id="n35">35
[Lisa 1911] Hiiglaslikud isikud unenäos annavad põhjust oletada, et tegemist on episoodiga magaja lapsepõlvest.
[Lisa 1925] Eelnev tõlgendus Gulliveri reiside mälestusena on muide hea näide sellest, milline ei tohi tõlgendus olla. Unenäo tõlgendaja ei tohi lasta oma nutikusel mängida ega maganu mõtteid kõrvale jätta.
36
[Lisa 1914] Peale unenägude kasutamise diagnostilistel eesmärkidel (nt Hippokratesel [vt eespool lk 21, märkus 11]) tuleb meeles pidada nende teraapilist tähendust vanal ajal.
Kreeklastel oli olemas unenäooraakel, millelt tavatsesid abi otsida terveneda soovivad haiged. Haige läks kas Apolloni või Asklepiose templisse, kus ta osales erinevatel tseremooniatel, teda vannitati, hõõruti, suitsutati ja nii transiseisundisse viiduna asetati ta templis ohverdatud jäära nahale. Ta uinus ja nägi unes ravivahendeid, mida talle näidati kas loomulikul kujul või sümbolite ja piltide vahendusel, mida siis tõlgendasid preestrid.
Lisaks vt kreeklaste raviunenägudest Lehmann (1908, 1. kd, 74), Bouché – Leclerq (1879-1882), Hermann (1858, § 41, 262 jj ja 1882, § 38, 356), Böttinger (1795, 163 jj), Lloyd (1877), Döllinger (1857, 130).
37
[Pigem „hallutsinatsioonid”.]
38
/„Läbinisti psüühilist päritolu unenägusid ei eksisteeri.”/
39
/„meie unenägude mõtted tulevad meile väljast.”/
40
[Nende teemade juurde tullakse tagasi 5. peatüki lõigus C (lk 205 jj).]
41
Perioodiliselt korduvaid unenägusid on mitu korda mainitud, nt Chabaneix’ kogus (1897). [Vrd lk 180-181]
42
/„…unenägude uurimisel on omad raskused ning ainus moodus taolises asjas vigu vältida on vähimagi viivituseta paberile panna, mida äsja tunti ja märgati, muidu saabub kiiresti osaline või täielik unustus; täielik unustus pole tõsine probleem, osaline unustus on aga salakaval, sest kui järgnevalt asutakse rääkima sellest, mida unustatud pole, varitseb oht, et mälus säilinud seosetuid ja lahutatud lõike täiendatakse kujutlustega…; enda teadmata muututakse kunstnikuks ja perioodiliselt korduv jutustus nõuab lõivu autorilt, kes esitab seda heas usus kui ehtsat tõsiasja, mis on korralike meetodite toel nagu kord ja kohus kinnitust leidnud…”/
43
[Selles lõigus tõstatatud küsimuste juurde tullakse tagasi 7. peatükis, lõigus A lk 457 jj.]
44
[Seda mõtet arendatakse edasi 7. peatüki lõigus B lk 477 jj.]
45
[Lisa 1911] H. Silberer on kenade näidete varal demonstreerinud, kuidas unises olekus muunduvad isegi abstraktsed mõtted kaemuslikult plastilisteks piltideks, mis püüavad väljendada sedasama mõtet (1909). [Lisa 1925] Nende tõdemuste juurde tulen ma teises kontekstis tagasi [vrd lk 309 jj ja 449 jj].
46
Ka Haffner (1887, 243) on teinud Delboeufiga sarnaseid katseid selgitada unenäotegevust muudatustega, mida ebanormaalselt sisseviidud tingimus peab põhjustama terve psüühikaaparaadi muus osas korrektsetel funktsioonidel, ent ta on neid tingimusi kirjeldanud pisut teiste sõnadega. Tema arusaama kohaselt on unenäo esimeseks tunnuseks koha ja aja kadumine, st kujutluse iseseisvumine indiviidile tavapärasest kohast ruumilises ja ajalises korrastuses. Sellega seostub teinegi unenäo põhiomadus, hallutsinatsioonide, kujutluste ja fantaasiakombinatsioonide äravahetamine välise tajuga. „Et kõik kõrgemad psüühilised jõud, eriti mõisteloome, otsustamine ja järeldamine ühest küljest ja vaba enesemääratlus teisest küljest, liituvad meelte loodud fantaasiakujunditega ja kasutavad neid kogu aeg alusena, siis osalevad ka need tegevused unenäokujutluste reeglipäratuses. Ütleme, et nad osalevad, sest ei iseenesest ega enda jaoks ei muutu meie otsustusjõud ning meie tahtejõud magades mitte mingil viisil. Mis puutub nende tegevusse, siis oleme sama terava mõttega ja sama vabad kui ärkvelseisundis. Inimene ei saa unenäos ka mõtlemisseaduste kui selliste vastu eksida, st ei saa vastandina kujutletavat identseks pidada. Ta saab unes ihaldada vaid seda, mida ta kujutab endale ette heana
47
[Lisa 1914] Vrd selle kohta „
48
/Pole olemas täiesti mõistuspäraseid unenägusid, milles ei esineks vähimalgi määral seosetust, anakronisme või absurdsust./
49
/„Unenägu on afektiivne ja mentaalne psüühiline anarhia, see on iseendast vabanenud, kontrollimatult ja eesmärgitult toimivate funktsioonide mäng; unenäos on vaim spirituaalne automaat.”/
50
[„Ei saa välja mõelda midagi nii loomuvastast, nii segast ja imelikku, mida me ei võiks unes näha.”]
51
/„Nende kujutiste tekkimine, mis ärkvel inimese puhul sünnivad kõige sagedamini tahtest, on intelligentsuse suhtes sama, mis teatud liigutused, mida kutsuvad esile tantstõbi või paralüütilised haigused, liikumisvõime suhtes…”/
52
/„mõtlemis- ja arutlusvõime järkjärguline mandumine.”/
53
/vaimu spontaanne ja justkui automaatne tegevus/
54
/mõtete ebanormaalne ja ebaregulaarne seostumine/
55
[Lisa 1909] Hiljem [vt lk 396 märkus 492] saab meile selgeks niisuguste unenägude mõte, milles esinevad ühesuguste algustähtedega sõnad ja sarnased häälikud.
56
„Unenägu pole hullumeelsus ega isegi puhas irratsionaalsus.”
57
[See lõik lisati 1914.]
58
/„Meie unenäod on siis vahendid nende muutuvate isiksuste säilitamiseks. Magades läheme tagasi vana viisi juurde vaadata asju ja kujundada nende kohta tundeid, impulsside ja tegevuste juurde, mis valdasid meid ammu aega tagasi.”/
59
/„Unes püsivad peale taju kõik muud vaimu omadused – aru, kujutlusvõime, mälu, tahe, moraal – oma olemuses puutumatuna, need rakenduvad ainult kujuteldavatele ja muutuvatele objektidele. Unenägija on näitleja, kes mängib vabal valikul hulle ja tarku, timukaid ja ohvreid, kääbuseid ja hiiglasi, deemoneid ja ingleid.”/
60
[Kuulsa sinoloogi töö ilmus anonüümselt.]
61
/„Härra markii d’Hervey omistab intelligentsile une ajal kogu selle tegevus- ja tähelepanuvabaduse ega näi pidavat unenägu muuks kui meelte sulustuseks, nende blokeerumiseks välisilmast, nii et magav inimene ei eristu tema vaatepunktist lähtudes sugugi inimesest, kes laseb meeleorganeid kinni pigistades oma mõtetel uidata; kogu erinevus tavamõtlemise ja magaja mõtete vahel seisneb niisiis selles, et viimasel juhul võtab mõte nähtava, objektiivse kuju ning sarnaneb äravahetamiseni välisobjektidest tingitud aistingutele, mälestus võtab endale taas olevikufakti väljanägemise.”/
62
„Veel üks ja tähtis erinevus on nimelt see, et uinunud inimese intellektuaalsed omadused ei paku seda tasakaalu, milline neil ärkvel inimese puhul alal püsib.”
63
[See ja järgmine lõik lisati 1914.]
64
[See ei ole tegelikult otsene Hervey de Saint-Denys’ tsitaat, vaid Vaschide’i ümberjutustus.]
65
„Unenäopilt on mõtte koopia. Mõt
