ajal ka rohkem unenägusid, küllap see tähendab, et talle meenuvad oma unenäod kergemini ja tihemini.
Need kaks unenägude unustamise põhjust, mida Bonatelli [1880] (Beninil [1898, 155-6]) Strümpelli omadele lisab, sisalduvad juba neis, nimelt et 1) üldise enesetunde muutumine magamise ja ärkveloleku vahel pole vastastikusele reprodutseerimisele soodne ja 2) kujutlusmaterjali teistsugune korraldus unenäos muudab selle ärkvel teadvuse jaoks nii-öelda tõlgitamatuks.
Pärast kõiki neid unustamise põhjusi on eriti märkimisväärne, nagu Strümpell (1877, 6) isegi esile tõstab, kui palju siiski unenägudest meelde jääb. Autorite jätkuvad püüdlused leida reegleid unenägude meeldejäämise kohta on võrdsed ülestunnistusega, et ka siin jääb midagi mõistatuslikuks ja lahendamata. Õigustatult nimetatakse uuemal ajal eriti üksikuid unenäo meeldejäämise iseärasusi, nt et unenägu, mida hommikul arvatakse unustatud olevat, võib päeva peale meelde tulla, kui tajutakse midagi, mis juhtumisi puudutab – siiski unustatud – unenäo sisu (Radestock 1879 [169], Tissié 1898 [148 jj]). Kõigele unenägude mäletamist puudutavale võib esitada vastuväite, mis kipub selle väärtust kriitikute silmis üsna kõvasti vähendama. Võib kahelda, kas meie meenutused, mis unenäost nii palju välja jätavad, ei võltsi mitte seda, mida nad on talletanud.
Selliseid kahtlusi unenäo reprodutseerimise täpsuses on väljendanud ka Strümpell (1877 [119]): „Küll võib kergesti toimuda, et meie ärkvelteadvus lisab tahtmatult unenäole midagi: kujutatakse ette igasuguseid unes nähtud asju, mida päris unenägu ei sisaldanud.”
Eriti otsustavalt väljendus Jessen (1855, 547): „Peale selle tuleb seostatud ja järjepidevate unenägude uurimisel ja tõlgendamisel vägagi arvestada asjaolu, mida, nagu näib, on senini vähe arvestatud, et sealjuures napib peaaegu alati tõde, sest me, kui me nähtud unenägu oma mällu tagasi kutsume, täidame, ise seda märkamata või tahtmata, lüngad unenäopiltides ja täiendame neid. Harva on unenägu (võib-olla ei olegi kunagi) olnud nii seostatud, kui ilmneb meie meenutuses. Ka tõtt armastaval inimesel on vaevalt et võimalik jutustada nähtud märkimisväärset unenägu ilma igasuguste täienduste ja ilustamiseta: inimvaimu püüdlus vaadata kõike seoses on nii suur, et meenutamine täiendab tahtmatult mõningal määral seostamata unenäo konteksti puudusi.”
Peaaegu nagu Jesseni sõnade tõlkena tunduvad kahtlemata V. Eggeri [1895, 41] iseseisvalt kavandatud märkused: „…l’observation des rêves a ses difficultés spéciales et le seul moyen d’éviter toute erreur en pareille matière est de confier au papier sans le moindre retard ce que l’on vient d’éprouver et de remarquer; sinon, l’oubli vient vite ou total ou partiel; l’oubli total est sans gravité; mais l’oubli partiel est perfide; car si l’on se met ensuite à raconter ce que l’on n’a pas oublié, on est exposé à compléter par imagination les fragments incohérents et disjoints fourni par la mémoire…; on devient artiste à son insu, et le récit périodiquement répété s’impose à la créance de son auteur, qui, de bonne foi, le présente comme un fait authentique, dûment établi selon les bonnes méthodes…” 42
Päris sarnaselt väidab Spitta (1882, 338), kes näib oletavat, et me alles unenägusid reprodutseerida üritades loome korrastuse omavahel lõdvalt assotsieeritud unenäoelementides, „teeme teineteise kõrval olemisest järgnevuse, lahknemise, niisiis lisame loogilise seostamise, mis unenäos puudub”.
Kuna me nüüd ei saa oma meenutuse õigsust kontrollida muul viisil kui objektiivselt, mis ei ole aga võimalik unenäo puhul, mis on meie oma kogemus ja mille kohta me allikana teame üksnes meenutust, siis mis väärtus jääb meie meenutusele unenäo kohta?43
E
UNENÄO PSÜHHOLOOGILISED ISEÄRASUSED
Unenägusid teaduslikult vaadeldes lähtume oletusest, et unenägu on meie endi psüühikategevuse tulem; kummatigi ilmneb valmis unenägu millegi võõrana, mille autoriks me tahame end tunnistada nii vähe, et sama meeleldi kui „Ma nägin und” ütleme: „Mulle näis unes”. Mispärast siis on unenägu „hingeliselt võõras”? Meie unenägude allikate vaatluse kohaselt tuleks arvata, et seda ei tingi materjal, mis jõuab unenäo sisusse; see on ju suures osas unenäoelul ja ärkvelelul ühine. Võib endalt küsida, kas need ei ole mitte psüühiliste protsesside muudatused unenäos, mis kutsuvad esile sellise mulje, ja nii võib üritada unenägu psühholoogiliselt iseloomustada.
Mitte keegi ei ole unenäoelu ja ärkvelelu erinevust rohkem rõhutanud ja kaugemaleulatuvateks järeldusteks kasutanud kui G. Th. Fechner mõnedes oma teose „Psühhofüüsika elemendid” märkustes (1889, 2. kd, 520-1). Ta arvab, et selgitamaks unenäoelu erinevust ärkvelelust ei piisa „teadliku hingeelu pelgast mahasurumisest peamise läve alla” ega ka tähelepanu ärapööramisest välismaailma mõjudelt. Ta oletab ennemini, et ka unenägude toimumispaik on muu kui ärkvel kujutluselu oma. „Kui unes ja ärkvel oleks psühhofüüsilise tegevuse toimumispaik sama, siis võiks unenägu minu arvates olla ärkvel kujutluselu madalama intensiivsusega kestev jätk ja lisaks peaks jagama selle ainest ja vormi. Ent asjalood on sootuks teisiti.”
Mida Fechner sellise psüühikategevuse siirdamisega silmas peab, pole vist selgeks saanud; ka ei ole minu teada keegi teine seda teed läinud, mille jälile see märkus meid juhatab. Küllap tuleb välistada anatoomiline tõlgendus füsioloogiliste ajulokalisatsioonide mõttes ja isegi seoses ajukoore histoloogilise kihistumisega. Võib aga olla, et see idee osutub kord mõttekaks ja viljakaks, kui seda seostada psüühikaaparaadiga, mis koosneb mitmest jadamisi ühendatud instantsist.44
Teised autorid on piirdunud ühe või teise unenäoelu hoomatava psühholoogilise iseärasuse esiletõstmisega ja püüdnud neist teha kaugemale ulatuvate selgituskatsete lähtepunkti.
Õigustatult on ära märgitud, et unenäoelu peamine iseärasus ilmneb juba magama jäämise seisundis ja seda tuleb nimetada magamist sissejuhatavaks nähtuseks. Schleiermacheri (1862, 351) järgi on ärkvelseisundi peamiseks iseloomustavaks omaduseks, et mõttetegevus leiab aset mõistetes ja mitte piltides. Unenägudes aga mõeldakse peaasjalikult piltides ja võib tähele panna, et une lähenedes raskenevad tahtlikud tegevused samal määral, kui astuvad esile tahtmatud kujutlused, mis kõik kuuluvad piltide klassi. Võimetus selliseks kujutlustööks, mida me tunnetame ettekavatsetult tahtlikuna, ja selle hajumisega regulaarselt seostuv piltide esilekerkimine – need on kaks loomuomadust, mis unenäole jäävad ja mida me selle psühholoogilisel analüüsimisel peame tunnistama unenäoelu oluliste tunnustena. Piltide – hüpnagoogiliste hallutsinatsioonide – kohta saime teada [lk 45 jj], et need on isegi sisu osas identsed unenäopiltidega.45
Unenägu mõtleb seega eeskätt visuaalsetes kujundites, aga mitte ainult. Ta töötab ka kuuldavate piltidega ja vähemal määral ka teiste meelte muljetega. Ka unenäos paljut lihtsalt mõeldakse või kujutatakse ette (esindajaks tõenäoliselt seega sõnakujutluste jäägid), nagu muidu ärkvel olles. Ent unenäole on iseloomulikud üksnes nood sisuelemendid, mis käituvad nagu pildid, st on sarnasemad tajuga kui mälukujutlustega. Pannes tähele kõiki psühhiaatrile hästi teada diskussioone hallutsinatsioonide olemusest, võime koos kõikide asjatundlike autoritega väita, et unenägu hallutsineerib, et ta asendab mõtted hallutsinatsioonidega. Selles mõttes ei ole vahet visuaalsete ja akustiliste kujutluste vahel; on märgatud, et mälestus helide reast, mille saatel jäädi magama, muutub unne vajudes sama meloodia hallutsinatsiooniks, et virgumisel, mis võib suigatustega mitu korda vahelduda, taas anda koht vaiksemale ja kvalitatiivselt teiselaadilisele mälestuskujutlusele.
Kujutluse muutumine hallutsinatsiooniks ei ole unenäo ainus kõrvalekalle talle ligikaudu vastavatest ärkveloleku mõtetest. Nendest piltidest
/„…unenägude uurimisel on omad raskused ning ainus moodus taolises asjas vigu vältida on vähimagi viivituseta paberile panna, mida äsja tunti ja märgati, muidu saabub kiiresti osaline või täielik unustus; täielik unustus pole tõsine probleem, osaline unustus on aga salakaval, sest kui järgnevalt asutakse rääkima sellest, mida unustatud pole, varitseb oht, et mälus säilinud seosetuid ja lahutatud lõike täiendatakse kujutlustega…; enda teadmata muututakse kunstnikuks ja perioodiliselt korduv jutustus nõuab lõivu autorilt, kes esitab seda heas usus kui ehtsat tõsiasja, mis on korralike meetodite toel nagu kord ja kohus kinnitust leidnud…”/
[Selles lõigus tõstatatud küsimuste juurde tullakse tagasi 7. peatükis, lõigus A lk 457 jj.]
[Seda mõtet arendatakse edasi 7. peatüki lõigus B lk 477 jj.]
[Lisa 1911] H. Silberer on kenade näidete varal demonstreerinud, kuidas unises olekus muunduvad isegi abstraktsed mõtted kaemuslikult plastilisteks piltideks, mis püüavad väljendada sedasama mõtet (1909). [Lisa 1925] Nende tõdemuste juurde tulen ma teises kontekstis tagasi [vrd lk 309 jj ja 449 jj].
