe maha võtta visuaalsel distantsil.”
„Ei kõlba! Kiirendus!”
„Mida sa kavatsed?” küsis Longhorn, kui uuesti rääkida sai.
„Ma sõidan neil lihtsalt eest ära. Mother-jesus-fucker, mul on ju see avatud gaastuumaga” – ta suutis ka kahte viimast sõna hääldada nii, et need kõlasid samaväärselt lause algusega – „ja kuigi meil on märgvara peal ja seega ei saa me väga suurt kiirendust arendada, kusen ma keemilistele igast asendist pähe. Kihutame praegu atmosfääri suunas ja ma loodan, et need asjandused on piisavalt juhmid, et järele tulla… Ei…” See sajatamine, mis nüüd järgnes, ületas kõik eelmised.
„Neil on mingi alternatiivne sihtmärk?” küsis Longhorn.
„Jah.” Judge saatis arvutused ekraanile. „Need lähevad kaarega ISS-i suunas.”
„Neid tuleb hoiatada!” Longhorn mõistis samal hetkel, kui rumal see oli. Nad olid pidevas ühenduses õige mitmete juhtimiskeskustega. „Kas läheme järele? Ehk ma saan mõne ka käsitsi kätte.”
„Ülekordamine ei tee paha.” Judge vajutas sideklahve. „ISS, te panite tähele, mis tulemas on?”
Ekraanile tekkis uuesti too Svensson. „ISS-il ei ole enam kedagi. Ainult automaatika. Saame eraldada mõned orbitaalhävitajad. Kuidas teiega on?”
Judge seletas.
„Siis käige kusagilt läbi ja… Vaadake ise, mis teil tee peal on, ja minge Kuule ära. Ja tänan, te olete tublit tööd teinud.”
Side katkes.
„Mida see siis nüüd tähendas?” küsis Longhorn. „Kas nad saavad hakkama või ei saa? Või ei ole ISS-il enam mingit tähtsust? Paar orbitaalhävitajat ei kõla veenvalt – neid rakette oli meie arvuti arvates 23. Ja ma ei taha ära Kuule minna!”
Judge raputas pead. „Vale küsimuse asetus.” Ta oli kuidagi eriti tõsiseks jäänud. „Meil on muudki tegemist. Me nimelt kukume alla.”
„Reaktor!” Longhorn manas oma klaviatuuriga, hüppas siis püsti ja tormas minema.
„Judge!” karjus ta mootoriruumist, unustades, et raadio kaudu rääkides pole vahet, kui kaugel ollakse. „Palju meil aega on? Ma saan selle ehk mingis avariirežiimis uuesti tööle, aga sina mõtle välja, kus suunas tormata tuleb!”
Ta asus kaableid ja torusid ümber ühendama.
„Kui sa seda umbes saja seki jooksul tööle ei saa, võiksid pigem oma elu viimased hetked enesessesüüvimisele kulutada,” teatas natuke hiljem Judge’i rahulik hääl. „Pidavat karmale hea olema.”
„Arvesta minutiga!” karjus Longhorn vastu. Ta vandus, kui viieteistkümne juures hakkas Judge sekundeid lugema. „Kui pikalt ja kui kõvasti sa tahad lasta?”
„Üle nelja niikuinii ei saa, kui sa toolis ei ole,” mühatas Judge. „Kui tõesti läheb tööle, peaks piisama. Viis, neli…”
„Läheb tööle! Aga arvesta, et mitte kauaks…”
„Null!”
Kiirendus mõjus kui hoop. Longhorn jõudis vaevalt käed ette panna ja end selili veeretada, kui neljakordne raskus ta maha surus. Ta jälgis silmadega üht skaalat ja kui see liigselt tõusis, vajutas ettenägelikult varruka külge kinnitatud lülitit. Kaal kadus.
„Ei kannata rohkem! Kas aitas?”
