etioloogia avamiseks piisaks ärkvelelu huvidest koos sisemiste ja välimiste uneärritustega, siis peaksime suutma anda rahuldava ülevaate unenäo päritolu kõikide elementide kohta; unenäoallikate mõistatus oleks lahendatud ja jääks vaid ülesanne piiritleda psüühiliste ja somaatiliste unenäoärritajate osakaal konkreetsetes unenägudes. Tegelikkuses ei ole see unenäo täielik lahendamine veel ühelgi juhul õnnestunud ja kõikidel, kes on seda üritanud, jäi – enamasti rohkelt – üle unenäo koostisosi, mille päritolu kohta pole osatud midagi öelda. Päevased huvid unenägude allikana ei ulatu ilmsesti nii kaugele, nagu võiks oletada usaldusväärse väite järgi, et igaüks ajab unes omi asju edasi.
Muid psüühilisi unenäoallikaid ei ole teada. Nii jätavad siis kõik kirjanduses esinevad unenägude selgitused – välja arvatud see, mida tuleb hiljem Scherneri puhul mainida (lk 89 jj) – suure lünga seal, kus on tegemist unenäole kõige iseloomulikuma kujutluspiltide materjali tuletamisega. Selles kimbatuses on mitu autorit kaldunud võimalikult vähendama unenäoärrituse psüühilist osa, millele on nii raske ligi pääseda. Nad eristavad küll põhiliste liikidena närviärritus- ja assotsiatsiooniunenägusid, viimatimainitu allikaks on [juba kogetud materjali] reprodutseerimine (Wundt, 1874, 657 jj), ent ei saada lahti kahtlusest, „kas need esineksid ka ilma kehaliste ärrituste ajenduseta” (Volkelt, 1875, 127). Ka puhtalt assotsiatiivse unenäo iseloomustus ei tööta: „Tegelikes assotsiatiivsetes unenägudes ei saa sellisest kindlast [somaatilisest ärritusest tulenevast] tuumast enam rääkida. Siin tungib lõtv grupeerimine ka unenäo keskmesse. Ilma selletagi mõistusest ja intellektist vabaks lastud kujutluselu ei hoia siin koos ka nood kaalukamad keha- ja psüühikaimpulsid ja ta on omaenese kireva lükkamise ja tõmbamise, omaenese lõdva läbisegi vaarumise meelevallas (Volkelt, samas 118). Wundt üritab siis unenäoimpulsside psüühilist osakaalu vähendada, selgitades, et „unenäofantaasiaid peetakse õigustamatult puhasteks hallutsinatsioonideks. Tegelikult on enamik unenäokujutlusi päriselt illusioonid, johtudes õrnadest meeleaistingutest, mis uneski eales ei kustu.” Weygandt võttis selle arvamuse omaks ja üldistas seda (1893, 17). Ta väidab kõikide unenäokujutluste kohta, et „nende lähimaks põhjuseks on meeleimpulsid, alles nende järel tulevad reproduktiivsed assotsiatsioonid.” Veel kaugemale psüühiliste ärritusallikate väljatõrjumisega läheb Tissié (1898, 183): „Les rêves d’origine absolument psychique n’existent pas”38, ja teisal: „les pensées de nos rêves nous viennent du dehors”.39
Nood autorid, kes nagu mõjukas filosoof Wundt võtavad vahepealse seisukoha, ei jäta märkimata, et enamikus unenägudes toimivad somaatilised ärritused ja tundmatud või päevahuvidena äratuntud psüühilised unenäoärritajad üheskoos.
Hiljem saame teada, et unenägude tekkimise mõistatust saab lahendada ühe ettenägematu psüühilise ärritusallika avamisega. Esialgu ei imesta me selle üle, et hingeelust mittepärinevate ärrituste osa unenägude tekkel hinnatakse üle. Mitte üksnes seda, et ainult neid on hõlbus üles leida ja katsetega tõestada; unenägude tekke somaatiline tõlgendus vastab ka täielikult praegusaegses psühhiaatrias valitsevale mõtlemissuunale. Rõhutatakse küll sõnaselgelt, et aju valitseb kogu organismi üle, ent kõik, mis võiks osutada psüühikaelu sõltumatusele tõendatavatest orgaanilistest muudatustest või selle avalduste spontaansusele, ehmatab praeguse aja psühhiaatrit sellisel määral, otsekui tooks nende tunnustamine tagasi natuurfilosoofia [vt lk 23, märkus 16] ja hinge metafüüsilise olemuse ajad. Psühhiaatrite umbusk on psüühe otsekui eestkoste alla seadnud ja nõuab nüüd, et ükski selle tundeliigutustest ei reedaks selle /psüühe/ suutlikkust. Ent psühhiaatri selline käitumine ei anna tunnistust mitte millestki muust kui vähesest usaldusest kehalise ja hingelise vahelise kausaalse seostamise paikapidavuse vastu. Isegi seal, kus nähtuse uurimisel peetakse psüühikat esmaseks ajendiks, oskab sügavam tungimine leida jätkuva tee, mis viib psüühikanähtuste orgaanilise põhjendamiseni. Kus aga psüühiline tähendab meie praegusele äratundmisele lõppjaama, seal ei pruugiks teda kummatigi veel eitada.40
D
MIKS UNUSTATAKSE UNENÄOD PÄRAST ÄRKAMIST ÄRA?
Vanasõna ütleb, et hommikul „voolab” unenägu ära. Kummatigi võib see ka meelde jääda. Sest me tunneme ju unenägu ainult ärkamisjärgse mälestuse järgi; sageli aga usume, et ei mäleta täielikult, kuna öösel oli seda rohkem; me võime jälgida, et see, mis hommikul veel elavalt meeles oli, kaob päeva jooksul ja järele jäävad vaid väikesed palad; me teame sageli, et nägime und, ent ei tea, millest, ja oleme sedavõrd harjunud kogemusega, et unenägu allub unustamisele, et ei pea absurdseks võimalust, nagu võiks und näha ka see, kes hommikul ei mäleta midagi ei selle sisust ega ka sellest, kas ta nägigi und. Teisalt aga tuleb ette, et unenäod osutuvad mälus erakordselt püsivaks. Ma olen analüüsinud oma patsientide unenägusid, mida nad nägid kahekümne viie ja enama aasta eest, ja mäletan ise üht oma unenägu, mida tänasest päevast lahutab vähemalt kolmkümmend seitse aastat, aga mälestus sellest ei ole kummatigi minetanud midagi oma värskusest. See kõik on väga märkimisväärne ja alul mõistetamatu.
Unenägude unustamisest on kõige põhjalikumalt kirjutanud Strümpell [1877, 79 jj]. Selline unustamine on ilmselt kompleksne nähtus, sest Strümpell ei vii seda tagasi mitte ühele, vaid tervele reale põhjustele.
Esmalt toimivad unenägude unustamisel kaasa kõik nood põhjused, mis kutsuvad unustamise esile ka ärkvelelus. Me kõik unustame tavaliselt ärkvel olles loendamatul hulgal aistinguid ja tajusid, sest need olid liiga nõrgad, sest nendega seonduv psüühikaimpulss oli liiga väike. Samuti on lood paljude unenäopiltidega; need unustatakse, sest nad olid liiga nõrgad, kuna mäletatakse nende lähedalt tugevamaid pilte. Muide, kahtlemata ei ole üksnes intensiivsusemoment unenäopiltide allesjäämises otsustav; Strümpell [1877, 82], nagu ka paljud teised autorid (Calkins, 1893 [312]), tunnistab, et sageli unustatakse kähku unenäopilte, millest teatakse, et need olid väga elavad, sellal kui mällujäänute seas leidub väga palju ähmaseid, vähese tähendusega pilte. Lisaks sellele kaldume ärkvel olles hõlpsasti unustama seda, mis toimus vaid korra, ja paremini meelde jätma seda, mida oli võimalik korduvalt tajuda. Enamik unenäopilte on aga ühekordsed kogemused41; seegi iseärasus aitab kaasa unenägude unustamisele. Kaugelt olulisem on siis kolmas unustamise põhjus. Et aistingud, kujutlused, mõtted jne saavutaksid teatud meenutamiseks vajaliku suuruse, on vaja, et nad ei jääks üksinda, vaid looksid sobivat laadi sidemeid ja liite. Kui lühike värss lahutada sõnadeks, raputada sõnad segi, on seda väga raske meelde jätta. „Hästi korrastatult ja asjakohases järgnevuses aitab üks sõna teist, ja tervik seisab mõttekana meeles hõlpsalt ja kaua. Mõttelagedus jääb meile üldiselt sama raskesti ja harva meelde kui stiihilisus ja korrastamatus.” [Strümpell, 1877, 83]. Unenägudel puudub aga enamikul juhtudel mõistetavus ja kord. Unenäokompositsioonidel ei ole omaenda mälu võimalust ja nad unustatakse, sest nad lagunevad enamasti juba järgmistel ajahetkedel koost. – Nende väidete osas ei kehti aga mitte päris see, nagu Radestocki (1879, 168) arvates peab olema: et meile jäävad meelde just kõige iseäralikumad unenäod.
Strümpelli [1877, 82 jj] arvates mõjuvad unenägude unustamisele veelgi tõhusamalt muud momendid, mis tulenevad unenäo ja ärkvelelu suhtest. Unenägude ununemine on ärkvelteadvuses ilmsesti vastavuses eelnevalt [lk 35-36] nimetatud tõsiasjaga, et unenägu ei võta (peaaegu) kunagi ärkvelelust üle korrastatud mälestusi, vaid üksnes üksikasju, mille ta rebib välja nende harjumuspärastest psüühilistest seostest, milles neid mäletatakse ärkvel olles. Unenäokompositsioonil ei ole seega kohta hinge täitvate psüühiliste ridade seltskonnas. Tal puuduvad kõik meenutamistoed. „Sellisel viisil kerkib unenäomoodustis otsekui kõrgemale meie hingeelu pinnalt ja hõljub psüühilises ruumis nagu pilv taevas, mille virguv hingeõhk uuesti ruttu minema puhub.” (1877, 87) Samas suunas toimib asjaolu, et ärgates hõivab esiletikkuv meelte maailm kohe tähelepanu, nii et selle väe ees suudavad
/„Läbinisti psüühilist päritolu unenägusid ei eksisteeri.”/
/„meie unenägude mõtted tulevad meile väljast.”/
[Nende teemade juurde tullakse tagasi 5. peatüki lõigus C (lk 205 jj).]
Perioodiliselt korduvaid unenägusid on mitu korda mainitud, nt Chabaneix’ kogus (1897). [Vrd lk 180-181]
