andmine ei jää teise poole vastuväiteta. Näib küll keeruline sellele midagi vastu väita. Pole ka erilist tähtsust, kui üks unenäoelu alavääristaja (Spitta, 1882, 118) kinnitab, et needsamad psüühikaseadused, mis on jõus ärkvel, valitsevad ka unenägu, või nagu üks teine autor (Dugas [1897a]) väljendab: „le rêve n’est pas déraison ni même irraison pure”56, nii kaua kui kumbki neist ei võta vaevaks viia nende väidetega kooskõlla nende kirjeldatud kõikide funktsioonide psüühilist anarhiat ja lagunemist unenäos. Teistele näib kumavat võimalus, et unenäohulluses ei puudu võib-olla siiski meetod, võib-olla on see üksnes teesklus nagu Taani printsil, kelle hullusele viitab siin tsiteeritud mõistev otsus. Küllap need autorid vältisid välise järgi otsustamist või siis oli see väline teistsugune, kui unenägu neile pakkus.
Nii peab Havelock Ellis [1899, 721] unenägu, tahtmata peatuda selle näilisel absurdsusel, „tohutute emotsioonide ja ebatäiuslike mõtete arhailiseks maailmaks”, mille uurimine võiks õpetada meid tundma psüühilise elu primitiivseid arenguastmeid.
J. Sully57 (1893, 362) esindab sama arusaama unenäost veel kaugemale ulatuval ja sügavamale tungivamal viisil. Tema ütlused väärivad seda enam tähelepanu, kui me lisame, et tema on võib-olla enam kui ükski teine psühholoog veendunud unenäo varjatud mõttekuses. „Now our dreams are a means of conserving these successive personalities. When asleep we go back to the old ways of looking at things and of feeling about them, to impulses and activities which long ago dominated us.”58
Mõtleja nagu Delboeuf väidab – küll lükkamata ümber vastuväitvat materjali ja seega tegelikult õigustamatult: „Dans le sommeil, hormis la perception, toutes les facultés de l’esprit, intelligence, imagination, mémoire, volonté, moralité, restent intactes dans leur essence; seulement, elles s’appliquent à des objets imaginaires et mobiles. Le songeur est un acteur qui joue à volonté les fous et les sages, les bourreaux et les victimes, les nains et les géants, les démons et les anges.”59 (1885, 222) Kõige energilisemalt on unenäo psüühilise tegevuse alahindamise vastu vaielnud markii d’Hervey [1867], kellega Maury elavalt polemiseerib ja kelle kirjutist ei ole mul kõikidest püüdlustest hoolimata õnnestunud hankida.60 Maury ütleb tema kohta (1878, 19): „M. le Marquis d’Hervey prête à l’intelligence durant le sommeil, toute sa liberté d’action et d’attention et il ne semble faire consister le sommeil que dans l’occlusion des sens, dans leur fermeture au monde extérieur; en sorte que l’homme qui dort ne se distingue guère, selon sa manière de voir, de l’homme qui laisse vaguer sa pensée en se bouchant les sens; toute la différence qui sépare alors la pensée ordinaire de celle du dormeur c’est que, chez celui-ci, l’idée prend une forme visible, objective et ressemble, à s’y méprendre, à la sensation déterminée par les objets extérieurs; le souvenir revêt l’apparence du fait présent.” 61
Kuid Maury lisab: „qu’il y a différence de plus et capitale à savoir que les facultés intellectuelles de l’homme endormi n’offrent pas l’équilibre qu’elles gardent chez l’homme éveillé.”62
Vaschide’ilt (1911, 146 jj)63, kes meid d’Hervey raamatust paremini teavitab, leiame, et too autor väljendab ennast unenägude näilise koherentsusepuudumise osas järgmisel viisil [1867, 35] 64 „L’image du rêve est la copie de l’idée. Le principal est l’idée; la vision n’est qu’accessoire. Ceci établi, il faut savoir suivre la marche des idées, il faut savoir analyser le tissu des rêves; l’incohérence devient alors compréhensible, les conceptions les plus fantasques deviennent des faits simples et parfaitement logiques… Les rêves les plus bizarres trouvent même une explication des plus logiques quand on sait les analyser.”65
J. Stärcke (1913 [243]) juhtis tähelepanu sellele, et sarnast koherentsuse puudumise ilmsikstulekut on 1799 kaitsnud üks vanema põlve autor, Wolf Davidson, keda mina ei tunne (lk 136): „Kõige meie kujutluste iseäraliku hüplemise põhjuseks unenäos on assotsiatsioonide seadus, ent see seos toimib meie hinges vahel väga segaselt, nii et me usume sageli nägevat kujutluse hüplemist seal, kus seda siiski ei ole.”
Unenäole kui psüühikasaadusele hinnangu andmise skaala on kirjanduses väga lai; see ulatub sügavast alahindamisest, mille väljendusi juba tunneme, üle senini veel avamata väärtuse aimamise kuni ülehindamiseni, mis seab unenäo palju kõrgemale ärkvelelu sooritustest. Hildebrandt [vt eespool, lk 26 jj], kes, nagu me teame, visandas kolme antinoomia abil unenäoelu psühholoogilise iseloomustuse, võtab kolmandas vastuolus kokku selle rea lõpphinnangu (1875, 19 jj): „See vastandus jääb ühelt poolt tõusu, sageli virtuoossuseni mineva võime kasvu, ja teiselt poolt märgatava, inimlikust tasemest allapoole viiva vähendamise ja nõrgenemise vahele hingeelus.”
„Mis puutub esimesse, siis kes ei võiks oma kogemustest kinnitada, et unenäovaimu askeldamises ja veiklemises tulevad vahel esile meele sügavus ja siirus, õrnad aistingud, kaemuse selgus, peen vaatlus, löögivalmis nali, mille pidevat olemasolu ärkvelelus me küll tagasihoidlikkusest peame eitama? Unenäol on imepärane poeesia, tabav allegooria, võrreldamatu huumor, oivaline iroonia. See vaatab maailma iseäralikus idealiseerivas valguses ja võimendab selle ilmingute efekti, saades tihti kõige leidlikumalt aru nende põhjapanevast olemusest. See toob meie silme ette maise ilu tõeliselt taevalikus hiilguses, üleva selle kõrgeimas majesteetlikkuses, kogemuste kohaselt kohutava kõige jubedamal kujul, naeruväärse kirjeldamatult drastilise koomika vormis; ja vahel oleme pärast ärkamist mõnest sellisest muljest nii tulvil, et meile tundub, nagu poleks tegelik maailm meile midagi säärast ealeski pakkunud.”
Võib endalt küsida, kas see on ikka seesama objekt, mille kohta nood halvustavad märkused ja selline vaimustatud ülistus käivad. Kas mitte pole ühed jätnud märkamata mõttelagedaid unenägusid, teised aga sügavamõttelisi ja peenetundelisi? Ja kui mõlemad on olemas, unenäod, mis väärivad säärast või teistsugust hinnangut, kas siis ei ole mitte asjatu otsida unenäo psühholoogilist iseloomustust, kas mitte ei piisaks, kui öelda, et unenäos on kõik võimalik, alates hingeelu kõige sügavamast langusest kuni ärkvelelus harjumatu tõusuni? Nii mugav kui säärane lahendus ka ei oleks, räägiks selle vastu, et kõikide unenäouurijate püüdluste eelduseks on oma põhijoontes üldkehtiva unenäo-iseloomustuse olemasolu, mis peaks aitama üle saada nondest vastuoludest.
Pole kahtlust, et unenäo psüühikategevused leidsid varmamat ja soojemat tunnustamist noil meie seljataha jäänud intellektuaalsetel perioodidel, mil vaimuelus valitses filosoofia ja mitte loodusteadused. Sellised ütlused, nagu nt Schuberti oma (1814 [20 jj]), et unenägu olevat vaimu vabastamine välise looduse meelevallast, hinge vabanemine meelte kütketest, ja sarnased hilisema aja arvamusavaldused Fichtelt (1864, 1. kd [143 jj])66 ja teistelt, mis kõik kujutasid unenägu hingeelu lendamisena üles kõrgemale astmele, tunduvad meile täna vaevu mõistetavad; meie kaasajal kordavad seda vaid müstikud ja vagatsejad67. Hinnangud unenäole reageerisid loodusteadusliku mõtteviisi pealetungile. Just arstidest autorid kipuvad kõige enam unenäo psüühilist tegevust hindama väheldaseks ja väärtusetuks, kuna filosoofid ja tsunfti mittekuuluvad vaatlejad – amatöörpsühholoogid – (kelle panust just selles valdkonnas ei tohi unarusse jätta, parimas kooskõlas rahva aimdustega) sedastasid enamasti, et unenäol on olemas psüühiline väärtus. Kes alahindab unenäo psüühilist tegevust, eelistab loomuldasa unenäoetioloogias somaatilisi ärritusallikaid; sellel, kes jättis und nägevale psüühikale suurema osa selle ärkvelelu võimetest, ei ole loomulikult mingit
„Unenägu pole hullumeelsus ega isegi puhas irratsionaalsus.”
[See lõik lisati 1914.]
/„Meie unenäod on siis vahendid nende muutuvate isiksuste säilitamiseks. Magades läheme tagasi vana viisi juurde vaadata asju ja kujundada nende kohta tundeid, impulsside ja tegevuste juurde, mis valdasid meid ammu aega tagasi.”/
/„Unes püsivad peale taju kõik muud vaimu omadused – aru, kujutlusvõime, mälu, tahe, moraal – oma olemuses puutumatuna, need rakenduvad ainult kujuteldavatele ja muutuvatele objektidele. Unenägija on näitleja, kes mängib vabal valikul hulle ja tarku, timukaid ja ohvreid, kääbuseid ja hiiglasi, deemoneid ja ingleid.”/
[Kuulsa sinoloogi töö ilmus anonüümselt.]
/„Härra markii d’Hervey omistab intelligentsile une ajal kogu selle tegevus- ja tähelepanuvabaduse ega näi pidavat unenägu muuks kui meelte sulustuseks, nende blokeerumiseks välisilmast, nii et magav inimene ei eristu tema vaatepunktist lähtudes sugugi inimesest, kes laseb meeleorganeid kinni pigistades oma mõtetel uidata; kogu erinevus tavamõtlemise ja magaja mõtete vahel seisneb niisiis selles, et viimasel juhul võtab mõte nähtava, objektiivse kuju ning sarnaneb äravahetamiseni välisobjektidest tingitud aistingutele, mälestus võtab endale taas olevikufakti väljanägemise.”/
„Veel üks ja tähtis erinevus on nimelt see, et uinunud inimese intellektuaalsed omadused ei paku seda tasakaalu, milline neil ärkvel inimese puhul alal püsib.”
[See ja järgmine lõik lisati 1914.]
[See ei ole tegelikult otsene Hervey de Saint-Denys’ tsitaat, vaid Vaschide’i ümberjutustus.]
„Unenäopilt on mõtte koopia. Mõte on peamine, nägemus üksnes lisand. See paika pandud, tuleb osata järgida mõtete kulgu, tuleb osata analüüsida unenägude kudet; seosetused muutuvad sel moel arusaadavaiks, kõige fantastilisemad ideed saavad lihtsateks ja täiesti loogilisteks faktideks… Isegi kõige pentsikumad unenäod leiavad kõige loogilisema seletuse, kui osata neid analüüsida.”
Vrd Haffner (1887) ja Spitta (1882 [11 jj]).
[Lisa 1914] Vaimukas müstik Du Prel, üks väheseid autoreid, kelle puudumist ma varasemates trükkides kahetsen, sõnab, et metafüüsika väravaks ei ole mitte ärkvelolek, vaid unenägu, niivõrd kui see puudutab inimest (1885, 59).
