vastu. Kriitika, et me ei kogenud ju midagi, vaid mõtlesime isepärases vormis – nägime und –, tekib alles ärgates. See tunnus eristab pärisunenägu päevasest unelemisest, mida ei aeta kunagi reaalsusega segamini.
Burdach võttis unenäoelu seni vaadeldud loomujooned kokku järgmiste lausetega (1838, 502 j): „Unenäo olulisi tunnuseid on: a) et meie psüühika subjektiivne tegevus näib objektiivsena, kusjuures tajuvõime tõlgendab fantaasiaprodukte, nagu oleksid need meelteliigutused;… b) magamine on enesekontrolli kaotamine. Sestap kuulub uinumise juurde teatud passiivsus. …Tukastuspildid on tingitud enesekontrolli vähenemisest.”
Siin on tegemist katsega selgitada psüühika usku unenäohallutsinatsioonidesse, mis võivad ilmneda vaid teatud enesevalitsusliku tegevuse peatumise korral. Strümpell (1877) seletab, et psüühika tegutseb seejuures korrektselt ja oma mehhanismide kohaselt. Unenäoelemendid ei ole pelgalt kujutlused, vaid psüühika tõesed ja tegelikud kogemused, mis ärkvel olles ilmnevad meelte vahendusel (samas, 34). Kui ärkvel kujutleb ja mõtleb psüühika sõnapiltides ja keeleliselt, siis unes kujutleb ja mõtleb ta tegelikes tajupiltides. Peale selle lisandub unes ruumiteadvus, kus, nagu ärkvelgi, aistingud ja pildid viiakse välisesse ruumi (samas, 35). Niisiis tuleb möönda, et psüühika on unenäos oma piltide ja tajutu suhtes samas seisus kui ärkvel olles (samas, 43). Kui ta seejuures siiski eksiteele satub, siis johtub see sellest, et uneseisundis puudub kriteerium, mis ainsana võiks eristada seest ja väljast tulevaid meeletajusid. Psüühika ei saa oma pilte panna proovile, mis ainsana nende objektiivsele reaalsusele osutaks. Peale selle jätab ta hooletusse ka erinevuse meelevaldselt vahetatavate piltide ja sääraste vahel, kus too meelevaldsus ära langeb. Ta eksib, sest ei saa kohaldada põhjuslikkuse seadust oma unenäo sisule (samas, 50-1). Lühidalt, tema ärapöördumises välisilmast sisaldub ka tema subjektiivsesse unenäomaailma uskumise põhjus.
Samale järeldusele jõuab osaliselt erinevate psühholoogiliste arengute järgi Delboeuf (1885, 84). Me usume unenäopiltide reaalsusesse, sest meil pole magades muid muljeid võrdlemiseks, sest oleme välisilmast lahutatud. Aga mitte sellepärast ei usu me oma hallutsinatsioonide tõesusse, et oleme jäetud ilma võimalusest järele proovida. Unenägu saab meile kõiki neid kontrollimisi ette mängida, meile näiteks näidata, et me puudutame nähtud roosi ja näeme seejuures siiski und. Delboeufi järgi ei ole paikapidavat kriteeriumi selle jaoks, kas miski on unenägu või ärkveltegelikkus, peale – ja seda üksnes praktilises üldisuses – ärkamise tõsiasja. Ma kuulutan petteks kõik, mida kogesin uinumise ja virgumise vahel, kui ma ärgates märkan, et leban lahtiriietatuna oma voodis. Magamise vältel pidasin ma unenäopilte tõeseks mõtlemisharjumuse tõttu, mis ei uinuta välismaailma vastuvõtmist, mille ma sean oma Mina vastandiks.46
Kui selliselt tõstetakse välismaailmast ärapöördumine unenäoelu silmatorkavama omaduse avaldumist määratlevaks momendiks, siis tasub lugeda üles mõningad teravmeelsed märkused vanalt Burdachilt, mis heidavad valgust magava psüühika ja välismaailma seosele ja sobivad selleks, et vältida liiga kõrge hinnangu andmist eelnenud järeldustele. „Magamine toimib üksnes tingimusel,” ütleb Burdach, „et psüühikat ei eruta meeleärritused… aga mitte niivõrd meeleärrituste puudumine ei ole une tingimuseks, kui ennemini huvi puudumine nende vastu;47 mõni meelemulje on isegi tarvilik, kuna rahustab hinge, nii nagu mölder magab ainult siis, kui ta kuuleb oma veskit kolisemas, ja see, kes peab ettevaatlikkusest tarvilikuks jätta öölamp põlema, ei saa magada pimedas.” (1838, 482)
„Magades isoleerib psüühika end välismaailmast ja tõmbub …tagasi … perifeeriasse. Siiski ei ole seos täielikult katkenud; kui me ei kuuleks ega tunneks midagi une ajal, vaid alles ärkamise järel, siis ei saaks meid üleüldse üles äratada. Tundmise jätkumist tõendab veelgi enam see, et meid ei ärata alati mitte pelgalt mulje meeleline tugevus, vaid selle mulje psüühiline seos; neutraalne sõna magajat ei ärata, kui aga kedagi nimepidi kutsuda, siis ta ärkab… seega teeb hing unes tunnetustel vahet… Nii võib üles ajada ka kujutlusele olulise asjaga seotud meeleärrituse puudumine – ärgatakse üles öölambi kustutamise peale, mölder virgub veski seiskumisest – niisiis, kui meeleline tegevus lakkas, ja see eeldab, et seda tajuti, ent neutraalse, või pigem rahustava asjana ei häirinud see psüühikat.” (samas, 485-6)
Isegi kui jätaksime kõrvale need sugugi mitte kergekaalulised vastuväited, peame siiski möönma, et senini tunnustatud ja välismaailmast ärapöördumisest tuletatud unenäoelu omadused ei suuda siiski täielikult avada selle võõristust tekitavaid jooni. Sest vastasel juhul peaks olema võimalik muuta unenäohallutsinatsioone tagasi kujutlusteks, unenäo-olukordi mõteteks ja selle kaudu saaks lahendada unenägude tõlgendamise ülesande. Me ei toimi aga teisiti, kui reprodutseerime ärkamise järel mälestusest unenäo, ja ükskõik, kas see tagasitõlkimine õnnestub täielikult või üksnes osaliselt, ei muutu unenäo mõistatuslikkus sellest väiksemaks.
Samuti eeldavad kõik autorid kõhklemata, et unenäos leidsid ärkveloleku kujutlusmaterjaliga aset veel muudki ja sügavamale ulatuvad muutused. Ühte nondest püüab Strümpell järgmises arutluses välja noppida (1877, 20 jj): „Meelte kaemustegevuse ja normaalse eluteadvuse lakkamisega kaob psüühikal ka alus, milles on selle tunnete, ihade, huvide ja tegude juured. Ka need vaimuseisundid, tunded, huvid, väärtushinnangud, mis on ärkvelelus mälestuspiltide küljes kinni, alluvad … hämardavale survele, mille tulemusena kaob nende seos piltidega, reprodutseeritakse üksikuna väga ohtralt tajupilte asjadest, isikutest, kohtadest, sündmustest ja ärkvel elu toimingutest, ent ükski neist ei too kaasa oma psüühilist väärtust. See on neist lahutatud, ja sestap ekslevad nad psüühikas oma vahendite järel ringi…”
Strümpelli järgi on sellisel piltide vabastamisel nende psüühilisest väärtusest, mis omakorda viitab ärapöördumisele välismaailmast, peamine osa võõristavast muljest, millega unenägu meie meenutuses vastandub elule.
Me oleme kuulnud [lk 59], et juba uinumine toob kaasa meeltetegevusest loobumise, nimelt loobutakse tahtlikult suunamast kujutluste kulgu. Selliselt surutakse meile peale niigi ilmne oletus, et magamisseisund võib ulatuda ka üle meelte toimingute. Üks või teine noist sooritustest jäetakse näiteks täielikult kõrvale; küsimärgi all on, kas ülejäänud töötavad segamatult edasi, kas nad saavad sellistel tingimustel normaalselt töötada. Kerkib üles vaatekoht, et unenäo eripärasusi saab seletada psüühikategevuse vähenemisega magamisseisundis, ja säärasele arusaamale vastab mulje, mille unenägu meie ärkvelaja otsustusele jätab. Unenägu on seostamata, ühendab tõrkumata kõige hullemaid vastuolusid, lubab võimatut, jätab meie päevase mõjuka teadmise kõrvale, ilmub meile eetiliselt ja moraalselt nürimeelsena. Hulluks peetakse seda, kes ärkvel käituks nõnda, nagu seda esitavad unenäo-olukorrad, meile jätaks segase või nõdrameelse mulje see, kes tahaks ärkvel olles niiviisi kõneleda või anda teada selliseid asju, mis unenäosisus ette tulevad. Nii usume end vaid sõnastavat asjade seisu, kui me unes toimuva psüühikategevuse loeme ainult väga tühiseks ja kuulutame, et unenäos on eriti kõrgemad intellektuaalsed tegevused kas täiesti ära kaotatud või siis vähemasti väga raskelt kahjustatud.
Harjumatu üksmeelsusega – eranditest tuleb juttu teisal [lk 68 jj] – langetasid autorid unenäo kohta selliseid otsuseid, mis juhivad otseselt ka teatud unenäoseletamise teooriani. On aeg asendada minu just praegu esitatud lühikokkuvõte erinevate autorite – filosoofide ja arstide – ütluste koguga, mis käsitlevad unenäo psühholoogilist olemust:
Lemoine’i (1855) järgi on unenäopiltide koherentsuse puudumine unenäo ainus oluline joon.
Maury ühineb sellega; ta ütleb (1878, 163): „Il n’y a pas de rêves absolument raisonnables et qui ne contiennent quelque incohérence, quelque anachronisme, quelque absurdité.”48
Hegeli järgi Spitta teoses [1882, 193] puudub unenäol täielikult
Ka Haffner (1887, 243) on teinud Delboeufiga sarnaseid katseid selgitada unenäotegevust muudatustega, mida ebanormaalselt sisseviidud tingimus peab põhjustama terve psüühikaaparaadi muus osas korrektsetel funktsioonidel, ent ta on neid tingimusi kirjeldanud pisut teiste sõnadega. Tema arusaama kohaselt on unenäo esimeseks tunnuseks koha ja aja kadumine, st kujutluse iseseisvumine indiviidile tavapärasest kohast ruumilises ja ajalises korrastuses. Sellega seostub teinegi unenäo põhiomadus, hallutsinatsioonide, kujutluste ja fantaasiakombinatsioonide äravahetamine välise tajuga. „Et kõik kõrgemad psüühilised jõud, eriti mõisteloome, otsustamine ja järeldamine ühest küljest ja vaba enesemääratlus teisest küljest, liituvad meelte loodud fantaasiakujunditega ja kasutavad neid kogu aeg alusena, siis osalevad ka need tegevused unenäokujutluste reeglipäratuses. Ütleme, et nad osalevad, sest ei iseenesest ega enda jaoks ei muutu meie otsustusjõud ning meie tahtejõud magades mitte mingil viisil. Mis puutub nende tegevusse, siis oleme sama terava mõttega ja sama vabad kui ärkvelseisundis. Inimene ei saa unenäos ka mõtlemisseaduste kui selliste vastu eksida, st ei saa vastandina kujutletavat identseks pidada. Ta saab unes ihaldada vaid seda, mida ta kujutab endale ette heana
[Lisa 1914] Vrd selle kohta „
/Pole olemas täiesti mõistuspäraseid unenägusid, milles ei esineks vähimalgi määral seosetust, anakronisme või absurdsust./
